Ühiskonnad üritavad oma liikmete käitumist suunata nii seaduste, raha kui eetikaga. Praegust Eesti ühiskonda valitseb järjest mõjukam raha ja seaduste pakt, mis on jätnud eetikale heal juhul vaid musta töö tegemise ühiskonna stabiilsuse tagamisel. Värske näide eetika tarbetusest pärineb Maarjamõisa haigla otsuse õigustamisest muuta sealses parklas parkimine tasuliseks, sest haiglajuhi arvates parkimise tarbimist reguleerib kõige paremini raha ning üleüldse eetikaga ses küsimuses kaugele ei jõua. Kindlasti üritaks patsiendist hooliv meditsiinieetika haigla poolt pakutust teistsugust parkimiskorraldust haigla sissepääsude lähedal pakkuda.
Märksa rafineeritumalt vastanduvad seadused ja raha olemasoleva meditsiinieetikaga kogu riigi tervishoiu korraldamisel.  Seaduste ja raha liit määratleb arstlikku tegevust lepingulise teenuse osutamisena, mida riigi poolt kontrollitavad institutsioonid sisuliselt müüvad haigetele ja/või ravikindlustusele. Meditsiinitöötajad on riigikorralduse silmis ajas, ruumis ja sisus tugevasti reglementeeritud teenuse osutajad või pigem isegi vahendajad ning nende tegevus on eelkõige määratud seaduste ja raha poolt ette antud mängureeglitest. Raha vägi põhineb universaalseks vahendajaks olemise, kasumliku edu ja piiritu efektiivsuse lummusel, mis on üha enam haaranud endasse ka kaasaegset meditsiini. Samas räägivad meditsiinieetika kaanonid jätkuvalt patsiendikesksusest ja suurest hoolest tema suhtes. Eesti arstieetika koodeksigi kohaselt on arsti kohustus osutada arstiabi igas võimalikus olukorras, oma pädevuse piires ning kasutama selleks kõiki temale teadaolevaid ja kättesaadavaid abistamismeetodeid. Need põhimõtted kehtivad Eesti meditsiinis vaid nii suures ulatuses, kui selleks raha kaudu sotsiaalset võimalikkust on eraldatud. Riik on samas vastava puudujääva osa kompenseerimise jätnud kindlameelselt arstide ja nende eetika probleemiks, mis ilmneb meedikute vahetus suhtlemises patsientidega. Seadus, meedia ja raha peaksid riigi arvates alles siis taas platsis olema, kui eetika on hätta jäänud või pakkunud nende arvates rumalaid või veidraid vastuseid. Kindlasti ei saa taoline ühekülgne suhtumine ühiskonna moraalsesse regulatsiooni väga kaua kesta ning kui tahta meditsiinieetikale edaspidigi loota, siis tasuks riigil ja tema realiseerijatel meditsiinieetikat senisest märksa tõsisemalt võtta. Niisamuti omab eetika toimetus mõju arstidelegi, kes hakkavad tõhusama puudumisel oma tegemistes lähtuma üksnes turumajanduse ja lepingulise teenuse osutamise põhimõtetest.