Maksuamet vs. Sylvester maksusaaga — ’inimlikkus vs. suurus’ maksab mitmel rindel

Sotsiaalse eksistentsi vaatepunktist on maksud raha mõõtu mõõdetav sotsiaalse üksuse sotsiaalse käitumise panus endast kõrgema järgu sotsiaalse üksuse eksistentsi kindlustamiseks. Maksukohustuse realiseerimine tähendab ju seda, et üks osa üksuse käitumisest peab olema mõõdetud rahas ning osa sellest rahast ja seega ka käitumisest läheb teise sotsiaalse üksuse käsutusse. Siit paistab juba väga kaugele, et suuremad maksud seovad maksumaksjat tugevamini maksusaaja külge. Eesti lähiajalugu, õigemini riiki juhtivate ideede konkreetsem praktika, on selle tõega õige riskantselt ringi käinud, sest nii ahvatlevad isikuvabadus ja autonoomia krutivad juba iseenesest ideoloogiana hoolega makse maha, samuti üritati madalate maksudega visalt tekitada Eesti territooriumil naabritega võrreldes üht ärioaasi, kus kasum ja kapital sugenevad märksa odavamalt kui naabrid seda tahaksid ärimehele pakkuda. Kõik kokku pidi see kaasa aitama Eesti majanduslikule õitsengule, mille aluseks omakorda meie ühiskonna parem kasutegur. Paraku võib selline kasuteguri lootus teinekord hoopis illusoorne olla ning seotud hoopis nende samade naabrite raudsema loogikaga kehtestada hoopis enda ülemvõimu rahanduseks nimetatava elumängu võtetega. Õige abstraktselt vaadeldava sotsiaalsuse taseme langetamine muudab ühiskonna omakorda märksa vastuvõtlikumaks muutustele enda ümber, mis omakorda pinguldab just neid ühiskonna segmente, mis seotud selle kohanemisvõimega.

Milleks alustada Eesti mastaabis gigantse maksuvaidlemise meenutamist ei tea kust iidamast-aadamast? Ikka sellepärast, et maksundus on tõepoolest kvantitatiivse ühiskonnakäsitluse ning selle tõe ja õiguse väga sisukaks vahendiks ning peegliks. Pikka aega õige alaägedalt sujunud protsess sai just läinud nädalal kõrgeimalt kohtult hinnangu, et maksuameti oma päritolult seaduslik nõue on siiski ebaseaduslik. Päris olemusliku panuse toimunu avarama konteksti mõistmiseks teeb 19. juuni Postimees, kus ajakirjanik kirjeldab lisaks maksuvaidlusele endale ka riigi selle vaidluses osaleva instrumendi käitumist. Kõigepealt tuleb loost välja, et maksuvaidlustesse puutuv sõltub suuresti olulistes sotsiaalsetes rollides (maksuameti juht, rahandusminister, suurt rahavoogu vahendava ettevõtte omanikud ja juhid) olevate inimeste arusaamadest konkreetses oludes ning riigi järjepidevus ei olegi taolises maksuvaidluses nii absoluutne. Olgu selle kinnituseks vaid mõned valitud kohad artiklist: PM — “rahandusministeeriumi tippjuhtkonna teadmiseta ei pane maksuamet püsti kümneid miljoneid väärt nõudeid mõjukate inimeste üle”; A. Sõerd — “minister võib kontrollida maksuameti juhi tegevust täielikult ühe erandiga”; A. Sõerd — “minu soovitus oli mitte nõuet esitada, aga ministrina ma ei saanud sellist korraldust anda”; PM –“Sõerd teadis ja teab hästi, kui suurt survet saab minister maksuameti juhile avaldada”; PM — “Padar lisas, et tema ukse taga käidi rahakottidega ja ka ilma, soovides, et asjale tuleks poliitiline lahendus”; I. Padar — “Poliitiline sekkumine maksuameti tegemistesse oleks kahe otsaga asi” ja “minul pole emotsioone ühe ega teise poolt”. Küllap oli üheks tubliks argumendiks maksukarusselli käivitamiseks endise maksuameti juhi A. Sõerdi kunagine kiri omanditehinguid plaanivatele omanikele, kus välistati aktsiatehingu tulumaksustamine, kuid hiljem, kui olulised persoonid olid juba uutes sotsiaalsetes rollides, kirjutas maksuamet maksunõuded ometi välja, mis nüüdseks on ikkagi ebaseaduslikuks kuulutatud. Nii avabki Postimees, kuigi mõneti ridade vahelt, et maksuameti tööstiil sõltub õige tublisti seal ja rahandusministeeriumis tegutsevatest persoonidest ning riigi maksujärjepidevuse tagavad sel juhul mitut masti õigust taastavad tagasimaksed ja hüvitised oma järjepidevusetuse eest. Loo positiivne moraal on kindlasti selles, et seadustatud maksud on meil nii ettekirjutuslikult kui tegelikult suhtumiselt jätkuvalt tõsine asi, mis omakorda on jätkuvalt kvantitatiivse ühiskonna väga tähtsaks kandekonstruktsiooniks, mis siis, et teinekord pitsitab see korralikult riiki ennastki. Teiseks peegeldab toimunu ilmekalt sotsiaalse positsioneerimise kiirusi ja hindu, ikka aastaid ja kümneid tuhandeid kroone kulub mahuka vaidluse ära pidamisele.