Juba mitu kuud on möödas ajast, kui kõrge kohus kuulutas Andrus Veerpalu dopingusüüdistusest priiks ja algas spordikangelase kaitsegruppi kuulunud teadlaste tähelend. Et kõrge kohus ei ole just sageli inimesi õigeks mõistnud, siis mitu korda edasi lükatud otsuse tuleku eel oli paljude närv selle asjaga seoses üksjagu püsti ja kiputi igasuguseid jutte rääkima nii asjast kui ka pisemate ja suuremate tiirudega sellest, mis asja ümber. Allpool tuleb sellesse ritta veel üks reaktsioon lehes ilmunud dialoogile ülestunnistuse kaalutusest.
Alljärgnev on kirja pandud vast kuskil 26. märtsi paiku 2013. aastal:
Oodatakse kõrgeima spordikohtu otsust Andrus Veerpalu dopingu kasutamise asjas ning ajakirjanik Priit Pullerits ning füsioloogiaprofessor Sulev Kõks vaevad PM Arteris mõnd selle juhtumi tagamaad paljudest. Lisaks peaküsimuse käiakse aegajalt ka muudes valdkondades ning päris vahvasti võetakse fundamentaalselt käsile ka moraal. Ajakirjanik üllatub pärast professori seisukohta, et üles tunnistada on lihtsam kui oma tõe eest seista, et see on ju arulage. Professor vastab, et see ei ole arulage, sest mõningatel juhtudel on selle taga psühholoogiline surve ning ka ülestunnistus võib vale olla, et vältida suuremat jama. Pealegi ei ole tema arvates ülestunnistus tõestusmaterjal. Niisugune on õpetlase lähtepositsioon ning kuigi jutt käib dopingu kasutamise juhtudest, näikse väidete pretensioon olema üleüldine, sest oleks ju imelik, tippspordis ei kehtiks moraali üldised põhimõtted. Mida siis võiks lugeja õpetlase seisukohtadest endale tarkuseks võtta?
¤ Süül ja süütusel on suhteline iseloom. Selle alusel, mida vajalikus kohas suudetakse sobival viisil tõestada, määratakse süü ja selle puudumise sotsiaalsete siltide omistamine isikutele ja institutsioonidele. Mõned kasutavad seda arusaama nõnda, et kui süü selgitamise protseduuris on mingi viga, siis see kõrvaldab ka süü, sõltumata sellest, kas inimene on süüliseks peetava teo sooritanud või mitte. Küllap oleks valepositiivsed ja valenegatiivsed tulemused ainult selle põhimõtte rakendamisel varmad tulema.
¤ Ülestunnistus on devalveeritud veel vähemaks kui tunnistuseks, kuigi paljud peavad esimest absoluutse iseloomuga tegevuseks. Siinkohal tuleb muidugi silmas pidada veel seda, et tegemata teo endale omistamine ei ole mitte ülestunnistus, vaid pettus, olgu selle motiivid millised tahes.
¤ Inimeste käitumise kohta käival tõel on suhteline iseloom ning see ei saa pärineda üksikinimese subjektiivsest teadvusest. Mängu tulevad igihalja keha-vaimu küsimuse teatud aspektid ning mõnede oma ütlemistega näikse õpetlane toetavat selle üht sotsiaalmaterialismi varianti, mille kohaselt konkreetsel hetkel konkreetses sootsiumis domineerima pääsenud vaatel (näiteks teadusuuringute on tõde) on valitsev mõju, kuid teiselt poolt ei raatsi ta loobuda ka enda (loodetavasti siis ka teiste üksikisikute) arvamusest, saati kui see paistab endale õige olema, kuid erineb sellest va sootsiumi tõest.
¤ Kust tuleb suur psüühiline surve, mis sunnib (suuri) inimesi enda kohta valet tunnistama? Lääne ühiskond deklareerib küll juba üle poole sajandi üksikisiku tähtsust, aga eks sellel isikul käi teinekord ikka peal isu ühiskonnas võimalikult magus positsioon sisse võtta ja arvata, et see on jäädavalt tema jaoks mõeldud ja tehtud.