Umbes 20 aastat hiljem ehk Psühhiaater ja Füüsik meisterdasid tüki

¤ Vaino Vahingu Testament Ingo Normeti lavastuses. Vanemuise väike maja, 11. augustil 2004.
¤ Madis Kõivu Finis nihili Priit Pedajase lavastuses.  Vanemuise väike maja, 13. augustil 2004.

Elukorraldajad olid asja sättinud nõnda, et Eesti Draamateatri etendused kuulutavad seegi kord suve peatset lahkumist Tartust. Kui oma 15 aastat tagasi oli tegemist ettevõtmisega, kuhu piletite hankimine oli parasjagu tülikas ettevõtmine, siis viimastel aastatel ei ole pilet enam kuigi suur mure, pigem tuleb hoopis indu ja mõtet otsida, et jätkata suvist igasuguste etenduste virvarri tavapärastes tubastes tingimustes. Sel aastal trehvas niimoodi, et üle õhtu toodi lavalaudadele eesti kirjanduse viimase veerandsajandi oluliste tegelaste kaheksakümnendate algusest pärit näitemängud, mis teeb nad meie oludes vaata et iseenesest väärtuslikuks (ma pean silmas tükke, sest mehed on seda juba nii kui nii), sest salvestavad aega, mida paljud meist ise veel kuidagi mäletavad. Ja sedaviisi ongi hästi, sest  niimoodi tekkis paratamatult olukord, kus on võimalik midagi või kedagi omavahel võrrelda. Pole ju mingit saladust selles, et Vahing ja Kõiv on omavahel hästi tuttavad, pärit samast ilmakaarest, käinud koos metsas ja orus kõndimas (Laskumine orgu) ja kirjutanud lugusid (Faehlmann, Laskumine orgu ja võib-olla mõni veelgi). Seekordsetes tükkides ei ole nad teineteist avalikult nimetanud ja pealiskaudsel vaatamisel paistavad etendused täiesti erinevad olema, kuid üllatavalt  on tükkide vahel siiski rohkem või vähem kummalisi haakumisi. Võib muidugi kahelda nende haakumiste objektiivsuses ja ajada kõik vaataja kraesse, kes üritab omavahel kokku siduda nööri ja liiva. Aga see inimese mõistus on juba kord selline siduja, et muudkui tahaks erinevaid asju (nii võimalikke kui ilmvõimatuid) kokku põimida.

Võtame hakatuseks näiteks testamendi, mis on mõlemas etenduses oluline teema. Mida inimene jätab teistele ning kui palju sõltub see antav ja andmine inimesest endast? Testament on vaid üks ühiskonna jõuga realiseeruv võimalus, kuidas seda, mida ei saa kaasa võtta, teistele jätta või mõnikord ka sokutada. Vahingul on testament kogu loo pealkiri, kuid etenduses ei oma see suuremat tähtsust või tähendust. Seal kuskil lõpupoole loetakse ette Vahingu vanaema testament, kuid toimuvaga seostub see vaid niipalju, et ju siis omab see tegelastele mingit tähtsust või tähendust ning etenduse teine vaatus maadleb arsti murerikka elu ja tütrele mõeldud kirjadega, mis tahavad olla selgitused, aga vist kuidagi ka testamendid. Kõivu loo professori huulile tuleb ka lühike jutt testamendist ja see osutub vägagi sisukaks. Teadusemeeste testamentideks on nende järelejäänud paberid, millest üks osa on avaldatud ning kõigile huvilistele teada ning teine seevastu varjatud ning võib sisaldada üllatusi.Võtke kasvõi professori viimane käsikiri, mis sisaldab väärtuslikku ning sisaldab iseenesest soovi seda kellelegi edasi anda. Nagu mujal on füüsikaski inimesed kehtestanud omad elukorrad ja pärandatakse sealgi. Professor ei suutnudki selgusele jõuda, kellele teha oma vaimne testament, kui maailmateadlane Naum Goldberg teadusimpeeriumist testamendi lihtsalt korraks ära näppas. See näppamine ei toonud otseselt palju sisse, kuid sisaldas ideid viisil intellege ut credam ja muutusid seeläbi väga ihaldusväärseks. Muidugi on teaduses selleks ihaldusväärsuseks kuulsus. Teadlasele oleks see väga efektne viis oma legendaarsust suurendada, kui tal õnnestub vaimse testamendiga teisest ilmast olulisi sõnumeid saata. Enamus teadlasi ei usu ega usalda sellist testamenteerimist ja tahavad selles ilmas kõike neile kuuluvat ja pisut enamatki kätte saada. Kõivul võitlevad seal selgesti ajalik ja igavikuline. Ajalikud on Naum Goldberg, Benzo-Benozzo ja sm Aleksandr, ajatuks kujuks Anselm Apostata, ning ülejäänud katsuvad mingit kompromissi leida selles imelikult väljapääsmatus olukorras. Dr. Naum oli Kõivul meisterdatud kohe väga ajalikuks, kelle loosungiks oli „kõik tuleb kohe ära võtta, hiljem teevad seda juba teised. Pole kahtlustki, et ajalikud valivad ühiskonna poolt vaadatuna õigema, parema ja isegi kergema tee ja need teised korraldavad nii endale kui teistele sõltuvalt nende usutunnistusest suuremaid või väiksemaid jamasid.

Järgmine haakumine on autorite asumine tegelaste nahka. Mõnikord püüavad autorid tugevasti varjata oma pugemist kellegi ühe tegelase sisse. Nad räägivad, kui üldse, et autor lahustub paljudesse tegelastesse või ei ole teda seal üldse. Seekord on asjad teisiti, sest autorid on endast enamuse sokutanud ühte kangelasse ja teistele jääb autorit vaid pisut. Vahingul on selleks kujuks arst ning Kõivul Anselm Apostata. Mõlemad kangelased on teiste arvates parasjagu plindris oma elu, vaadete, naiste ja tööga  ja plinder on kindlalt platsis. Plinder tähendab alguses rasket sobitumist teistega ning soovitamatust end nendega sättida või sobitada. Sobimatuse tulemuseks on sageli kestev lahing enesega, mis võib teinegi kord hävinguks resulteeruda. Mõlemal on paariliseks üks teine mees, kellel on sarnaseid muresid, kuid kes suudavad olla palju edukamad ning lõpuks ka enam-vähem normaalselt lõpetada. Arsti partneriks on peakonstruktor, kel õnnestub lõpuks oma naisega abielu kriisist välja tulla. Anselmi partneriks on professor, kellel õnnestub lõpuks normaalselt surra ning sellega elukriis ära lahendada. Konstruktor ja professor on tõepoolest selles mõttes sarnased, et neil õnnestub sobituda ümbrusega ning samas mõistavad nad neid, kes seda ei suuda. Arst ja Anselm põrutavad aga rappa, kuid jäävad siiski kindlameelseteks ega kahetse midagi. Kannatus ja rist on need, mis saavad osaks peategelastele ja küllap loodavad nad seeläbi õndsaks saada. Õndsust on aga kuramuse keeruline ennustada, pigem on ta libe kala või kivi, mis õige osavalt libiseb mööda ihu ega taha end kuidagi kätte anda.

Päris põnev oli jälgida, et mõlemad lood algavad kuskilt väga konkreetsetest inimestest ja olukordadest ning hakkavad nihkuma teineteise poole  ja jõuavad lõpuks ikkagi inimese eksistentsi nii üldiste kui konkreetsete vaevadeni. Kõivu tükk on formaalselt füüsikutest ja nende tegemistest omades ringides, kuid peaprobleemiks taotleb see ikkagi tegelaste psüühika teatud külgede eksponeerimist sõltumata füüsikast, samuti see, kuidas olla väärtuslik. Füüsika ja füüsikud on üheks konkreetseks võimaluseks, kuidas hinged sätivad end toimima ühes sootsiumis. Vahingu lugu on justkui meeste hingehädadest, kuid hinge ennast püütakse pöörata üheks mehhaaniliseks masinavärgiks, mida saab mõjutada teatud hingehoobadele vajutades. Kõiv toetub üksjagu palju sellele, et teadvus ja uni on mõistatuslikud ning nende sisu juhitamatu. Vahing teeb panuse arusaamale, et sealsamas teadvuse ei ole miskit niisama, ka seal on põhjused tegijateks ja eksistentsiandjateks.

Mõlemad tükid on enam-vähem samast ajast, 20. sajandi viimase veerandi alguse kandist. Praegusel ajal peetakse ideoloogiliselt seda aega trafaretselt üheks julmaks moondumiseks, kus justkui ei olnudki enam midagi loomulikku. Nii Vahing kui Kõiv ei pinguta kuigivõrd poliitilise surve esitamisega, pigem on tegelased pandud näitama iga õige mehe  kahte suurt heitlust ja kirge, milleks on töö ja naine.  Vahingu Testamendi eelmine lavastus 1984. aastal põhjustas ühe teatritüki kohta päris kõva vastukaja ja kisa meedias ning tähelepanu keskmes oli tookord arsti moraalne pale. Tookordsete vaatajate enamus võttis etendust täiesti dokumentaalselt ja leidis, et arst oli elukutse kontekstis täiesti moraalitu kuju ning see pani pitseri ka kõigele muule. Järgnevad tosin aastat üleminekut ja tosin aastat tõelist vabariiki muudavad tüki täiesti harilikuks ning kära pole mingisugust. Nüüd on pendel justkui teise äärmusesse läinud, et tegemist on vaid mänguga ja ei millegi muuga. Et nii loomulik kui loodud keskkond pakub päevast päeva märksa  teravamaid elamusi ja mänge, siis Vahingu lugu peetakse parimal juhul võrreldavaks vedela tamkaga, kus toimub pidev äraandmine. Vaataja tundlikkuse läved on lihtsalt niipalju tõusnud, et lihtsalt ei koti, kuidas jälle üks (või hoopis kaks) meest on sattunud pigisse oma naistega.  Meeste oma viga, kui nad oma elu mingist episoodist liiga sissevõetud on. Kõivu füüsikud tegutsevad samuti teatud sotsiaalse ülemineku tingimustes. Vana kooliga vana eesti professor on jäänud oma kaaskonnaga jalgu ühele tookordsele aegade muutmisele teaduses ning jääb muidugi kaotajaks, kuigi väliselt laheneb kõik enam-vähem soliidselt. Talle jäävad lõpuks ainult lapselapsed ning nemadki  vaid ajutiselt, sest küllap vormib ühiskond neidki sobivateks elementideks. Anselm Apostata on hoiatav eeskuju kõigile, kuidas ei tule siin ilmas elada, eriti veel siis, kui inimesel on tubli mõistus peas. Kõivu lugu on kokkuvõttes Testamendist ajatum, küllap päästab asja see, et lisaks naistele on mängus ka mõistused. Siiski piisas vaid kahekümnest aastast, et tükkide sisu, mõte ja vastuvõtt on muutnud hoopis teistsuguseks, kuid ikkagi on tulemus päris hea, sest vaid kümme aastat tagasi olnuks tükkide mõte ja vastuvõtt olnud tõenäoliselt hoopis mõttetud.

Nii nagu hingeasjad nii on ka õrnem sugu on mõlemas etenduses päris tähtsal kohal, vahest on nad isegi muutunud elu tugevamaks pooleks. Kuid seda ikkagi vaid oma seksuaalsel pinnasel, muidu on naised mõlemas etendusel ikka sotsiaalsed statistid. Vahingul on üks naine galvaanik ja teine lihtsalt lahutatud abikaasa, Kõivu etenduses on naised miniad, lapsed ja eksimused. Moodne aeg ei salli sellist asja, väliselt tehku kõik kõike ja sisemuse suhtes ärgu tehtagu niipalju ettekirjutusi. Vana traditsiooniline mehe ja naise rollijaotus on praegu out ja ma ei imestaks kui kuskilt ilmub välja arvamus, et mõlema etenduse peateemaks on tegelikult sooline diskrimineerimine.

Ja lõpuks mõni sõna ka kummastki etendusest eraldi, sest ega nad nüüd nii ühtemoodi ka ei olnud, et piirduda vaid haakumistega. Vahingu Testamendi esimene vaatus oli väga hea, eriti mehed (nii arst kui mees) ja nende mäng. Järgnenud autobiograafiline vaatus tegi nõutuks, sel ei olnud ei erilist mõtet, ei kandvust. Mõnikord öeldakse, et summa ei olene liidetavate järjekorrast, kuid seekord mu meelest oli sõltuvus selgesti olemas: kui olnuks tükki võimalik lavastada vahelduvalt võttes episoode mõlemast vaatusest, tulnuks kogusumma kindlasti parem ja veenvam, kuid esimene vaatus saanuks tõesti ehk kannatada.

Kõivu tükk oli tõeline raskekaallane: 3 vaatust, palju tegelasi ja mitmed lood samaaegselt käimas. Kindel on see, et Pedajal õnnestus Kõivu teatritekstile seegi kord eluvaim sisse puhuda. Kuuldavasti oli Pedajas eelnevalt hulka värki etendusest välja jätnud ning ehk tuleb sealt otsida põhjust, miks kaks esimest vaatust olid heas unisoonis, kuid viimane hakkas eelmistest kuskile kõrvale kiskuma. Nagu öeldud, inimese vaim Kõivul üks väga imelikult käituv ja ennustamatu tegelane ja selle rõhutamiseks oli etendusse toodud hulka vaatajale kummalisi, kuid kuidagi ikkagi asjassepuutuvaid assotsiatsioone (eriti professor ja Anselm veskil ja ülikond kellakapis), mis vaimu ettearvamatust vaid kinnitavad. Vaimu diapasoon oli Kõivul tehtud paljude vägagi erinevate tegelaskujudega ettearvatult väga mitmekesiseks ning mõned näitlejatööd esitasid seda tõesti meisterlikult. Alustagem professorist: Ain Lutsepa professor on kindlasti suur õnnestumine, nii et hakkab vägisi tunne tekkima, et Kõivu näitemängu elustamine vajab lisaks Pedajale ka Lutsepa õiendamist laval. Teiseks või vist ikka esiteks jäi mõlemat õhtut kokku võttes meelde Sulev Teppart. Tema kaks päris erinevat meest – Anselm ja konstruktor – olid hästi tehtud ning selles mõttes võrdväärselt, et ei oskagi arvata kumb elufilosoofia talle endale lähedasem tundub. Just Anselm Tepparti versioonis oli see, mis viis mõtte kiiresti sellele, et Kõiv oli ise oli pugenud Anselmi nahka. Kindlasti tahaks meenutada mõnusat Lembit Ulfsaki Uudot. Kes on mõnes ülikoolis olnud, see teab, et nii mõnigi kord võib seal kohata mõnda Uudot, st meest, kes ei pürgi kuhugile kõrgele vaimsele Olümposele, kuid on töömehena ja inimesena nii tore, isegi veetlev. Naistega on asi pisut keerulisem, sest sinna kuhu Kõiv ja Pedajas nad etenduses olid pannud, ei paistnud nende talent kõige paremini välja.

Selle va pealkirjaga on asi muidugi samuti segasevõitu, kuid pakuksin alapealkirjaks loole veel lisaks Ex nihilo nihil fit.