kriisi lühike vaheaeg

Suurte majanduskriisidegi väline pale ei paista iseloomustuma üksnes pideva või järjest kiireneva halvenemisena, aeg-ajalt tuleb ka neis ette rahunemisi ja tunnet, et ehk on kõige hullem juba seljataga, et siis taas mõne suure ropsuga end taas senisest märksa suurematest jamadest leida. Midagi taolist näikse just toimuvat kriisiga Eestis. Meetmed, eelarved, kärpimised said mõni aeg tagasi raskustega tehtud ning mingi aeg said valitsejad ja avalik arvamuski olla rahulikumas ooteseisundis. Tõesti, järjest lähevad ettevõtted hingusele ja töötus süveneb, kuid avalikkuse ärevus on märksa väiksem kui veel kuu aega tagasi. Samas on ju päris ilmne, et käivitatud meetmed on mõjult märksa pikema vinnaga kui kriisi enda pidevalt jätkuv olemasolevat sotsiaalset võrgustikku näriv mõju. Niisiis tuleb üsna paratamatult veel vähemasti mõni nende kahe mittevastavusest tingitud sotsiaalse ärevuse tsükkel läbi teha, millest järgmist on oodata kohe järgmisel nädalal, kui avalikustatakse järjekordsed meie reaalmajanduse näitajad. Peaministri ja teistegi riigiisade uuenenud retoorikast ja tõmblustest on juba praegu paista, et neil on halvad uudised juba teada ning tasapisi püütakse neid juba nüüd avalikkusse ja inimeste peadesse immutada. Nii et selleski sotsiaalse tegevuse lõigus näikse pisikegi hingetõmbeaeg läbi olema ning tuleb taas raginaga ühiskonna remondi kallale minna. Ikka ja taas saame tunnistada üht veidrat paradoksi üksikinimese ja tema ühiskonna omavahelistes suhetes, mille kohaselt inimeste seni hästi töötanud tõekspidamised ja tegevuskavad võivad järsku ühiskonna poolt üla parda heidetud saada. Praegu toimub see majanduskriisi ja raha kadumise mehhanismi abil, st väga üldiselt öeldes sotsiaalse käitumise kvantitatiivse mõõtmise ja hindamise (valemite) põhjal. Et see nõnda tõhusalt funktsioneerib, siis tähendab see justkui kahe omavahel seotud asja meie eksistentsis: esiteks on meie individuaalne vabadus järjest suurem sotsiaalne illusioon ning teiseks ei paista enamusel olema enam mingeid kõhklusi inimese elu konverteerimisel muutuvate kvantiteetide kogumiks.