Freudi kahekõne mõjuka tundmatuga – intellektuaalse teatri mõjus seanss sadamateatris

Käisime järjekordse draamafestivali raames üleeile pärastlõunal sadamateatris Eric-Emmanuel Schmitti “Külalist” vaatamas. Üle mitme aja oli taas võimalus osa saada tugevasti filosoofilise sisu ja tekstiga lavaloost, milliseid eesti teatris aegajalt ikka etendatakse (varasemast meenub kõigepealt Madis Kõivu “Filosoofi päev”). Loo autoril on õnnestunud tükki kokku segada ülimalt tihe vaimne kontsentraat, kus läbipõimununa  paistavad pildikesed riikide, rahvaste, uskude ja suurmeeste ajaloost, keha-vaimu probleemist, eetikast, meditsiinist ja tont teab veel millest. Et etenduses oli mängust märksa suurem rõhk sõnal, siis seadis loo vaatajale tehtu mõistmiseks päris suuri nõudmisi, mida antud juhul soosis kindlasti tüki esitus laupäeva pärastlõunastel tundidel. Nii mängu kui selle sõnumi tõlgendamise keskseks küsimuseks oli Freudi tema elu ühel moraalses mõttes kõige keerulisema päeva õhtul külastanud isik. Hoolimata mitmekordsest küsimisest ei andnud tundmatu Freudile ega vaatajalegi enda isiku kohta suuremat selgust, pigem hoopis rohkem või vähem üllatavaid kokkusattumusi (Freudi minevikku ja tulevikku õige täpselt teadev ennustaja, maailma suurtes vaimsetes küsimustes hästi orienteeruv erudiit, gestapo tagaotsitav psühhiaatriahaiglast põgenenud patsient, tütrega tutvust otsiv meesterahvas).  Nähtule tagasi mõeldes tundub, et tundmatu võinuks olla ükskõik kes järgmistest (esitatud mitte tõenäosuse või tähtsuse järjekorras):
¤ Freudi unenägu
¤ Mefisto
¤ Freudi teadvuses toimuva rekonstruktsioon vaimust väljapoole
¤ Seesama Freudi alateadvuses toimuva kohta
¤ Jumal
¤ Juhuslikult (või siiski mitte nii väga) tema korterisse tunginud vaimuhaige
¤ Lihtsalt üks viinlane, kes nimetas ennast vist (?) Wolfgang O…-ks
¤ Näidendi autor oma fantaasiatega

Võimaluste galerii on õige muljetavaldav ning loomulikult määrab toimunud vestluste ja kogu tüki tähendust väga tublisti see, kes tundmatu nende hulgast oli või mitte. Mu enda valik kaldub kõige enam uskuma Freudi väljapoole keeratud kohtumist iseenda teadvusega, milles esitleti elatud elust lähtunud arutlust kurjast targa ja kavala Mefisto kuues.

PS. Rein Oja (Freud) ja Tõnu Oja (Tundmatu) tegid oma töö laval igati hästi ning muutsid autori mitmepalgelise sõnumi oma keerukuses kunstireeglite alusel kenasti hoomatavaks.