Viimased päevad pakuvad ridamisi uudiseid majandusliku olukorra halvenemisest nii meil endil kui lähemate ja kaugemate naabrite juures. Sellega seoses räägitakse mitu masti sotsiaalsetest kriisidest ikka sagedamini ja sagedamini. Eks moodsa aja üheks tunnuseks on ka mõistete tähenduse devalveerumine ning kriise ja katastroofe pruugitakse nii mõnigi kord lihtsalt suuremate negatiivsete emotsionaalsete reaktsioonide väljendamiseks. Olgu sellega, kuidas tahes, kuid minu jaoks on kriis olemasoleva eksistentsi äge ja väga sügav häiring, millest ei saa väja tulla enam täpselt sellisena kui sinna siseneti ning olemasoleva eksistentsi katkemine on vägagi võimalik. Seega on kriis arengulise pöörde olukord ja status quo‘le õige ohtlik, mis omakorda paneb proovile kriisis olijate võimalused ja olukorrad. Kui jutt läheb sotsiaalsele kriisile, siis on see väljakutse vastavasse sotsiaalsesse kooslusse kuuluvatele inimestele ning ruumi on seal nii mõistusele kui moraalile. Areneda soovivad ilmsesti kõik ja sageli veel tormilise kiirusega. Just taolises olukorras oli just äsja eesti majandus, mis tormas ja tahtnuks võimalusel teha seda veel nobedamini kuni selgus, et tormamine teeb teise siiski ka väga hapraks. Nüüd paistabki, et praegune kriis teenib eesmärki muuta sotsiaalne tegevus senisest märksa olemiskindlamaks. Praegusel hetkel on enamus riike vastakuti innuka tule kustutamisega ning kuigi palju ei ole süüvitud allakäigu geneesi ja põhjustesse. Sotsiaalsete kriiside puhul on muidugi igihaljaks küsimuseks välditavate vigade ja vältimatu saabumise teema. Enamasti kiputakse sotsiaalset kriisi ikka inimlikkuse konkreetse realiseerumise saaduseks pidama, millel objektiivse reaalsusega nii palju pistmist, et see on lihtsalt karmiks tööriistaks, mis vastuvaidlematult ühe vaimlis-füüsikalise konfigutatsiooni tegelikkuseks pöörab. Eks parasjagu võimul olevad poliitikud ürita allkäiku siduda eelmiste teiste meeste vigade või endi tegemiste objektiivse ja vältimatu paratamatusega, kuid kindel on see, et visal poliitilisel programmilisusel on kipub selline põhjaliku rigiidsuse häda olema, et pidama ei saada oma käiku enne kui kraavis või sellele ülimalt lähedal ollakse. Demokraatia peaks valimiste kaudu kraavi minekut välistama, kuid teinekord arenevad sündmused sedavõrd kiiresti, mille taustal valimiste mehhanism paistab lootusetu venimisena. Mu meelest oleks poliitiliste kriiside puhul päris mõistlikuks lahenduseks laiapõhjalise valitsuse moodustamine, kuid Eesti juhtumil ei paista praegu valitsejate poolt muud midagi kui nõutust saabunud olukorra lahendamise suhtes. Kindlasti ei ole võimalik heaks ja vastuvõetavaks pidada poliitilist stsenaariumi, kus kriisi oleks võimalik vältida, aga siiski lastakse sellel mingi passiivse peataoleku või aktiivse eesmärgistatuse tõttu juhtuda.