Mustade, aga siiski natuke värviliste mummuliste kaantega filosoofiaraamatute sarjas ilmus läinud aasta päris viimases lõpus Carl Gustav Hempeli (1905–1997) kuulus peaaegu tänapäevase teadusfilosoofia üldkäsitlus “Loodusteaduse filosoofia” (originaalis 1966). Meie muidu nii teaduste lembese rahva keeles on teadusfilosoofia kirjasõna hulk ja maht õige kasin, nii et selles vallas on niisuguse teose tõlke ilmumine tähtsaks sündmuseks, mis vaatamata poole sajandi pikkusele hilinemisele peaks tublisti lappima üht auku meie vaimses maailmas. Tiiu Hallap tõlkija ja Piret Kuusk toimetajana on teinud väga hea töö, nii et aegajalt avastad üllatusega, et tegemist ei ole hea ja ladusa originaalkeeles teksti, vaid siiski tõlkega sellest. Terminoloogiline töö on olnud sedavõrd veenev, et jäädki uskuma, et meil on selle valdkonnaga terminoloogiaga kõik korras, kuigi tegelikult asi ei ole sugugi nõnda. Vaid definiensid-eksplanandumid väärinuks ehk eestikeelsemat formuleerimast, aga esitatud moel jäävad kindlasti täpsemalt selgeks.
Hempel kuulub saksa filosoofide gruppi, kes lahkusid Hitleri süsteemi eest ingliskeelsesse maailma ja võtsid sinna kaasa ideed, mis toitsid aastakümneid analüütilist filosoofiat – selle maailma filosoofia peavoolu. Hempel kirjutas selle raamatu ajal, kui oli käimas suur loodusteaduste buumiaeg, millega kaasnes ka põhjalik murrang valge mehe sotsiaalse elu korralduses. Lugedes teost tunned selgesti selle kirjutaja optimismi teaduste ja nende väe suhtes – teadus on võimas, laske tal vaid oma suhtelisuses liikuda edasi kriitilise meetodi jõul ja te veel näete, kuhu inimene sellega välja jõuab. Huvitav on ka käsitluse evolutsioon teose käigus suuremalt enesekindluselt loodusteaduse meetodi kirjeldamisel, mis teose viimastes reduktsiooni peatükkides asendus pigem kõhklustega täieliku reduktsiooni võimalikkuse suhtes. Samuti ei saa ta vältida kiusatust loodusteaduste teoreetilise metodoloogia teoses võtta käsile ka teadvuse ja ühiskonna ontoloogia ja mõistmise teemad. Küll õige pisut, aga ometi.
Meditsiinis olijale on muidugi sümpaatne, et raamatu üheks paradigmaatiliseks näiteks on Semmelweisi lapsevoodipalaviku mõistmise lugu 19. sajandist. See vaimne teekond näitab tõesti ilmekalt otsivas inimvaimus toimuvat lahendamist vajava probleemiga kohtumisel. Samas õhkub raamatust palju rohkem siiski füüsikaga seonduvat, kuigi loodusteadustes on ju ka teised alad. Bioloogia filosoofia parem aeg oli siis veel saabumata, kuigi selleski raamatus paistis vajadus selle järele selgesti välja.
Hea, et meil on olemas nüüd testjärelm (test implication) – nimi empiirilise teaduse universaalsele tegevusele. Samuti selgesti kirja pandud teadusliku tunnetuse astmete rida faktide vaatlemisest üldistuste testimiseni (lk 26) ja teooria seesmiste ja sillaprintsiipideni (ptk 6.2). Samuti teadusliku seletuse asjakohasuse ja testitavuse nõuded (lk 76). Poolehoidu pälvib autori tähelepanu (ta oli ju ka analüütilise filosoofia viljeleja) teaduskeele analüüs ja rolli mahukas (raamatu üldproportsioone silmas pidades) käsitlus, sealt oleks paljutki tarvis meeles pidada, kui tegeleme siin ja praegu oma teaduskeelega. Nagu heade anatoomiaraamatutega ikka juhtub, nad annavad aimu ka struktuuride toimimisest, st füsioloogiast selle sõna väga üldises tähenduses, kuid küllap see on juba teiste teoste peateemaks.
Hempel kuulub saksa filosoofide gruppi, kes lahkusid Hitleri süsteemi eest ingliskeelsesse maailma ja võtsid sinna kaasa ideed, mis toitsid aastakümneid analüütilist filosoofiat – selle maailma filosoofia peavoolu. Hempel kirjutas selle raamatu ajal, kui oli käimas suur loodusteaduste buumiaeg, millega kaasnes ka põhjalik murrang valge mehe sotsiaalse elu korralduses. Lugedes teost tunned selgesti selle kirjutaja optimismi teaduste ja nende väe suhtes – teadus on võimas, laske tal vaid oma suhtelisuses liikuda edasi kriitilise meetodi jõul ja te veel näete, kuhu inimene sellega välja jõuab. Huvitav on ka käsitluse evolutsioon teose käigus suuremalt enesekindluselt loodusteaduse meetodi kirjeldamisel, mis teose viimastes reduktsiooni peatükkides asendus pigem kõhklustega täieliku reduktsiooni võimalikkuse suhtes. Samuti ei saa ta vältida kiusatust loodusteaduste teoreetilise metodoloogia teoses võtta käsile ka teadvuse ja ühiskonna ontoloogia ja mõistmise teemad. Küll õige pisut, aga ometi.
Meditsiinis olijale on muidugi sümpaatne, et raamatu üheks paradigmaatiliseks näiteks on Semmelweisi lapsevoodipalaviku mõistmise lugu 19. sajandist. See vaimne teekond näitab tõesti ilmekalt otsivas inimvaimus toimuvat lahendamist vajava probleemiga kohtumisel. Samas õhkub raamatust palju rohkem siiski füüsikaga seonduvat, kuigi loodusteadustes on ju ka teised alad. Bioloogia filosoofia parem aeg oli siis veel saabumata, kuigi selleski raamatus paistis vajadus selle järele selgesti välja.
Hea, et meil on olemas nüüd testjärelm (test implication) – nimi empiirilise teaduse universaalsele tegevusele. Samuti selgesti kirja pandud teadusliku tunnetuse astmete rida faktide vaatlemisest üldistuste testimiseni (lk 26) ja teooria seesmiste ja sillaprintsiipideni (ptk 6.2). Samuti teadusliku seletuse asjakohasuse ja testitavuse nõuded (lk 76). Poolehoidu pälvib autori tähelepanu (ta oli ju ka analüütilise filosoofia viljeleja) teaduskeele analüüs ja rolli mahukas (raamatu üldproportsioone silmas pidades) käsitlus, sealt oleks paljutki tarvis meeles pidada, kui tegeleme siin ja praegu oma teaduskeelega. Nagu heade anatoomiaraamatutega ikka juhtub, nad annavad aimu ka struktuuride toimimisest, st füsioloogiast selle sõna väga üldises tähenduses, kuid küllap see on juba teiste teoste peateemaks.