Sirp ülikooli olemusest ja riigikogulase eetika kanoniseerimisest

Tänane Sirp reflekteerib artiklitega kahte teemat, mis Eesti ühiskonna katlas juba mõnda aega rahuldava tulemuseta podisenud:
* Tartu ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi ühes kaasautoritega vaatleb ülikooli sotsiaalse rolli teisenemist tänapäeval, mille üheks ilminguks on rahutus Eesti ülikoolides ja kihk seal midagi oluliselt muuta;
* Endine peatoimetaja Kaarel Tarand arvustab parlamendis paar nädalat tagasi valmis saanud ja juhatusele esitatud Riigikogu liikme eetikakoodeksi versiooni.

Viimastel nädalatel on Tartu ülikooli kontsentreeriva juhtimisreformi lõpetamise kava jõudnud mitmeid kordi ühiskonna olulisemate uudiste sekka. Mõneti isegi ootamatult on tõrked tekkinud reformi teoks saamise lõpusirgel ning välja on ilmunud nähtavad ja nähtamatud jõud reformi vastu.  Kui siiani on jäänud mulje, et probleemide taga on olnud pigem reformimeelsete juhtkondade ebapiisav selgitustöö erinevatel tasanditel ülikooli sees ja ühiskonnas laiemalt ning konkreetse asutuse demokraatia defitsiit, siis kõnealune Sirbi artikkel viib arutelu ühest asutusest hoopis laiemasse ülikooli kui niisuguse institutsionaalse tähenduse konteksti. Kindlasti on selline tema avardamine teretulnud ja loob pinnast üldisemaks aruteluks superkoolide tähtsusest moodsates sotsiaalsetes kooslustes. Nii mõnigi kord on Tartu ülikooli sisemise struktuuri arendamise arutelust jäänud mulje, et tegemist on ühe asutusesisese võimuvõitluse juhtumiga. Pärast Sirbi artikli lugemist näikse selle sõnumi konkreetsele juhtumile kohaldamisel protsesside liikumapanevaks jõuks olema samavõrd ka nõutusest tingitud institutsiooni rahulolematus olemasoleva eksistentsiaalse olukorraga. Mõneti ootamatult on autoritele ülikooli olemuseks tema sisemusest tuleva vastuolulise paradoksaalsusega toimetulek, mis siiski peaks kaasa aitama talle esitatud tõe genereerimisega seotud sotsiaalsete tellimuste tõhusale täitmisele. Eks nõnda paistavad asjad akadeemilistele kodanikele, kuid väljaspool olijate jaoks oleks eesmärgistus pigem vastupidine, st tõe (sageli ühiskondade jaoks oluliste küsimuste kujul) selgitamine innustab ülikoolis olijaid ka tekkivatest vastuoludest kergemini üle saama. Tubli osa artiklist arutleb selle üle, miks ülikoolide ja seal tegutsejate maine ei rahulda enam neid endidki. Kõik oleks tublisti parem, kui ülikoolidele antaks senisest palju rohkem raha ja neid ning neis tegutsejaid austataks palju enam. Mis võiks küll olla niisuguse devalveerumise taga? Ülikoolides arvatakse sageli, et ühiskonna niiditõmbajad ei mõista nende tegevuse tähtsust. Niiditõmbajad pidavat jällegi akadeemikutest arvama, et viimaste tõejanu raiskab liiga kergekäeliselt ja kasuta ühiskondade vaeva ja higiga kogutud rikkust. Ükskõik, kellel on õigus, vaimu ja võimu vastastikustes arvamustes on ikka ja jälle tunda usaldamatust teineteise suhtes. Eks selle usaldamatuse anatoomia vääri eraldi uurimist, kuid ühiskonna soov saada ülikoolide abil enda kohta teadmist vajab Eestis senisest kindlasti rohkem tähelepanu, sest seni kõrgeimalt väärtustatud rahvusvahelises tööjaotuses osalemine ei pruugi olla meie ühiskonnale mõistetav, jõukohane ja vastuvõetav. Mitte enam kuigi suure üllatusena kumab sellestki artiklist läbi raha totaalne võimu tunnustamine, millele peab alluma nii tõde kui selle püüdmine. Teadmised ja nendega seonduv on tänapäeva ühiskonnas üheks ostu-müügi universaalse suhte erijuhuks ning ülikoolidegi ülesandeks on sellega rahalises mõttes võimalikult edukalt tegelda. Kõik (või siis peaaegu kõik) muud argumendid allugu rahalise toimetuleku argumendile ja turuseadusele. Usk mistahes tõe relativiseerimisse rahasse pandud ekvivalentidele ongi toime tulnud sellega, et ülikoolides on vaja ümber teha struktuure, müüa paremini haridus- ja uurimisteenust ning jätta kõrvale igasugused sellised tegevused, mis ei kasvata kuskil ülikooli pangaarvetel rahanumbreid. Mõned küll kahtlevad selle religiooni õigsuses, kuid hetkel ei paista tõejumala juures küll kuskil arvestatavat alternatiivi sellele arusaamale. Ühiskonnad on nüüdseks oma ainuvõimalikus eksistentsiaalses rajas sedavõrd kindlad, et ei pea enam suuremat üksikvaimudele teinekord paistvast absoluutsest tõest. Pigem on kõik tõed suhtelised ja väärtustatud ühiskondlike jõudude staatika teatud konfiguratsioonidest. Ja superkoolid teenigu seda sotsisaalses staatikal põhinevat tunnetusviisi.
Kaarel Tarandi kriitika parlamentääride eetikakoodeksile ja selle autoritele on karm ja temale omaselt ühemõtteliselt selge. Eks tõesti mõned punktid koodeksis on deklaratiivsed, vastuolulised või pluralistlikus ühiskonnas teostamatud ning panevad esitatud kujul kogu ettevõtmise mõttekuse kahtluse alla. Aga ettekäändena arutada igihaljast eetika ja juura omavaheliste suhete seisu, sobivad koodeks ja refleksioonid sellele igati hästi. Moraalitegu on tehtud ja teinegi kord pahasti käituvatele parlamentääridele käsud ette antud, eks ole seda päris huvitav jälgida, kas dokument salatakse kohe maha või hakatakse teist kunagi ikkagi parlamentaarselt arutama ning mida dokumendi subjektidel ja objektidele kirjapandu kohta ka ütelda on.