Inimeksistentsi otsing Tapa räämas raudteejaamas

Eks teatritükke ole ju mitut masti ja suvised neist on tavaliselt ikka lõbusamad. Eile õhtul nähtud “Titanicu orkester” ei kuulu kindlasti lõbusamate hulka, aga seevastu usaldas Eesti teatrile tavatult palju vaatajat. Õigupoolest jättiski suure osa loo tõlgendusest vaataja otsustada. Ei juhtu just sageli, et astud etenduse järel saalist välja hea elamusega, aga küsid ometi “Millest õigupoolest see tükk siis ikkagi oli?” Mul võttis umbes umbes ööpäeva järele mõtelda ja selgusele jõuda, et lugu oli ikka sellest va teatrikunsti igihaljast küsimusest, mida inimene endast ikkagi kujutab. Väliselt oli seekordses ürituses valitud küsimuse vaagimiseks mõneti harjumuspäratum olukord, kus 4 a- või vähemasti hüposotsiaali (muide, sain sellest sõnast kuulda alles sel kevadel mõne arsti jutust) olid istutanud end ühte mahajäetud raudteejaama ning veeretasid seal lootusetult oma päevi parema rongi ootuses, millest saanuks kätte rohkem viina või ka midagi muud läikivat. Ükskord saabus aga hoopistükkis illusionist, kes kõrgelennulise jutu, muusika ja ebatavaliste ehk väikeste imeliste juhtumitega ajas kohalolnute senise arusaama ilmaelust hoopis sassi. Meelt prooviti parandada ja rassiti õppetükkide, filosoofilisema jutu ja imetegudega, kuid võitjana ehk siinsesse maisesse ellu jäänuna tuli niisugusest meeleparandusest välja vaid tsirkuseartist Doko (Guido Kangur etenduses). Ju ta pääses haihtumisest emakaru igatseva moraalset laadi siira kahetsuse tõttu ja kinnistab arusaama, et moraalimeele omamine on inimeseks olemiseks vältimatult vajalik. Aga haihtunuidki kehastanud tegid oma töö väga korralikult ja teatriime õige närusesse olukorda sattunud inimesest ning tema olemusest ja võimalustest oli taas juhtunud.

PS. Ja kunagi suursugune Tapa jaam oli tõesti väga räämas. Ollakse vist juba leppinud ja harjunud, et arvukad siinsed jaamad, mõisad, jt kunagised inimkonna uhked saavutused ei saa enam kuidagi käiku sisse. Teatraalid üritavad küll mõnedele surnud või koomas kohtadele kasvõi korrakski suvel etendustega mingit eluvaimu sisse tuua, aga eks see järjest rusuvamalt mõjub, et me ei suuda korralikult oma maal olevat väärtust korralikult hallata ja surnud hoonete kunagist eksistentsi püütakse sotsiaalses mälus värskendada nendes oleva kummalise originaalsuse esitamisega.