2012 – sotsiaalsete mandaatide testimise aasta

Nii Eestis kui Europpas tegeldi 2012. aastal võimuga seotud sotsiaalsete mandaatide olukorra hindamisega. Eestis oli see suuresti seotud poliitilise võimu ning Euroopas raha võimuga.
Kui aastaid leppisid Eesti ühiskonna üksikliikmed ühiskonna demokraatliku võimujagamise ja kogu ühiskonda puudutavate otsuste sellise praktikaga, kus valimistega mandaadi saanute tegemistesse enam suuremalt ei sekkutud ning neil lasti õige vabalt (kui soovite, siis usaldades) rahva nimel möllata, siis lõppenud aasta teisel poolel said järsku palju teadlikuks, et nii ei peaks asjad sugugi käima. Et parlamendi võimu kui opositsiooni parteid tahtsid vanaviisi ja mõnusalt oma valimistega saadud positsiooni edasi hoida, siis ei ole imestada, et nad kõik olid mõneti ühtviisi ehmunud, et neile võimu andnu ei soovinud enam lamba kombel karjatatud ja pöetud saada. Alanud aasta pakub sotsiaalse iseorganiseerumise korraldamise huvilistele häid aegu, sest poliitikud riskivad oma mesinädalate jätkamisega pikemas perspektiivis oma olemasolevate gruppide ja kontorite mõju kestva kaoga. Ka vältimatu põlvkondade vahetus teeb Eesti poliitilise õhustiku paranemisele tubli teene ning toob paratamatult poliitilavale uusi tegelasi ning annab olemasolevatele rahvakunstnikele võimaluse väärikalt taanduda. 2012 oli Eesti jaoks veel ses mõttes oluline, et üha selgemalt tajuti ja öeldi välja seisukoht, et ühiskonna arenguks ja isegi püsimiseks tuleb tegelda oma probleemide teadvustamise ja neile lahenduste leidmisega, mitte ei saa piirduda vaid teatud lääne sotsiaalsete formaatide juurutamisega. Et nende formaatide üheks keskseks elemendiks on võistlus, siis tuleb paraku sellega pidevalt arvestada, kuid see ei tähenda ometi iga hinna eest selgelt ülejõukäivate distantsidele asumist.