Talis Bachmann „Häbitu isehakanuse sündroom (HIS)“  Postimees, 14.06.2003
Tõnu Õnnepalu „Rikastumisillusioon ja „saarestumine““  Postimees, 05.07.2003

Platoni Politeia on see paik, mida võib pidada aristokraatia (’parimate võimu’) ja aristokraatide sünnikohaks. Kuid mitte nondest kaugetest aegadest ei tahaks pajatada, vaid hoopis päris tänapäevast ja meie enda rahva hulgast pärit vaimuaristokraatidest. Kes on siis vaimsed aristokraadid? Üheks tunnuseks on kindlasti see, et neil puudub poliitiline võim, sageli on nad sellega hoopis opositsioonis. Samas on nende tegemistes ja ütlemistes midagi sellist, mis teeb nad mõjukaks võimust hoolimata. Nad võtavad õige viletsasti kampa nii omavahel kui ka poliitikutega, enamasti on nad pigem üksildased skeptikud, kuid ikkagi on nad oma eluga kogu kogukonna eest väljas. Küllap on tarkus see, mis paneb nad hiilgama. Ja tõejanu, mis juhib neid koos tarkusega ega lase rahulduda kuhugile isiklikku õndsusesse. Ning kolmandaks sõltumatus, mis ei lase aristokraati kuuluda teps mitte igasse pasunakoori.  Usun, et need kolm joont peavad leiduma tänapäeva aristokraadis ja nende õlul õnnestub saavad nad teistest kõrgemale tõusta ja seetõttu ka kaugemale näha. Neid iseloomustab veel see, et sellest staatusest ei ole võimalik enamasti väljuda, siin on tegemist truudusvandega kogu eluks. Meie päevil on truudus kogu eluks kindlasti üliraske koorem vedada, olgu see siis truudus ükskõik mille või kelle suhtes. Hoopis õigem näikse olevat vahetada seda, millele mõnda aega truu ollakse. Kõikjal näikse domineerivat vaade, et ei ole meil vaja enam ahistavaid eluaegseid lepinguid. Elu on vaid kord ja see tuleb elada parimal mõeldaval viisil, kuid samas on eksimine inimlik ja tegijail juhtub nii mõndagi. Eluaegsed lepingud vaid ahistavad vabadust ja pärsivad inimese kohanemist oludega. Selline lähenemine aristokraatidele ei passi, nende arvates püsib inimlik elu püsiväärtustel, mida ei saa ega tohi vahetada mitmeid kordi elu jooksul. Aristokraadile on maailm pigem deterministlik ja lõppkokkuvõttes hästi korraldatud, kus palju olulisi asju raudselt paigas. Sellises maailmas ei jää kuigi palju ruumi juhusele, tõenäosusele, kaosele ja segadusele. Aristokraadid on aumehed, neile piisab sõnast ning paragrahvid on nende jaoks juba kurjast.
Talis Bachmann kirjeldab oma loos üht hästi levivat ja visalt paranevat sotsiaalset haigust, häbitu isehakanuse sündroomi (HIS). Ta meenutab, et „läbi sajandite on mis tahes alal tulemusi andnud üks lihtne ja töökindel põhimõte. Et omandada oskused, vastutustunne ja õigus, mis lubaksid mingit ametit pidada, tuleb läbida aastatepikkune ja vaevarikas tee õpipoisist selli ja alles siis meistrini“. Ja järgnevalt seletab Bachmann, et „postmodernistlik maailm on seda jumalikku reeglit narrima asunud. Eriti ohtliku sigitise aga tundub olevat loonud postmodernismi ja postsovetismi abielu. See sigitis on sulivõitu õpipoiste ja aferistide isehakanus rollides, mis nõuavad meistri kvaliteeti“. Ta toob näiteid haridustegelastest, telenägudest, ehitajatest, teadlastest, reklaamimeistritest jt, keda nii mõnigi kord iseloomustab tööl põhiliselt ametinimetus, mitte aga oskused, teadmised ja töömehe au. Praeguse aja ühiskond on tekitanud paraku tööturul küllalt levinud konkursitingimustega olukordi, kus töökohale oodatakse pigem seda, kes näeb asju uutmoodi, kellele on vaja seiklusi (väljakutseid)  jms, eks töö saab ka töö käigus ära õppida ja küllap võimekamad suudavadki seda. Paraku on mentaliteedid juba sündinud, mille sõnumiks on, et peaaegu kõik on siin ilmas võimalik, tuleb seda vaid ihaldada, härjal sarvist kinni võtta ja õigete inimestega mõned õiged tantsud teha ja oh imet, oledki tegija. Praeguse aja unistus on olla tegija, mitte meister. Bachmann kirjutab kenasti ka isehakanute osavusest ja kohanemisvõimest, see on tõepoolest hea, kui saaks selle vaid õige vankri ette rakendada. Ainuke tõsisem probleem on isehakanutel meistritega, need sindrinahad ei suuda kuidagi mõista ja heaks kiita isehakanute võimekust olla igas pulmas peigmees. Kuid siin tuleb appi see hea kohanemisvõime, mis vajadusel ei pea paljuks mõne meistri üle parda heitmist. Mida teha siis isehakanutega, kelle vaba eneseteostus ihkab tegija olla. Ühiskond, st meie, peaks elu vastavalt reguleerima, et mõned tegemised võiksid kõigile meist jääda täie teadlikkusega vaid unistusteks või unenägudeks. Praegune vaba turumajanduse ühiskond ei võta kuidagi kuulda aristokraadi arvamust, sest enamus võtab asjast teistmoodi arvata.
Tõnu Õnnepalu ei piirdu oma loos enam üksi inimestega, vaid püüab seaduspärasesse maailma mahutada terved tsivilisatsioonid  ja ajaloolised epohhid. Inimkonna areng läheb tõusude ja mõõnadega, mis paratamatult üksteisele järgnevad. Tõusuajal on kõike rohkem ja palju ning see „levib siis laiemale nii sotsiaalselt, alamatesse kihtidesse, kui ka geograafiliselt, linnast külla, keskusest ääremaale, metropolist kolooniatesse. Ja seda isegi hoolimata sellest, et rikkad, metropol ja keskus saavad alati lõviosa. Tõusuajal levib ka haridus. Paljud seni elitaarsed oskused (näiteks kirjaoskus) saavad üleüldiseks. Inimühiskond pulbitseb loovast energiast. Ja majandusliku ning vaimse laienemisega käib kaasas ka vabaduste laienemine. Inimesel pole siis kade ega kahju teistelgi elada lasta.“
Tasapisi hakkab ühiskond ikkagi rohkem sööma kui looma seda rikkust ja tulemusena ollaksegi ühel toredal päeval ikkagi hingetud.
Kus asuvad praegu maailm ja Eesti sealhulgas. Tõnu Õnnepalu on kindel, et mõlemas ollakse allakäigu teel. Räägitakse aga suurtest edusammudest ja progressist, kuid üha rohkem on vaesust, õnnetust, harimatust, meeleheidet ja ebavõrdsust. Käib üks põhjalik pettus, mille varjamisest pole ühel päeval enam pääsu.
Ka vaimsete rikkuste suurenemise asemel toimub hoopis nende vaesestumine. Meil on peatselt armee koolitatuid juura, managementi, suhtekorralduse, avalik halduse, heal juhul sotsio-, psühho- või politoloogia aladel. Need alad tegelevad peamiselt inimsuhete majandamisega. Aina enam makstakse manager’idele, reklaamitegijatele ja suhtekorraldajatele, aina vähem teadlastele, tehnoloogidele ja inseneridele – ainsatele, kes võiksid tagada reaalsete uute rikkuste loomise. Tõnu Õnnepalul on oma lahendus õige masendavale stsenaariumile, olgugi et pisike ja võib-olla pisut utoopiline. Pole küll võimalik väärata ajaloo käiku ja tsivilisatsiooni varisemist, kuid ehk elavad varingu üle väikesed mälu, kultuuri ja hariduse saarekesed, mis jäävad eraldi materiaalse rikkuse saartest, tõmbekeskustest, suurlinnadest ning selline saareke olla olekski Eesti võimalus.

On ju midagi ühist mõlema mehe jutus? Maailm on hukas ja õige vähe on tegelikult võimalusi seda korda saada. Mõlemal juhul ei hooli inimesed oma eelkäijate loodud piiridest ja piirangutest, vaid tahavad ise uusi piire kehtestada. Kas pole see postmodernismi aeg just üks testimise aeg, kas inimvõimete piirid pole ikka kuskil hoopis kaugemal, kui seni arvati. Kõik, mis pole otse paragrahvidega keelatud on lubatud ja loosungiks on „Inimene, sa oled vaba, mida sa veel ootad!“

Aristokraatidele ei ole see kerge aeg: vanad reeglid on lakanud töötamast ja uute asemel on põhiliselt inimeste ülesköetud soovid. Samas usuvad nad vankumatult, et maailm on hästi ja õigesti korraldatud ning ta peab vastu kõikidele katsumustele. Mina usun aga vaimuaristokraatidesse ja sellesse, et nende vaim ja vaimsus püsivad igavesti.

Tartus, 15. juulil 2003