Ongi esimene kuu uuest aastast rutuga selja taha jäetud, aga selle aasta suurt lahtimängu ei ole kuskil veel toimunud, pigem lõpetatakse veel eelmis(t)e aasta(te) sabasid. Talve asemel oli meie kandis jaanuaris soojavõitu hilissügis, mis andis veelkord õige konkreetselt märku, et midagi on kliimas möödunud kümnenditega võrreldes oluliselt teisiti. Suures ja väikses poliitikaski õiendatakse veel eelmisel aastal käigus olnud veel jahtumata asjadega, olgu siis tegemist Brexiti järgmise verstaposti, USA presidendi ametikoha kõigutamise või siinsete pensionide, apteekide ja ülikoolihaigla toimimise muutmisega. Ka mitu aastat kestnud EV100 tähistamine sai ametlikult läbi, nii et nüüd saame end täiel määral tegelikule tulevikule sättida. Ega see kuigi lihtsalt ei pruugi minna, sest siin ja seal on päris suures koguses sotsiaalset jõudu, mis üritab taas tegelikuks teha juba aastakümneid või -sadu tagasi käidud radu kui hiljutistest oluliselt paremaid. Milleks seda peaks tarvis olema? Küllap on soovi ja kavatsuse taga üks segu kõhklusest hiljutiste kursside headuse suhtes ning võimalusest oma püüdlustes minevikust psühholoogilist tuge ja veenvust nõutada. Ometi tundub sedasorti püüdlus üldise hüve saamise vaatepunktist siiski lootusetu olema, pigem teenitakse taas ühe piiritletud grupi eelisseisundil põhinevat kasu.