Üht filosoofia magistritööd retsenseerides süvenesin just neil päevadel pisut Rootsi tunnustatud meditsiinifilosoofi Lennart Nordenfelti paarkümmend aastat viljeldud ja omas valdkonnas mõjukasse terviseteooriasse,  mille tuumaks on arusaam, et terve olla tähendab võimet saavutada oma elu eesmärke. Sellises tegevuspõhises tervise mõistmises muutuvad väga tähtsaks seosed ja teatud tasakaal inimese võimete, tema eesmärkide ja keskkonna vahel. Tundub isegi paradoksaalsena, iseäranis ehk paadunud klinitsistidele, et sellisel moel tervisest kõneldes ei olegi põhimõtteliselt vaja meenutada haigusi, neid tervise nii harjumuspäraseid häirijaid. Tervise ja haiguse vahekorrad on teaduslikus meditsiinis märksa kindlamalt omaks võetud sõnapaari terve-katki abil, kus haiguse korral organismis on midagi korrast ära ning arstimise ülesandeks on organismi katkised kohad terveks teha ning sellega peakski meedikute patsiendiga seotud professionaalne tegevus piirduma. Kui siit omakorda jätkata, et meditsiin on tervise saavutamise teadus ja praktika, siis haigustega tegelemine oleks vaid üheks vahendiks meditsiini ja meedikute professionaalse tegevuse märksa avaramas eesmärgis toetada iga konkreetse inimese elu eesmärkide teostumist. Selline arusaam tervisest avardab oluliselt ka meditsiinieetikat, mis ei põhineks enam suuresti arstil kui peenemat sorti inimkeha inseneril või remondimehel ja rikki läinud patsiendil, vaid pigem arstil kui inimelu mõistjal, kes keerulises olukorras annab patsiendile nõu ning üritab võimalusel parandada  tema võimekust. Tervise saavutamiseks lisanduks traditsioonilisele meedikute korrigeerivale tegevusele veel soodne inimese sotsiaalne keskkond kogu oma mitmekesisuses alates võimalustest tegelda meelepärase tegevusega kuni turvalisuseni, mis loob ümbritseva stabiilsust ja aitab toime tulla eksisammudega. Meditsiinieetikagi peaks seeläbi pöörduma taas senisest õige ühekülgsest meedikute tegude moraalse hindamise buumist märksa enam klassikalisele elu mõtte teemale. Kuigi selline vaade kätkeb endas teoreetilise võimalusena ka äärmuslikku inimelu medikaliseerumist, mille korral kõik inimese ja ühiskonna probleemid taandatakse meditsiinilisteks probleemideks, ei peaks selline võimalus Eesti ühiskonnas veel kuigi aktuaalne olema, sest meie teenuse- ja kulupõhises tervishoiukorralduses hinnatakse rahaliselt peamiselt üksnes patsientide võimekuse korrigeerimist ning ega meedikud isegi ei ole kuigi hästi valmis patsientidele nende informeeritud nõusolekul põhinevaid tervise terviklahendusi pakkuma.