Postimehe selle nädala vaimulisa ak üritab oma lugudega lugejat tublisti aidata, et mõista, miks maailm kipub hoolimata kasvavast mõistusest, teadmisest, rikkusest ja kogemusest ikkagi viltu kiskuma. Lotman võtab veelkord käsile juba pisut jahtunud Soome koolilaskmise, kus ülim kurjus puges ühe noore inimese hinge ja tegudesse. Herkel ja Kovaljov muretsevad üks kaudsemalt või teine otsesemalt ikkagi selle üle, kuidas Venemaa kujunenud olukorras demokraatiale ja demokraatidele ära teeb. Teet Kallas ahastab, et kirjanike ei ole Eesti ühiskonnale enam tarvis.
Lotman võtab koolilaskmise taustad nii vormilt kui sisult väga mastaapselt käsile, kus üks hull tegu paigutatakse nii poliitilist ajaloo, ühiskonna toimimise, meedia võimu, eksistentsialismi kontekstidesse, mille mõjul inimesed muutuvad õige pisikesteks sotsiaalsete organismide eksistentsimängudes. Teksti väljavalitud ideed kindlasti väärivad seda valikut, kuid ühelgi juhul ei ole tegemist ainuvõimaliku vaimse galeriiga ning mõnel teisel kirjamehel oleks valik kindlasti hoopis teistsugune. Lõpuks jõuab ta mõneti ootamatult sedavõrd võimsa eeltöö järel välja õige lihtsa lahenduseni, et inimesed jagunevad elu ja surma partei liikmeteks ning surmapartei liikme tähtsaks või isegi peamiseks tunnuseks on tema surmatung. Soome mehe surmatung oli väljakannatamatult suur, paljude eesti netikommentaatorite ja paljudel teatud eluvaldkondade esindajatel (teisi kogemata tapvad enesetapukihutajad, abordipropageerijad, ennast surnuks joojad ja süstijad, kasiinosõltlased teiste hulgas) märkimisväärne. Lisaks ühiskondadevahelisele võitlusele toimub siis seega elu ja surma vahel võitlus ka iga ühiskonna sees. Seega siis pakutakse lihtsat mudelit: kui elupartei kaotab toetajaid, siis lähevad need surmaparteisse ning ühiskonna elujõud loomulikult kahaneb selle võrra. Pean tunnistama, et mulle selline elu-surma summarsest kontstantsusest tuletatav elujõu staatika kuigi hästi ei istu ning teeksin selles küsimuses panuse pigem kognitiivsele defitsiidile, mis ei realiseeru eesmärgistatud surmaparteina, vaid hoopis triviaalse mõistuse ja orientatsiooni ägeda puudulikkusena, kui patoloogia üldmõisteid seisundi kirjeldamiseks kasutada.
Andres Herkel võtab oma loos moodsa maailma põhivastuoluks huvide ja väärtuste erinevust riikide poliitikas ja eksistentsis. Erinevalt mitmetest teistest lehtedes arvajaist, ei ürita tema enam kuigivõrd Venemaa ja Hiinat teistmoodi elama panna, vaid soovib, et Lääs tervikuna mõtleks ühtmoodi demokraatlikult ja paneks oma solidaarsusega pahasid (kogu ülejäänud ilma) teistmoodi elama. Eks esimene asi on ikka see, et riigid ja rahvad on sotsiaalsed kooslused, kellele kallis kõigepealt eksistents ning sealt edasi juba areng ja edenemine. Vaevalt küll lõpetaks mõni riik vabal tahtel seetõttu oma eksistentsi, et ei ole või ei suuda olla demokraatlik. Seega see vastuolu peegeldab pigem riigi ontoloogilist seisundit ses mõttes, et huvide liigsel domineerimisel tajub sotsiaalne kooslus defitsiiti, mida nad leiavad olema võimaliku kellegi või millegi arvelt kõrvaldada. Eks hr. Herkel manööverdab oma loo lõpus päris osavalt, et humanism on kõige kindlam rikkuse ja progressi saamise vahend ning varasemast kirjatööst tuleks muidugi sellele kohe lisada, et lääne moodi demokraatia on kõige humanistlikum kõigist võimalikest kordadest. Futuristid, ökologistid, muud ettevaatlikumad inimesed on juba aastakümneid korranud, et läänemoodi demokraatiaks ja õiglaseks ühiskonna korraks ei ole ei planeedil ega inimkonnalgi piisavalt ressurssigi. Defitsiidi tingimustes muutub kogu elav rahutuks ja üritab väljapääsu olukorrast leida. Inimene ei ole selles mõttes küll palju teistmoodi kui muu elav. Bioloogiline homöostaas on igale inimesele eluliselt vajalik eksistentsi eeltingimus ning selle häirumine keerab inimesed personaalselt väga leidlikuks ning kõrged sotsiaalsed ideaalid võivad käitumise juhtimisel õige tahaplaanile jääda. Riikide ja rahvaste vaheline energialahing läheb sellest hetkest märksa ägedamaks, kui püsivalt külm või kuum tuba nende koosluste liikmete kehatemperatuuri etteantud piiridest välja viib või pideva ainete vahetamise võimalused märkimisväärselt halvenevad. Demokraadid ja humanistid loodavad nii väga, et hr Darwini avastatud olelusvõitlus ei pääseks bioloogilisel moel inimeste käitumist tugevasti juhtima, samas sotsiaalne darvinism karmi sotsiaalse konkurentsi moodi kuulub Lääne ühiskonna vundamenti. Spordis ei räägi keegi, et sportlane ei peaks soorituse ajal pingutama ja hüpoksiat ei peaks ta organism mitte tundma. Niisama on ühiskondade ja rahvastega, sh Venemaa, Hiina ja teiste heade ja pahadega, et ebasoodsate oludega tuleb püüda kohaneda ning teinekord päris karmide meetmete abil. Seetõttu ei ole küll väga suur ime, et mõned ühiskonnad ei hooli ülemäära humanismist ning üritavad seda eirates inimliigi seiseheitluses endale võimalikult häid positsioone sisse võtta. Pigem näikse tegelikkusele paremini vastavat kupja kombel demokraatia nõudmise asemel pigem ühiskondi humanismile innustada ja mitte neid ebaõnnestumiste korral samamoodi toore jõuga likvideerima asuma. Iraagi lugu on igal juhul õpetlik ning demokraatia sõjakäigu lõplikud kulud saavad juba praeguse seisuga õige rängad olema. Samas on paistab paradoksaalne olevat, et mõned suured rahvad ei soovi humanismi ja demokraatiat, eriti veel olukorras, kus seda nii paljude arvates inimesele parimaks võimalikuks olukorraks peetakse. Paradoks muidugi kaob, kui leppida tõdemusega, et heaolu, humanism ja demokraatia on väga ressursimahukad sotsiaalsed ettevõtmised ning paljudel ühiskondadel ei ole seda lihtsalt piisavas koguses. Õnnemaal olevad riigid ja rahvad võiks ju üldisema õnne ja varasema ülekohtu kõrvaldamise nimel osa vajaminevast ressursist soodsamatel tingimustel laenuks anda nendele, kes alles teel õnnemaale.
Kokkuvõttes kipub hr Herkel oma looga pigem teatud ideoloogiatööd tegema kui reaalsele olukorrale mitmekülgselt otsa vaatama. Aga ses mõttes on tal kindlasti õigus, et demokraatial ja humanismil tuleb paraku veel jätkuvalt tõestada oma headust suures eluvõitluses.
Vene inimõiguslane Sergei Kovaljov küsib kahetsusega, miks Putin võidab? Ja jätkab selle kirjeldamisega, kuidas kõigi silme demokraatia kokku variseb. Ta üritab küll veel õhata, aga mitte enam väga suure innuga. Aga mu meelest jätab otse välja ütlemata olukorra põhisisu, milleks ei ole muidugi demokraatia edendamine, vaid Venemaa-nimelise sotsiaalse süsteemi forsseeerimine ja selle nimel vägagi rammusast olukorrast (soodne loodusressurside olukord ja ega maailmakord ses suhtes laita pole) maksimaalse väljapigistramine. Vastupidiselt Kovaljovi ja Herkeli lootustele ei põhine see forsseerimine mitte demokraatia nimel kandval ühiskondlikul toimimisel, vaid märksa sirgjoonelisemal hierarhilisel ühiskondliku elu korraldusel, mis Vene aladel ja inimestel on ajast aega võimalikult suurest üksikisiku vabadusest tõhusam olnud. Ja kuna ei ole veel käes küps hetk demokraatiaks, siis ongi kergem ja kindlam minna äraproovitud radu mööda.
Teet Kallas võtab taaskord üles kogu isesieusvuse aja päevakorral olnud mure, et (romaani)kirjanik ja tema töö ei ole ühiskonna poolt hinnatud (makstud) ja tulemuseks on kõigepealt eesti romaani allkäik, seejärel kogu kirjanduse allkäik, siis ka keele allakäik ja lõpuks kogu eesti asja allkäik hääbumiseni välja. Sellise olukorra loojad turupooldajad laiuatavad käsi, et kui turul ei müü, siis ei ole sotsiaalseks eksistentsiks suuremat vajadust. Kallasel on õigus, et romaani kirjutamine on rakse töö ja ühiskond ei saa aru enam selle töö vajalikkusest. Demokraatia on statistiline enamuse diktatuur, mistõttu suured erisused ja erandid ei ole seal väga soovitavad. Kui Eesti on sellise demokraatiaga maa, kus erandeid sallitakse ja üritatakse järjest kehtestada, siis romaanil ja kirjanikul võiks ju lootust ollagi. Romaanierandi vastu kipub objektiivselt töötama asjaolu, et romaani lugemine nõuab ühelt poolt kestvamat pingutust, kuid ühiskond kipub üha enam pakkuma ka vaimseid poolfabrikaate ja valmisroogi ning teiselt poolt on praktiliselt igal ühel võimalik oma lugusid kirjutada ja avaldada. Niisiis ei kipu romaan olema enam see kõige olulisem formaat inimese vaimu täitmise tarvis ja seetõttu tõepoolest enam ja enamuse vähemuse ja friikide mängumaa. Praegu arusaama kohaselt panustab romaan ülemäära puhtale vaimsele ettekujutusele ning praegusel meelte otsese agressiivse stimuleerimise ajastul (vaadake kasvõi liikuvaid-käituvaid inimvälimusega audiosüsteeme ja teisi pideva kestva naudiingu otsijaid) on sellise tagasihoidlikkusega raske kui mitte võimatu midagi korda saata. Romaanil saavad edaspidigi olema rasked ajad, mida hiljuti külvati, seda praegu juba lõigatakse. Kohanemisvõimelisemad tekstisepad otsivad raha lõhna järgi uusi formaate omoa ande realiseerimiseks, konservatiivide osaks jääb kurva saatuse ja suurepärase mineviku järele õhkamine.