Postimehe kriisilõuna

Traditsioonidel ja järjepidevusel näikse pärast tormilist ümberehitust taas üha rohkem kaalu olema, mida kinnitab ka järjekordne Postimehe arvamusliidrite lõuna. Eks edetabelijanustele oleks muidugi kosutavaks palaks, kui 200 arvamusliidrit veel kuidagi järjestatud saaks, kuid praegu peavad nad leppima lihtsalt sama arvu võrdselt targa ja mõjuka eesti inimesega. Kui otsustada nende sõnumite järgi, mis üritusest lehte on jõudnud, siis arvamusliidrid näikse oma peades kriisi arengus jõudnud suuresti kriisi kasulikkuse faasi, mis vähemasti osadel juhtudel võib osutada paradoksaalselt selle jätkuvale sisulisele ignoreerimisele. Omal moel viitab sellele ka lõuna pealkiri “Kriisi võti — mõistus või tunded?” ja sageli küsitud küsimus “Kas turumajandusele on alternatiivi?”. Korraldajate mõlemad küsimused on vormilt vastandavad ning lähtuvad küllap suuresti maailma mõistmisest läbi vastandumiste ja sellest tuleneva arengujõu, samuti läbi arengu spriraalsuse ja paratamatu faasilisuse, mille populaarseks võimaluseks on siin-seal olnud Hegeli-Marxi liini dialektika. Kohal olnud arvamusliidrite dialektika (ei ole kindel, kas just äsjamainitud viisi) üheks silmapaistvaks näiteks on kindlasti ka Margit Sutropi arvamus, et nõukogude võimu tasuks vaadelda eduka kriisiõppusena praeguseks olukorraks. Ürituse vaimseks teljeks oli ilmsesti mõeldud Peaministri ja Poetessi (võimu ja vaimu; mehe ja naise; pragmatismi ja aate; jne ) mõõduvõtt mõistuse ja tunnete teemal kriisi kastmes. Ja võimu ja vaimu kontrast tulitõesti ka reljeefselt ilmsiks, sest nende sõnumid olid õige erinevast alusest, sisust ja väljavaadetest kantud. Loodetavasti leiab iga lugeja neist sõnumeist just seda, mida tema on otsinud selles keerulises olukorras, kuhu sattunud ollakse.