Just eile pidas Eesti Arstide Liit oma 3. eetikakonverentsi teemal “Arsti-patsiendi suhtest algab kõik”. Teema on muidugi pretensioonikas ja võimaldaks mitu päeva konverentsi pidada, kuid juba traditsiooniliselt piirduti vaid poole päevaga. Aeg-ajalt on viimasel ajal räägitud, et arsti-patsiendi suhe ei ole meditsiinieetikas kuigi aktuaalne ning palju põletavamaid teemasid tuleks pigem arutada. Mulle on see teema küll alati hingelähedane olnud ning seetõttu klappis mulle ka seekord väga hästi. Üritus nii säetud, et alguses peeti kolm kõnet ja seejärel oli pooleteise tunni jooksul võimalik kõigil osavõtjail teemat edendada. Kõigepealt rääkis prof JA DeHowitz patsiendi autonoomiast HIVi testimise kontekstis NY osariigi näitel. Sõnum oli üldjoontes selline, et NY osariigis tuleb seaduse kohaselt HIV testimiseks võtta kirjalik informeeritud nõusolek, mis on muidugi rangeim võimalik autonoomia tase. Teiseks ei tohi analüüside andmeid kellelegi edastada, kui vaid seadusega ettenähtud juhtudel ja viisil. Sellest keelest üleastumine tooks kaasa kuni 5000$ trahvi või 1 aasta vanglas viibimist. Kolmandaks on HIVi omanikel kohustus teatada sellest oma seksuaalpartneritele või teistelegi, kellel nakatanuga teatud kokkupuutest võib nakkus sugeneda, kuid meedikud peavad siiski olema hoiakuga, et iga patsient on potentsiaalselt HIV positiivne. Neljandaks on HIV/AIDS kui surmatõbi muutunud üheks krooniliseks haiguseks, mis toob paratamatult kaasa erilise konfidentsiaalsuse asendumise kroonilise haiguse konfidentsiaalsusega.
Seejärel rääkis dr Vallo Volke A-P suhtest digiloo kontekstis, kuid siiski oli tema jutt pigem kriitiline reflektsioon digiloo kui rahvusliku meditsiinilise superandmebaasi vajadusest üldse ja A-P suhet plaanitud digiloo realiseerub jäi mulle meenutama meditsiinilise musta turu, st topeltstandarditega A-P suhte, ilmumine vähemasti psühhiaatrias ja veneroloogias. Kahtlused kogu ettevõtmise otstarbekuses olid ajendatud pigem puudulikust analüüsist ettevõtmise majandusliku ja meditsiinilise tasuvuse kohta. Samuti pooldas ta väga patsiendi autonoomia tugevdamist määrani, et väljajättelise soovi korral ei koguta midagi andmebaasi sellelt patsiendilt. Loomulikult pareeris seda positsioni prof Arvo Tikk, kes oli andmebaasiga olemasolevatel tingimustel vägagi päri. Temalt oli just mõned päevad tagasi ilmunud lugu Postimehes, kus jõuliselt toetati digiloo ja teiste e-tervise andmebaaside loomist.
Kolmandaks astus üles Eve Pilt patsientide esindusühingust ja rääkis, et patsient on üldiselt arsite ja nende pakutud teenustega rahul ning digilugu on ka üks vajalik asi. Minu jaoks oli ehk tema kõige olulisel sõnum, et patsiendid ei paista oma autonoomiat kuigi oluliseks faktoriks A-P suhtes pidama, peaasi, et head abi saaks. Nii et isikuautonoomial põhineva meditsiinieetika ja A-P suhte import ei ole veel sel maal, et need, kellele see eeskätt mõeldud, seda niimoodi ka mõistaksid. Mõnikord räägivad arstidki sedasama ning järeldavad, et mis selle autonoomia ja nõusolekuga nii palju jännata, kuid mu meelest ei ole see siiski sobiv viis asjale vaadata, sest mu meelest on kõigi huvides, kui inimesed hakkavad mõistma oma isiku tegelikke piire ning meditsiin ei peaks olema siin erandiks, vaid pigem teenäitajaks.
Pärastine arutelu keskenduski oodatult digiloo teemadele Volke-Tiku vastasseisu võtmes, mida võiks kokku võtta kahe rahvatarkuse ( 9 korda mõõda ja 1 kord lõika versus vettelastavat laeva ei maksa kohe põhja lasta). Päris toredaks sõnamänguks trehvas ka digitaliseerimine üheaegselt selle sõna klassikalises kardioloogia ja moodsas infotehnoloogia võtmes. Kohal olid ka sotsiaalministeeriumi, e-tervise ja tervishoiameti esindused, kes kõik digiloo tegemist igati ärgitasid. Samas küllalt oli väga kriitiline arstide liidu president nii ettevõtmise enda kui ka eriti selle senise serveerimise suhtes. Oma valdkonna patsientide erikohtlemist nõudsid nii dermatoveneroloogid kui psühhiaatrid ning jutuks oli mitmel korral ka kogu kogutava info vajalikkus ja võimalikkuski seda operatiivselt kasutada. Nii see üritus siis oli, rahvast oli kohal poolsada ehk ja ikka vähem kui läinud aastal, nii et ega eetikaarutelu ei kipu publikule eriliseks magnetiks olema. Mu meelest on nii VÕS 41. peaükiga realiseeritud A-P suhte lepingustamine ja infotehnoloogiaga digitaliseerimine väga suure mõjuga sotsiaalsed meetmed, mis A-P suhet üksjagu muudavad.