Kõhklusi rahapõhisest Eestist

Viimastel kuudel Eestiga toimuv näikse olevat nii huvitav kui õpetlik või ka vastupidi. Veel aasta alguses lehvisid valitsuse juuksed kiirest kihutamisest ning edureisi mõnust anti reportaazhe kõigile üle ilma. Vaid mõne kuuga on jõutud olukorda, kus enamusel ühiskonna valdkondadest tuleb oma tegevusi väiksemate olemasolevate rahakoguste tõttu üksjagu koomale kerida. Esimene raha paradoks tulebki just siitsamast: kõik muu (vajadused, kavatsused, oskused, jms) võib olemas olla, kuid neid EI TOHI rakendada. Seega siis on RAHA tohtija ning seeläbi ka valikute ja vabaduse sotsiaalne tagaja. Eks muidugi peavad valikud kõigepealt kavatsustena kuskil peades olema, kuid astmestatud ühiskondlikuks tegelikkuseks laseb neil saada üks rahaks kutsutav kokkulepe.
Päris kõnekaks praeguse aja valitsejate manifestiks tuleb pidada väljapaistva reformipoliitiku Jürgen Ligi Eesti Ekspressile usaldatud ülestunnistust peatselt saabuvatest jõhkratest aegadest. Seda jõhkrust timmib üks enda arvates poliitkogenud valitsusparteide tähtsatest tegelastest kuuik, mis paneb paika, kuidas riik lähitulevikus toimima peaks hakkama. Selle sekstetti tegemised ja nende saadused on hämar kraam, Ligi sõnul selles sisalduva ebameeldivuse pärast. Ainuüksi taoline avameelsus annab tunnistust sellest, et Eesti ei ole praegu küll enam sedavõrd avatud kui veel mõni aeg tagasi ning võim tahab jagada end märksa vähem. Samas vaimus tahavad praegused võimumehed visalt kõigile selgitada, et kõigest hoolimata on nemad Eestile ainuke pääsetee ning laske neil muudkui kontrollimatult nende geniaalsete arusaamade kohaselt tegutseda. Loodetavasti jäädakse sedalaadi praktikatega vaid arvamuste tasandile. Praeguse aja üheks tunnusjooneks paistabki olema sotsiaalse diagnostika suutmatus, sest pole suuremat selgust, mis see ühiskonna seisund tervikuna ka on. Mõni negatiivne number siit, mõni teine mingi skaala järgi positiivne number sealt, pidev vähendav sebimine miljonite või miljardite kokkuleppeühikutega, kuid hinnang olukorrale ning sellega toimetulek paistavad veel neile, kes pandud demokraatlikult riiki valitsema, kas liig raske või mõru pähkel olema. Peaministri hiljutisest kuulõpu raadiointervjuust tuli välja pigem, et vaata et ongi hea, et olukord selline, sest paneb ühiskonna uutmoodi tegutsema. Loodetavasti ei jõua valitsejad ühel hetkel tõdemuseni, et nad tegelikult tahtsidki sellise hea asjaga ühiskonda õnnistada, et see oli tegelikult ainuke võimalus veel suuremat õnne õuele saada. Kindlasti peaks toimuv rõõmustama õhukese riigi poolehoidjaid, sest toimuv nühib riiki üksjagu õhemaks. Siinkohal oleks paslik meenutada, et õhuke riik töötab suht magedalt oludes, kus suhted riikide vahel on kantud närvilisema jõuga mööduvõtmise vaimust. Ja uue aastasaja ja tuhande alguse riikidevahelised suhted liiguvad just globaalsetest defitsiitidest sugeneva vastandumise suunas. Teine raha paradoks lähtubki sellest ning väljendub tema õige väheses huvis ajaloolise sotsiaalse õigluse vastu. Ka konkreetsed turud ei midagi fundamentaalset püsivat, vaid pigem sotsiaalsed kokkulepped ning praegu näikse uute kokkulepete soovijate hulk järjest suurenevat, mis teevad kõike muud, kui sotsiaalset püsivust. Seega olemegi jõudnud vana ja paljukorratud tõdemuseni, et rahajõed Eesti peamine garandina ei pruugi olla kuigi tõhusad, kuid peavad nad vahendina garante teenima. Praegusel hetkel ei oska selleks garandiks midagi muud pakkuda, kui usku, et eesti väärib elamist ja jätkamist nendelt positsioonidelt, mis meie inimestel on omavahel ning oma maa, vete ja taevaga pikka aega olnud. Kui need positsioonid haakuvad teiste suundumustega, on meil kenasti lootust; kui mitte, siis tuleb ikkagi valmis olla vastava sotsiaalse eksistentsi pitsitusteks.