1. september on harduse päev, kui õpilane ja õpetaja ja kool nende ümber on kõik tähelepanu keskmes. Nad kõik on seda väärt, selles ei ole kahtlust. Küllap on õige ka see, et harduse päevadel lastakse ikka paista asjade paremal poolel, sest asine köögipool ei lase ennast kuigi kaua varjata. Tänasel päeval räägitakse nii koolirahust kui uutest koolimajadest, õppekavadest ja tervest pöördest koolis ja hariduses. Küllap on selles omajagu poliitikute suurustamist ja tähelepanu püüdvat retoorikat, kuid asetleidev kärsitus kinnitab siiski, et olemasolev rahva sotsiaalse taastootmise mehhanism vajab ülevaatamist. Ühelt poolt soovitakse kooligi rohkem vabadust, sest ühiskond on ju nii väga vabadusemeelne; teiselt poolt nuiavad töösturid, et aitab vabadusest ja tühjalt mõtlemisest, aeg on kätele valu anda ning nende käes olevale kapitalile nende poolt soovitud sotsiaalset tähendust anda.
Kool on paratamatult ühiskonna mudel ning mudel ja originaal ei saa üksteisest liiga palju erineda, sest siis kaob nende vahel funktsionaalne side. Kui see side katkeb, siis pole kool ka enam mudel ning sotsiaalne taastootmine ei kulge enam kuigi sihipäraselt. Kooli kui mudeliga näiksegi olevat õige samasugune seis, et tegelik elu ei taha koolis toimuvat enam endast kaugemale lasta ning kipub mudelit ümber seadma. Kool iseseisva ja iseorganiseeruva kooslusena võib sellest muidugi häiritud olla, kuid midagi ei ole teha, tugevamaga tuleb leppida ja kohaneda. Räägitagu aabitsatest, lilledest, pinkidest ja hinnetest mida tahes, ühiskonna taastootmise funktsionalism on ikka nende reaalse olemasolu garant. Inimühiskonnas tuleb sageli ette, et harduski teenib funktsionalismi, olgugi et siis kerkivad hingeseisundid ei suuda või ei soovi meenutada oma sügavamaid taustu.