Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015–

ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED, TEKSTID ja ALLIKAD ǁ


HAIGUSE MITU KULTUURILIST PALET

Susan Sontag. Haigus kui metafoor. AIDS ja selle metafoorid. Varrak, 2002, 168 lk.

 

Triviaalne tõsiasi on see, et meditsiin tegeleb haiguste ja haigete inimestega. Kuigi viimasel ajal räägitakse üha enam tervisest kui kaasaegse meditsiinilise tegevuse vaata et peamisest sihtmärgist, on tervis vähemasti inimeste isiklikul tasandil ikkagi haiguse nooremaks vennaks, kes tuleb tavaliselt meelde siis, kui ta juba kuskile kadunud või kadumas on. Susan Sontagi (1933–2004) arvates on meil kõigil kahekordne kodakondsus tervete ja haigete kuningriigis (lk 7).

Arstidel on oma viis haigustest mõelda ja neisse suhtuda. See suhtumine põhineb eelkõige arstiteadusest tulenevatel arusaamadel, mille kohaselt haigus on kõigepealt iseäralik inimorganismi ja teda ümbritseva selline duett, mis hoolimata konkreetsest tõvest mõjutab märksa enam organismi kui ümbritsevat. Haigus on arstiteaduses üks objektiivsusele püüdlev tunnetusüksus või tegeliku olukorra kajastus, milles sisalduvad  selle olukorra tekkimise põhjus, teatud muutused organismis ning neile vastavad tunnused,  kulg  ja vahendid situatsiooni muutmiseks või korrigeerimiseks. Haigus on ka midagi väga subjektiivset, mida tema kandja võib kogeda ja tõlgendada väga isikupärasel viisil. Haigused on olnud ja on praegugi väga olulised inimühiskonna ja kultuuri mõjutajad, nende loomuse mõistmine ning soov neist vabaneda on lisaks arstiteadusele endale olnud tähtsaks ja mitmekesiseks teguriks inimeste sotsiaalses eksistentsis. Just seda viimast haigustega seonduvat tahku on meisterlikult kirjeldanud ameerika kirjanik Susan Sontag kahes viimaste aastakümnetel tuntust kogunud haiguste metafoorset käsitlust vaagivas raamatus. S. Sontagi looming ja ühiskondlik tegevus on olnud väga  mitmekülgsed ning avaldanud sügavat mõju nii USAs kui väljapool seda. Tema looming ja avalik tegevus on sageli olnud teatud tormiks ja tungiks olemasolevate ühiskondlike olude vastu, olgu näidetena toodud kasvõi tema feminism või suhtumine totalitaarsetesse ühiskondadesse, seksuaalvähemustesse jms.  Ka Eesti lugejale peaks S. Sontag tuttav olema, sest viimastel aastatel on lisaks haiguste metafooride raamatule eesti keelde tõlgitud veel  tema „Fotograafiast” ja esseede kogumik „Vaikuse esteetika”.  

S. Sontagi raamat haigusest kui metafoorist võlgneb oma sünni pahaloomulisele kasvajale, mille põdemine, ravimisega seotud asjaolud  ja autori sotsiaalne närv panid ta mõtlema just haiguste kultuurilistest aspektidest. Tema käsitluse võtmeks on teatud haigustega seonduva väga tugev mõju inimeste sotsiaalse eksistentsi erinevatele tahkudele ning see mõju realiseerub päris sageli inimeste võimes näha ja väljendada metafooridena sarnaseid jooni haiguste ja ühiskonnas toimuva vahel. S. Sontag võttis omaks Aristotelese arusaama, et „metafoor seisneb selles, et mingile asjale antakse nimi, mis kuulub millelegi muule” (lk 87). Veelgi enam, asjade nimetamine nii, et  mingi asi on midagi, mis ta tegelikult ei ole, on väga vana vaimne toiming ning oluline nii filosoofias, poeesias kui teadusliku teadmises (lk 87). Kui meditsiinis räägitakse haigustest enamasti mikroobide, geenide, patogeenide, kahjustuse tekkimise, taastamise või eemaldamise mõistetes, siis S. Sontag toob haigused avalikult laiemasse ühiskondliku elu konteksti, milles haiguse omamine tõi kaasa ühe- või teistsuguse suhtumise patsienti ning ühiskonna toimimine ise evis teatud haigustele ja meditsiinilistele sekkumistele iseloomulikke tunnuseid.  Õige sageli halvendavad haigustega seotud eelarvamused ja metafoorid inimeste sotsiaalset ja hingelist eksistentsi. Kui autorist endast sai vähihaige, siis ajas teda raevu avastus, kui palju suurendas vähi halb reputatsioon seda haigust põdevate inimeste kannatusi (lk 92). 

Raamatu peaidee on lihtne ja selge ning väljendub kolmes aluspõhimõttes: (1) ühiskonnad kohtlevad kultuuri kaudu haigusi õige erinevalt ning see suhtumine ei pruugi eriti korreleeruda selle haiguse reaalse tähtsusega selle ühiskonna elus; (2) pinnas haigusega seotud müütide ja metafooride tekkimiseks on seda soodsam, mida vähem haigusest tegelikult teatakse ja seda ravida osatakse ja (3) igal ajastul on oma haigus või haigused, mis mõjutavad erilise jõuga selle ajastu kultuuri ja ühiskondlikku teadvust laiemalt. Kui püüda väljendada end muusika metafoori kaudu, siis on  S. Sontagi raamat justkui kogum variatsioonide kogum nendele kolmele põhiteemale. Sellest tulenevad muidugi ka kordused raamatu tekstis teatud haiguste teatud asjaolude käsitlemisel, kuid võtkem neid siiski pigem voorustena, mille kaudu autor püüab rõhutada ja selgemalt esitada oma põhiseisukohti. S. Sontag toob oma teoses väga selgelt välja ka viimaste aegade erilised haigused, mis autori arvates on toiminud võimsate kultuuriliste metafooripumpadena: 19. sajandil oli selliseks haiguseks tuberkuloos, 20. sajandil vähk ja 21. sajandil AIDS. Ta analüüsib eriti hoolikalt kümnetel lehekülgedel just tuberkuloosi ja vähki ning leiab nende vahel hulgaliselt väga olulisi kultuurilisi erinevusi olevat. Tuberkuloos kujutas 19. sajandi ühiskonna teatud kultuurieliidile isegi midagi positiivset või äravalitu saatust, seda seostati erilise vaimsuse ja tundlikkusega, iluideaali ja seksuaalsusega, vajadusega liikuda ja viibida väga kauni loodusega piirkondades. 20. sajandi vähk seevastu seostub ainult negatiivsega – olgu selleks siis vajadus seda varjata, intiimsete organite tabatus, liialdav eluviis,  kestev psüühiline surutis ja lüüasaamine ning lõpuks suured ja isikut moondavad kannatused. Autor argumenteerib  paljude väga tuntud kirjandusteoste alusel oma positsioone ning neile, kes on innustunud ilukirjandusest, pakub see raamat suurepärast ülevaadet, kuidas erinevate ajastute kirjanikud on haigusi käsitlenud.

Huvitavaks ja vajalikuks on S. Sontagi käsitlus patsiendi süüst oma haiguse tekkimisel. See algab loomulikult ammustest tõdemustest, et haigus on jumalate kättemaks või karistus halva käitumise eest või patu palk (lk 40-43, 58-61). Loomulikult on süülisuse küsimus erilise teravusega üleval just suguhaiguste korral ning seesama lähenemine on oluliseks osaks ka AIDSiga seotud eetikaprobleemide tekkimisel ja käsitlemisel. Seesama süülisuse küsimus ei ole ühiskondade päevakorrast ka kaasajal kuhugile kadunud. Ka Eestis on varasemalt valimiste eel näiteks arutatud tervisekäitumise majanduslikku motiveerimist, mis ei ole ju ka midagi muud, kuid süülisuse tõlgendamine rahas ja teistes majanduse kategooriates.

Raamat pühendab palju ruumi ka inimorganismi ja ühiskonna ning haiguse ja sõjategevuse kohta käivate metafooride uurimisele. Laialt on levinud nii meedikute kui tavainimeste seas metafoorid, kus haigusi ja meditsiini võrreldakse sõjaasjanduse erinevate tegevustega. Nii ründavad ja hävitavad vähk või gangreen  või mõni kolmas tõbi organismi kindlustusi ja kaitsesüsteeme ning arstide töö on samuti osaleda selles pühas sõjas. Samuti kirjeldatakse paljusid ebasoovitavaid ühiskonnanähtusi  meditsiiniliste metafooride abil. Nii näiteks võrreldakse organiseeritud kuritegevust sageli vähiga, mille radikaalne eemaldamine ei ole arvukate siirete tõttu kuidagi võimalik. Isegi linna on võrreldud pahaloomulise kasvajaga, mis kasvab ebanormaalselt ning kontsentreerib võimsalt inimeste pahesid.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et Susan Sontag on loonud mõjusa kirjandusliku ülevaate haiguste või õigemini vaid nende nimetuste ehk diagnooside toimekast sotsiaalsest elust väljaspool meditsiini. Ometi kutsub ta oma teose ja isikliku hoiakuga väga selgesti võitlema haiguse tegelikkust moonutavate metafooride ja müütide vastu (lk 94), sest vaid nõnda saab suhtuda haigusesse ausalt, mis on omakorda kõige tervem suhtumine põdemisse (lk 7).

 

Algne, Lege Artises ilmunud versioon pärineb 2007. aastast, käesolevat on pisut kohendatud 2015. a aprillis.