Moraalist arutlemine tähendab sageli kaalumist inimese elus ettetuleva erinevate omaduste vahel, millel on kuskile väärtuseline + või -märk külge pandud ning püütakse siis selgusele jõuda kumb neist tagajärjekam on ning vastavalt püütakse negatiivseks peetavat sotsiaalsest tegelikkusest välja suruda. Uue eesti lööklauseks ja ülimaks asjaks on olnud vabadus ning juba mõnda aega ollakse olukorras, kus me päevast päeva näeme, et sedavõrd suur sisemine vabadus on ohtlik nii meie elule kui tervisele sellisel moel, et kellegi endale võetud vabadus (purjus olla, rikkaks saada, ennast teostada jne) hävitab teis(t)e inimes(t)e õigust ja võimalust vaba olla isegi märksa tagasihoidlikumal viisil. Kas ikkagi veel ei ole kätte jõudnud see hetk, kus tõsisemalt lugeda kuulsa personaalsete vabaduste eest seisja John Stuart Milli piiravat positsiooni: “The only time when society is justified in infringing on another’s freedom is when that individual is a danger to others”? Mu meelest veel mitte ning küllap ja kahjuks peab selleks veel mõndagi halba ja valusat juhtuma. Just siin on see olukord ja plats, kus eetika peaks oma tööd tegema ja inimese vabaduse konkreetses olukorras parajaks sättima.