Tõesti küll, selline trio võttis eile õhtul kell kaheksa Jaani kirikus pillid kätte ja muusika sai kõlada. Robert Jürjendali pillimängu oli võimalus esimest korda kuulda-näha, Sibulat ja Malkovit saand ikka varemgi kogeda. Ehk kõik kokku küll teisejärgulisena, kuid mulle imponeeris hästi Jürjendali suursugune kehahoid pillimängul, see avaldab juba ise muljet, et sellise haabitusega tehtut tuleb suure respektiga tajuda. Tehtud muusika põhjaks ja peakujundajaks oli kaks naturaalkitarri, millele siis lisandus aegajalt Malkovi flööt, Sibula hääl ning Jürjendali enda ja Sibula kitarridest sünteesitud helid. Kahe esimesega ei olnud mingeid probleeme, pigem vastupidi, flöödi madalad kuminad või energilised lained tegid meeleolu ja olid olulisteks lõngadeks kootavas muusikakangas. Sibula kähe hääl kahel korral ajast ja kassitapust kõnelemas oli samuti igati omal kohal. Natuke võiks ehk kiibitseda nende elektrooniliselt sünteesitud kitarrihelide üle. Mu meelest oli seda värki ehk liialt palju ja/või domineerivas võtmes antud. Kõik kokku andis kuidagi olukorra, et aegajalt tundsin, et viibin hoopis Mike Oldfieldi kontserdil. Kui seda tahetigi, siis on muidugi kõik hästi. Lood ise olid kõigepealt mediteerivad mõtisklused, kus asjadel lasti minna nii nagu läheb, ilma et inimvaim püüaks midagi hakata seal ringi tegema. Lood ja muusika sobisid küpsesse südasuvesse väga hästi ja viisistatud Viidingu sügisele suunatud sõnad “mul meeldib see aeg” andis juba samuti tunda, et aastaegade paratamatu kulg annab meilegi end peatselt teada. Oli tõesti tore tunnike teadvusele, kus väga peamiselt vaid muusika helidest koosnev maailm täitis ruumi ega jätnud kohta tsivilisatsioonist tulevatele müradele. Teinekord oli helipilt sedavõrd nõudlik, et kippus tähelepanu üle koormama, mis omakorda hakkas ärkvelolekut kimbutama, et siis kaarega taas muusikas tagasi olla.