August juba poole peal, taimestik näitab esimesi närtsimisi ja viljade rikkalikku valmimist ning öine taevas süvenevat tumedust — seega ei ole suve loodusliku väe raugemine enam väga kaugel ning uus tubane hooaeg üha enam tõsiasjaks saamas. Kuidagi küps, täidlane ja pigem rahulik on olnud see suvi, kuhu mahtunud viimaste suvede suurest entusiastlikust pillerkaarist enam rahulikku järelemõtlemist ning valivamat tegevust või tegemata jätmist. See viimane tõdemus ei olegi ehk niivõrd enda tegemistest tulnud, vaid pigem teiste inimeste ja meedia ettevõtmisi vaagides. Eesti tundub olema selle mõne kuuga olema paljugi küpsemaks saanud, kus diagnoosid toimuvale on saanud märksa ausamaks, täpsemaks ja kiiremaks. Meedias on märgata sagenevat oletatavat kõneviisi pealkirjades, mis muidugi õige selgeks ebakindluse märgiks, kuid küllap soosib aeg ebakindlust meie ajakirjanduse uue põlvkonna peades, mis on ehk paremgi kui sinisilmne optimism ja ainuõige suuna juhatamine mistahes olukorras. Samas peaks selle loo pealkirja vihjetest ilmnema, et olen oma lähikondsetega olnud tunnistajaiks õige erinevatele selle suve sündmustele, millest ühed elujõulisemad, teised aga pigem ühe õhtu tähed või juba kustumise küüsis. Eks katsun siis midagi nende kohta ka täpsemalt öelda, kuid mitte objektiivses kronoloogilises järjekorras, vaid mu enda mälu kronoloogiast lähtudes.
Läinud laupäeval käisime 10. Võtikvere raamatulaadal, mis on üks omamoodi friigiüritus. Rahvast oli talu ja endise metskonna maja hoovis vast saja ja kahesaja vahepeal, et kohtuda kümnekonna kirjanikuga pealinnast, vaadata pisut samuti kümnekonnal raamatuletil pakutavat ning kuulata eeskava nii kirjarahva tegemistest kui eesti asja mõnedest külgedest. Ürituse avamisel jäi kõrva justkui kaks ahistavat muret: rituaalsuse vältimatus ja rahva suutmatus olla nad ise. Esinejad olid õige kõvasti ehmund ja raskustes ladusa sõnaseadmisega, et üritusele verbaalset konteksti luua. Teiseks rõhutati mitmel korral soovi, et rahvas oleks julgem ja suhtleks vabalt kirjanikega sel nii harukordsel aastas korra ette tuleval päeval. Eks see natuke pealetükkiv tundund see suhtlemise palve, eriti kui arvata, et inimeste tagsihoidlikkus ongi nende pärisomadus ning respekt teise inimese privaatsuse suhtes tõesti oluline käitumise juhtija. Nii justkui tekkiski tunne, et kirjanikud ei salli rituaale, kuid samas on ju suur hulk ilukirjandust õige rituaalne ning nad ei ole rahul inimeste vaoshoitusega, kuigi seda on eestlasele nii omaseks peetud. Mis puutub ürituse tulevikku, siis pean kahjuks tunnistama, et sellisel kujul see vist küll väga palju aastaid vastu ei pea. Küllap on tarvis uusi formaate, tegevusi ja atraktiivsustki, et meelitada rohkem või jätkuvalt huvilisi augusti alguses ühte väga pisikesse raamatukülla.
Mõned nädalad tagasi käis Tallinnas rahvarohket kontserti pidamas USA naine Madonna, kuid siinse järelkajana on palju enam tähelepanu pälvinud valitud seltskonna kontserdijärgne oleng Püha Vaimu kiriku valdustes, mille käigus löödi diskot ka päris kiriku enda ruumides. Arvamused selle ettevõtmise suhtes jagunevad teravalt hukkamõistvaiks ja lihtsalt ükskõikseteks. Selgeks erandiks ses suhtes on õige selgesti subjektiivne arvamuslugu tänases Postimehes, kus toimunut hinnati igati positiivseks ning seda võrreldi pigem Victor Hugo kuulsa Jumalaemakiriku kellamehe looga, kus kannatajaks ikka nõrgemad. Ma näeks pigem selles loos pisikest kirjanduslikku paralleeli Bulgakovi “Meistri ja Margaritaga”, kus Wolandi ja tema kaaskonna Moskva-visiit seal üksjagu segadust põhjustas. Seekordselt on üks üleloomulikest jõududest, Madonna, kes selleks, st madonnaks, vähemasti nime poolest osava ühiskondliku toe abil ise hakanud ning seegi võib olla üks saatana osav riugas meie muidu päris kombelises maailmas. Ta suutis osadel enda järgijatel pea sedavõrd sassi ajada, et need otsustasid oma jumavallatust realiseerida ei kuskil mujal, kui väga erilise nime ja looga pealinna pühakojas ja selle ümber. Püha Vaim ei ole kristlikus süsteemis mingi naljanumber ning kristliku sümboolika tugevuse koha pealt polegi vist võimsamat kohta linnas leida. Võib ju isegi arutada, kas hinnang toimuvale sõltub vahva seltskonna sihilikust või kogemata kohavalikust oma meelelahutuse läbivimisel, kuid ega kumbki variant ühes sobiva teadmatuse või tahtmatuse argumentidega usku respekteerivates ringkondades asjaosalistele midagi väga päästvat kaasa ei too. Igal juhul lugu veel küpseb ning osalejate poolt ollakse veel ühes häbenemise järgus, kus lehte ei ole jõudnud üritusel olnute nimekirjad ühes nende seniste saavutuste/tulevikuvisioonidega ning nende õigustavad kommentaarid. See millegipärast annab hetkel lootust, et asjaosalised ka ise ei pea oma ettevõtmist õigeks ning nad pigem tunnevad end süüdlastena, kuigi pead ajas neil sassi naine, keda millegipärast üle ilma kutsutakse Madonnaks, mis omakorda võib oma totaalglobaalse haarde tõttu nende peades kergesti transformeeruda täiesti autonoomseks käitumuslikuks aktiks ja soovitud valikuks.
Siis oli ühel õhtul Ivo Linna juubelikontsert Tartu lauluväljakul, mida sai vaatama mindud rohkem uudishimust, et mis üritust Indrek meil siis realiseerida aitab. Kontsert oli kõik kokku päris tore ning ma olin eriti sissevõetud saateansamblist, mis koos toredate lauljate ja videopildiga meenutas meisterliku helipildiga eesti kergemuusika suurkuju senist teed. Omal moel oli see vähemasti sama mõnus kui hiljutine Raivo Tafenau ansambli kontsert botaanikaaias. Erinevalt selle bändi kontserdist mõni aasta, oli seekord lisaks Sergio Bastosele laulmas ka Laura Põldvere ja Sandra Nurmsalu. Ühelt poolt oli noorte naislauljate juba tuntud lauludega kava muidugi vaheldusrikkam, kuid seetõttu muidugi ka stiilitum. Mulle istus paremini too eelmine kontsert, aga sellel kontserdil toimunud pisikeses Laura ja Sandra mõõduvõtus jättis viimane tugevama mulje. Nii või teisiti tuleb nõus olla Raivo Tafenauga, kes kiitis öise botaanikaaina ilu ja võlu kontserdikohana.
Kindlasti jääb meelde juulilõpu käik Abrukale, kus teiste hulgas ka minu töönaaber Keni valdused. Olin möödunud korral Saaremaal parasjagu 20 aastat tagasi ja Abrukast omasin vaid teiste juttudel põhinevat ettekujutust, mis reaalsuses osutus üksjagu valeks. Enne kui otseteed Abrukale jõuda, tegime nii poolepäevase põneva tuuri Saaremaa meditsiiniajaloolistel radadel, mille tipphetked olid Kudjape kalmistu, endine Audaku leprosoorium praeguse Viidumäe looduskaitseala keskusena, Pilguse mõis kunagise vaimuhaiglana ja Kuressaare vana haiglahoone. Kõik nad meenutasid meditsiini kunagist hiilgust Saaremaal, mis praeguseks ajaks on kahjuks suuresti mahajäetuseks saanud, sest ei klapi kokku moodsa elu kaanonitega ei meditsiinis, ei väljaspool seda. Tagasiteel Tartusse käisime läbi ka Kaali kraatrite juurest ja Koguva külast Muhus. Need kohad olid samuti põnevad, kuid sätitud juba praeguste turismi kaanonite kohaselt ning inimesi liikus mõlemas kohas päris arvukalt. Aga Abruka? Ma arvasin, et ta üksjagu väiksem kui tegelikult, et inimesi ja elamisi on seal üksjagu vähem kui tegelikult. Elu käib seal tõesti omade reeglite kohaselt, mida on suuresti tinginud väiksemat sorti saare staatus. Kõik kokku on seal ometi oma hõng ja sarm, millest tükikest saime meiegi seal oldud paari poäeva jooksul tunda. Küllap on see paik ikkagi paradiis üksildastele, seda iseäranis sügisel ja talvel. Keni juures lõpuks ära käia oli väga tore ning loodetavasti ei häirinud meiegi väike seltskond teda ülemäära.
Siis oli ühel õhtul Tilleoru veerel maanteemuuseumis Marko Matvere tõlk Sakini lõbusa soleerimisega “Augustikuu teemaja” suvelavastus. Tegemist oli meie oludes isegi harjumatu praktiliselt konfliktitu tükiga, kus ameerika sõjaväelased edendasid demokraatiat Okinawal. Avastasin järsku, et sõjaväe teemat ei olegi suveetendustes vist eriti ekspluateeritud. Miks mitte üks suvine Švejk lavalaudadele tuua? Küllap leiaks sellesse või mõnesse sarnasesse rolli ka sobivad näitlejad, ei usu et Tõnu Aava kunagine lahendus praegu enam segaks uusi proovijaid selles töös.
Ja siis veel laulupidu. Ehkki ma ise ei käinud ei staadionil ega lauluväljakul, sai televisiooni vahendusel pidu päris hoolega jälgitud. Midagi pole öelda, laulupidu on meie identiteedi allikas, mis teeb oma tööd igasugustel aegadel. Küllap näitab seegi meie küpsemist, et enam ei arutata, kas laulupidu üldse enam tarvis on või saab mõne suure summeriga ka asjad aetud ning pidu võetakse ja peetakse suure isu ja paatosega. Neil päevil sai korraks ka uuele Vabadussõja võidusambale pilk peale visatud. Mind üllatas samba väljanägemise kontrast valgustatuna pimedal ajal ning päevasel ajal just viimase kahjuks. Teiseks sai veelkord kinnitust tunne, et ses konkreetses ruumis olnuks parem monumenti arendada mitte vertikaalsel, vaid horisontaalsel suunal. See viimane tõdemus kuulub muidugi tagantjärele tarkuse magedasse rubriiki ning nüüd tuleb tõesti teha kõik, et samba maine käekäik vääriks nii oma nime kui ideed. See viimane ja jätkuvad mured samba kvaliteediga meenutavad muuhulgas, et tõsiseks kvaliteediprooviks saab olema esimene talv kõigi temperatuurikõikumiste, jäätumiste ja paisumistega.
Nii liigubki küps suvi arvukate looduse viljade võtmise ja tarkuse taganõudmisega sügise poole. Viimased uudised kriisirindeltki ei ole enam halvenevad, mis omakorda on optimistide indu olukorra tõlgendamisel oluliselt kasvatanud.