Viimasel ajal on mitmelt poolt, sh naistearstidelt, kuulda üllatumist, et õige vaikselt ja vagusi on ümber sõnastatud ja käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtima pandud raseduse katkestamise seaduse säte, mis reglementeerib raseduse katkestamise vabatahtlikkust alaealistel. Seaduse praeguse versiooni 5.paragrahvi 2. lõige märgib:  Piiratud teovõimega naise raseduse võib katkestada tema enda soovil ja tema eestkostja nõusolekul. Kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus või ei suuda tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada üksnes kohtu loal. Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele.
Kurdetud on nii seadusetähe segasust ja mitmeti tõlgendatavat sõnastust kui kohtu mängu toomist alaealise raseduse katkestamise või säilitamise üle otsustamisel. Kui jätta siinkohal kõrvale probleemi juriidilised aspektid ja keskenduda bioeetikale, siis  kõige tähtsam on leida vastus  alaealise autonoomia või iseseisvuse ulatusele teda ennast ja tema käekäiku oluliselt mõjutavas küsimuses. Kuigi juriidiliselt ja seeläbi ka sotsiaalselt on inimene täiesti iseseisev 18 aastasena, näeme me meditsiinis hulgaliselt juhtumeid, kus inimesed on vastakuti väga tõsiste eksistentsiaalsete otsustega märksa varem. Teiseks ollakse üha enam seda meelt, et inimeste bioloogiline, vaimne ja sotsiaalne küpsus saabub õige erinevalt, mistõttu tuleks hilises lapseeas 15-18 aasta vanuses tuleks last püüda kohelda nõnda, et ta saaks võimalikult iseseisvalt teha endasse puutuvaid otsuseid.
Kui aga vaagimisel on, kas sellises eas tütarlapse raseduse säilitamine või katkestamine saab olla üksnes tema enda isiklik otsus või on ka vanematel õigus siin sõna sekka öelda, siis siin komplitseerib lisaks raseda noorusele teiste inimeste paratamatu kaasatus uue inimelu saamise võimalusse. Erilisi probleeme ei paista olevat, kui noor naine ja tema vanemad on raseduse küsimuses sama meelt, samuti on praegusel varase abordi tingimusteta lubamise ajal nii juriidiliselt kui ka moraalselt selge, et vanematel ei ole tõepoolest õigust sundida oma alaealist last oma rasedust katkestama. Nii kipubki otsustamise probleem tõsisemalt alles jääma juhtumil, kui laps soovib oma rasedust katkestada, kuid vanemad ei soostu sellega. Sellisel juhul kipub probleem nihkuma jälle otsesest abordieetikast perekondlike suhete moraalsetele aspektidele laiemalt, mille korral kohtu otsustajaks toomine ei pruugi küll kuigi mõistlik lahendus olla. Niisiis on igihaljas abordi teema taas oma palet näidanud ning kinnitanud, et seda küsimust ei olegi võimalik lahendada kõiki täielikult rahuldaval moel.