Doktor Andres Ellamaa on ajalehe võimendusmehhanismi abiga taas väga agaralt asunud eesti arstieetika õiget vagu rihtima. Alles see oli, kui ta jagas soovitusi, kuidas ühiskond peaks raha ja võimalusi jagama nii katseklaasiviljastamisele kui laste soetamisele laiemalt. Nüüd ta sisuliselt jätkab sellesama õigluse jaluleseadmise teema ja seisukohtadega, üksnes põhimõtete konkreetseks realiseerimiseks on valitud eelmisest korrast märksa avaram elu ja meditsiini mängumaa, mis toob muidugi kaasa ka eelmisest veel märksa küsitavama tulemuse. Iseenesest ju hea, et kogenud ja lugupeetud arst(id) võtavad üles üles sedalaadi teemad, kuid esitatud seisukohtade kvaliteedi küsitavus ühes nende esitamise enesekindlusega peaksid tegema meditsiinieetikast huvitatu esitatu suhtes õige tähelepanelikuks. Et tegemist on intervjuuga, siis ei ole ning mitut masti kommunikatsioonihäired päris võimatud, kuid mu meelest olekski kogu loo mõistmiseks väga mõistlik kohe päris loo lõppu siirduda ning avastada, et Andres Ellamaa tunnistab end kas päriselt või siis mõnikord KÜÜNIKUKS. ÕSi järgi võivad küünikud olla nii mittemidagi pühaks pidavad, kõige üle irvitavad isikud kui ka ühe antiikfilosoofide koolkonna toetajad, kes kutsusid üles inimesi ühiskonnas kehtivates konventsioonidest loobuma. Et kumbki positsioon ei ole tänapäeva meditsiinis ja meditsiinieetikas kuigi arvestatav, siis võiks mõelda, et dr. Ellamaa mängib või intrigeerib meditsiinieetikaga ning tema lehes toodud arvamusi ei tasuks kuigi tõsiselt võtta. Samas tahab leht lugejale igati oma iseloomustustega muljet jätta, et jutt on igati asjalik ja väärib kõige siiramat tähelepanu. Neelame siis ajalehe visatud sööda alla ja vaatame lähemalt, kuidas arsti-patsiendi suhe ning selle sotsiaalne ümbrus peaksid kogenud tohtri arvates välja nägema.
¤ Esimeste küsimuste vastustest patsientide esindusühingu, ravikvaliteedi komisjoni ja arstide ringkaitse kohta saab õige hästi selgeks, et arstki kuigi hästi patsiente ei mõista ning kutsub sisuliselt üles arstlikku paternalismi rohkem austama. Kuigi isikuautonoomia ülima domineerimise kuldajad läänemaades hakkavad väga hiljutiseks minevikuks saama, on nii patsiendi tervis, huvid kui autonoomia kõik kaasaja väga tähtsate meditsiinieetika põhimõtetena deklaratsioonidesse raiutud. Patsientide ühingule etteheidete tegemine räägib paremal juhul ebapiisavast või väheefektiivsest kommunikatsioonist, kuid päriselt välistada ei saa soovimatustki patsientide esindajatega ühist keelt leida.
¤ Vägagi kõnekas on arsti ja ajakirjaniku keskustelu patsiendi õiguste teemadel. Kõigepealt transformeerub küsimus kiiresti aruteluks arsti õiguste üle, mida dr. Ellamaa arvates on meil selgesti ebapiisavalt. Tema arvates paistab väga küsitav olema teatud olukorras inimeste arstimine, olgu nad nad siis ebahügieenilises olukorras joodikud, rooli taha kippuvad langetõvehaiged või lõppstaadiumis aidsihaiged. Loost jääb mulje, et kui arst kuulutab patsiendi olukorra lootusetuks, siis on arstil õigus pillid kotti panna ning võimaldada lootusetutel oma olukorra loomulikku kulgu jälgida. Läbi aegade on arstieetikas olnud tähtis koht heategemisel, kaastundel ja inimväärikuse austamisel, intervjuust õhkuv arvamus esitab paraku neile põhimõtetele selge väljakutse. Tahaksin väga loota, et siin on tegemist eespool võimalikuks peetud kommunikatsioonihäiretel, sest meditsiin ei piirdu vaid kiirabihaigla ülimalt intensiivse tohterdamisega, kus patsiendi autonoomia võib õige sageli taanduda loomulikuks peetava elamise soovi ees, vaid leiab aset hoopis mitmekesisema valikuga kehaliste ja hingeliste hädade leevendamisel. Mis puutub ravisse, siis see peab ikka olema lootusrikas, olgu see siis tipptasemel reanimatsiooniosakonnas või hospiitsis, kus inimese elujõust võib õige vähe olla alles jäänud. Juba Hippokratese ajal olla tõdetud, et lootusetu ravi iga hinna eest on pigem ebaeetiline tegevus, nii et mingis mõttes murrab kogenud arst end sisse juba pikka aega pärani olevast uksest. Kui püüda mõelda intervjuus domineerima pääsenud seisukohtade tausta ja põhjuste peale, siis minu hüpotees kipub vägisi olema, et tegemist on kolme nähtuse päris ohtliku kokteiliga. Kõigepealt olgu nimetatud meditsiinis nii kaua domineerinud suuremastaabiline arstlik paternalism, mille kohaselt arstidel oli tõbede maailmas valgustatud monarhi suveräänne roll. Teiseks tubliks tegijaks seadusetäht, mis on arstliku tegevuse muutnud teatud teenuse osutamiseks või vahendamiseks. Teenuse mall ja loogika on kliendist deklaratiivselt teinud küll kuninga, kuid piiratud ressursi tingimustes saavad mõned kunded ikka rohkem kunnid olla kui teised. Arsti-patsiendi suhtega on paraku nõnda, et selle mõned küljed klapivad teenuse malliga hästi ning teised jälle õige nigelalt ning käesolev lugu paistab arstliku tegevuse kliendistumisega seonduva pideva vägikaikaveoga seotud olema ning propageerib just seda arusaama, et vaid teatud ilusate omadustega kliendid on arsti juurde teenust saama oodatud. Kolmandaks on arstliku tegevuse piirid tugevasti paika pandud raha nimelise sotsiaalse kokkuleppega: kui tohtril seda kokkulepet ei ole, siis kaotagu lisaks professionaalsele tegevusele ka professionnalne eetika oma mõjujõud. Antud arvamus näikse olema innustunud kõigist neist kolmest arengujoonest, mistõttu ei ole väga põhjust imestada arsti enesekindlate soovituste üle, mida ta isegi vähemasti mõnikord küünilisteks peab.
¤ Hästi vahvad, kuid paraku ka väga ühekülgsed, on ka mõtisklused alkoholismi teemadel, mis kogenud tohtri arvates on puhtalt iga ühe enda ja tema perekonna probleem. Ei pea just väga palju pingutama ekskursiooniks arstiteaduse saavutuste radadel, et tuvastada alkoholismi õige keeruline ja mitmekesine teke ja kulg selle alguses, olgu seal vaid mõne näitena mängu toodud siis geenid või sotsiaalne keskkond. Dr. Ellamaa armastab oma loos dramatiseerida selle haiguse finaaliga, kuid ka seal on see tegelikult väga küsitava väärtusega, eriti kui mainitud geenid või keskkond sedavõrd olulist mõju inimeste alkoholi tarbimisele avaldavad. Pigem jääb mulje, et arsti mõtet on taas suunanud lootusetuse argument, mille kohaselt lootusetud mässaku ise oma probleemidega. Kui nii, siis selline inimühiskond kujutab endast pigem karmimale olelusvõitlusele disainitud orgnismide kooslust, milles meditsiingi on pandud selgesti tugevamaid teenima.
Nii mõndagi loo teemat võiks inspiratsiooniallikana veel kasutada, kuid tõdegem juba siin, et vaid selge mittenõustumine kõigis eespool nimetatud positsioonides saab olla hinnang sellele meie meditsiinieetika edendamisele püüdlevale loole.