„Lõõmav pimedus“. Antonio Buero Vallejo näidend, Peeter Tammearu lavastus. Ugala etendus 25.09.2006 Vanemuise suures majas

Väga lühidalt öeldes oli lugu väga hea, lavastus samuti ning näitlejad, vabandust, olid tol õhtul enamasti ühtlaselt kuskil hea ja keskpärase vahel. Eks kõige köitvam oli tol  õhtul  muidugi teemavalik, milleks oli taas see vana hea küsimus, kas inimesel on õigust ja võimalust olla see, kelleks ta ennast ise tahab pidada. Teisisõnu, milliseks kujuneb inimese positsioon tema sise- ja välismaailma pidevas omavahelises mõõduvõtmises.  Ehk oleks siiski seekord vajalik alustada pealkirjast, sest sedavõrd elegantset keelemängule ei olegi tükk aega trehvanud. See sõnapaar on samaaegselt nii absurdne kui hurmav, nii piltlik kui ängistav, nii ebareaalne kui keerisena tormav, nii  kui kurvalt tühi. Ja etendus oli ses mõttes väga hea, et suutis paljutki nendest nii erinevatest võimalustest vaatajale pakkuda.

Et probleemid paistaksid selgemini ega oleks ülemäära varjutatud tavapärase elu tühjast-tähjast, oli tegevus kantud pimedate kooli, kus nägijaks vaid mittenägijast koolipapa selgeltnägijast naine. Koolis oli kõik nii kena, kui see nägijate poolt vaadatuna üldse pimedatel saaks olla, või enamiku sealolijate arvates isegi veelgi parem. Noh ja siis saabus kooli uus noormees, kes võttis kirglikult käsile talle suure pettusena paistvas koolis ja selle elanikes pesitsevad ilusad ja rahustavad eelarvamused oma staatuse headusest. Tema positsioon oli lihtne ja selge ning see mõistis üheselt hukka selle, et mingi mõnusama kogukondliku müüdi tingimusteta omaksvõtt hävitab selgesti  igaühe enda mina tuuma ning inimestest jääb järgi vaid võimalikult osava masina laadset. Tema ehe ja kindel hümn igaühe minale kui tõelisele inimlikule olemise tingimusele nakatas koolirahvast sedavõrd, et kooli eestvedajad ei näinudki ühel hetkel enam muud võimalust, kui mehest iga hinna lahti saada. Ja nad saidki mässajast lahti, kuid sellisteks olukordades päris harilikul kõige karmimal vägivaldsel viisil. Kindlasti teravdas olukordi asjaolu, et sünnist saadik pimedad olid omavahel koos ning kool üritas nende peast nende pimeolekut päriselt välja suruda ja oli ses mõttes olnud tõesti edukas. Eks see illusioon leidis küll enesesalgajate ja kohanejate poolt kindlat toetamist, kuid jättis nad ikkagi väga haavatavateks, kui päevakorda tuli nende inimlik mõõde oma mitmekesistes vormides. Kuigi autor toetas nii väga oma üksildast romantilist kangelast, kuid lasi tal ikkagi kogukonnale alla jääda, kui see hakkas temas ohtu nägema. Üksildane ja siiras Ignacio oleks kindlasti tõeline pähkel ja proovikivi kogu meie teinekord steriliseeruvale ühiskonnale, kuid muidugi ka praegusele ideaalsuhtumisele puuetega inimestesse, sest ka see teeb panuse kohanemisele ja leppimisele oma olukorraga seeläbi, et püütakse olematuks kuulutada olukorra pahemad pooled. Paraku ei suuda küllalt sageli ei inimesed kui kogukonnad olla vaimujõult sedavõrd suured, et kogu omavaheline mõõduvõtt toimuks vaid vaimses maailmas ning füüsilisele eksistentsile ei esitataks „kohane või kao“ ultimaatumit.

Eks nii mõnigi näeb etenduse pimedate koolis tavalise elu kontsentraati ja hüperbooli, kus ka nägijad on tegelikkuses justkui pimedad, kes ei näe üksteist ning tegelevad vaid oma suure mina (mis teinekord võib õige sõge olla) kummaliste käskude täitmisega. Jah, võime vaadata ei tee veel nägijaks mõistmise mõttes. Tavaliselt lõõmab tuli ja seda saab tajuda meeltega, kõigepealt muidugi nägemisega, kuid et lõõmal on ka hääled ja kuumus, siis on ka nendest teinekord abi (mõnikord isegi väga).  See kõik töötab siis, kui midagi lõõmab väljas. Aga lõõm võib olla ka meist igaühe sees ja selle tundmiseks ei ole tarvis ei silmi, kõrvu ega nahka, kuid vaja on kaasaelamist. Aga meeled ja mõistus on siingi tähtsad, nad võimaldavad oma lõõmast teistele teada anda ning vastupidi, teiste lõõma püüda. Kindlasti on see etendus rohkem ja peamiselt ikkagi hingelõõmast. Ja olukord on ses mõttes päris mustvalgeks meisterdatud. Mustas riides Ignacio on see, kelle hing lõõmab heleda leegiga ning see leek püüab kõiki välja raputada omaksvõetud kestadest. Kõikidel ülejäänud heledates riietes mittenägijatel hingelõõma alguses polnudki, oli vaid hingeline materjal, mis võis lõõmama minna. Ja Ignaciol õnnestus neid hingi sütitada, kuid lõõm ei neil kõigil ühesugune. Enamusel oli see segu millestki sellest, mis oli ka Ignaciol, ja sellest, mis kartis seda esimest ning tahtis tollest vaid vabaneda. Tõesti nii, et isegi kui see teine oli väga tugev ja valitses inimesi (Carlos, koolidirektor,  Migueli tüdruk), tundsid nemadki salajast iha selle esimese suhtes, kuid nad pigem kartsid seda endale tunnistada ning püüdsid ühest hetkest alates sellest hoopis vabaneda. Ja hirm oli selgi korral võimas, mõnel palju võimsam kui pimedus ning pani tegema neid täiesti hulle asju.

Paar sõna veel ka etenduse teatrilisema poole pealt. Kaks esimest vaatust sujusid väga kenasti, nii et kõik oli seal paigas ja omal kohal. Seevastu kolmas vaatus kippus stiililisest ehk tervikust pisut välja vajuma. Jah, oli tõesti päris efektne etenduse ainsast nägijast teha saatan, kellel kippus lõpus kõvasti lõõmama nii väljas kui sees ja kes ise kuidagi nägijast pimedaks muutus,  kuid kogu ettevõtmise tonaalsusesse sedalaadi robustne tuli hästi ei sobinud. Isegi võiks öelda, et kogu tegevus laval Ignacio siit ilmast lahkumisest alates järsku kaotas selle aura ja koospüsimise, mida see etenduse tolle momendini oli olnud. Kuigi väga head momendid olid Carlose lõõmavahetus ja hingelises mõttes nägijaks saamine ning kogu ülejäänud lavaseltskonna kiire tagasivajumine oma algsesse lõõmutusse, kuid koos Ignacioga läks lavalt millegipärast ka teatriime. Näitlejatöödest nii palju, et Meelis Rämmeldi Ignacio oli igati hea ja tasemel, tema näitlemise väline ehk loomulik olek oli juba selle erilise, kuid mitte kuigi dünaamilise isiku rolli jaoks väga sobiv. Tal oli muidugi ka pisut kergem, kui Carlosel (Priit Võigemast), kellel pidi etenduses olema mitmeid erinevaid olekuid. Huvitaval kombel jäi Carlosel pisut temperamendist ja energiast vajaka, ta oli mõnikord pigem mõne meie unise Karla moodi kui pühendunud ja aktsepteeritud suure mittenägijate leeri kapten. Päris veenvad olid tema ülbemad olekud, kuid seevastu sentimentaalsemad olukorrad ei olnud nii mõjusad. Ehk ei olnud just too õhtu päriselt tema oma ning mõni teine tema Carlos on pisut teist masti noor mees.

Nii või teisiti, see etendus oli tõesti hästi tehtud ning näitas tõepoolest, et ka pimedus saab lõõmata, kuid seda muidugi vaid inimvaimu(de)s.