JMG Le Clézio — meditsiinihuviline kirjandusnobelist :-?

Käesoleva aasta Nobeli kirjanduspreemia määrati Jean-Marie Gustave Le Cleziole, keda vastav komisjon asjakohaselt nimetas “uute lahkumiste, poeetilise seikluse ja sensuaalse erutuse autoriks ning valitseva tsivilisatsiooni taga ja all oleva inimlikkuse uurijaks
Huvitaval (aga võib olla ka mitte nii väga) kombel on sellel 2008. aasta kirjanduse maailmameistril üksjagu huvi ka meditsiini teemade suhtes, mida nii mõnedki tema teoste pealkirjad ja sisud reedavad. Nii näiteks on teine avaldatud teos “Palavik” (1965) , mis sisaldab lisaks pealkirjale tervet rida meditsiiniliste teemadega lühilugusid. Eesti keelde on neist tõlgitud 1973. aastal “Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga”. See on tugevasti fenomenoloogiline kirjeldus ühe täiskasvand mehe öisest hambavalust, mis oma monotoonsuse, pealetükkivuse ja vallutuslikkusega peaks kõigile seda kogenuile väga mäluvärskendavalt mõjuma. Nii nagu see loost hästi paista, on öises hambavalus olijatele hommik tõepoolest korraga nii paradiisi- kui põrguväravaks ning paneb inimesi tegema enne seda kõiksugu mõistlikke ja lolle tegusid. Valust päeva kätte sattumine paistab teinegi kord veidra absurdina, mida nii kujukalt märgib Beaumonti istumini keset linnusitta loo viimane lauses.
Meditsiini ja füsioloogiat laseb pealkirjast aimata ka tema 1973. aastal ilmunud “Müdriaas”. Selle tõlget eesti keelde ilmunud ei ole, mistõttu lisaks peakirja silmatera paljulubavale avardumisele ei mõistagi sest palju rohkem pajatada. Kui eesti keeles on olemas tema topeltbiograafia “Diego ja Frida” (1993, ek 2007), kus Frida Kahlo nii erilise saatuse kirjeldamise kaudu võiks ju samuti suuremat huvi meditsiini vastu loota. See lootus ei ole paraku määratud täituma, sest tegemist on vähemasti tõlke järgi otsustades õige kroonuliku ja arvukate kordustega kahe 20. sajandi vapra ja väljapaistva mehhiko vaimuinimese ja ego eluloolise reisikirjeldusega, kus armastus suudab kõik välja kannatada. Maailmameistri elulugu pajatab, et ta on pärit arsti perest. Eks võib ju kergesti olla, et arstidel ei olegi mahti oma tegevusvaldkonnast üldinimlikus võtmes ülemäära palju mõelda ja veel vähem kirjutada. Seetõttu jääb see teemadering sageli arstide sugulaste edendada.