Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015–
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED,
TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
HAIGUSE MITU KULTUURILIST PALET
Susan
Sontag. Haigus kui metafoor. AIDS ja selle metafoorid. Varrak, 2002, 168 lk.
Triviaalne tõsiasi on see, et
meditsiin tegeleb haiguste ja haigete inimestega. Kuigi viimasel ajal
räägitakse üha enam tervisest kui kaasaegse meditsiinilise tegevuse vaata et
peamisest sihtmärgist, on tervis vähemasti inimeste isiklikul tasandil ikkagi
haiguse nooremaks vennaks, kes tuleb tavaliselt meelde siis, kui ta juba
kuskile kadunud või kadumas on. Susan Sontagi (1933–2004) arvates on meil
kõigil kahekordne kodakondsus tervete ja haigete kuningriigis (lk 7).
Arstidel on oma viis haigustest
mõelda ja neisse suhtuda. See suhtumine põhineb eelkõige arstiteadusest
tulenevatel arusaamadel, mille kohaselt haigus on kõigepealt iseäralik
inimorganismi ja teda ümbritseva selline duett, mis hoolimata konkreetsest
tõvest mõjutab märksa enam organismi kui ümbritsevat. Haigus on arstiteaduses
üks objektiivsusele püüdlev tunnetusüksus või tegeliku olukorra kajastus,
milles sisalduvad selle olukorra
tekkimise põhjus, teatud muutused organismis ning neile vastavad tunnused, kulg
ja vahendid situatsiooni muutmiseks või korrigeerimiseks. Haigus on ka
midagi väga subjektiivset, mida tema kandja võib kogeda ja tõlgendada väga
isikupärasel viisil. Haigused on olnud ja on praegugi väga olulised
inimühiskonna ja kultuuri mõjutajad, nende loomuse mõistmine ning soov neist
vabaneda on lisaks arstiteadusele endale olnud tähtsaks ja mitmekesiseks
teguriks inimeste sotsiaalses eksistentsis. Just seda viimast haigustega
seonduvat tahku on meisterlikult kirjeldanud ameerika kirjanik Susan Sontag kahes
viimaste aastakümnetel tuntust kogunud haiguste metafoorset käsitlust vaagivas raamatus.
S. Sontagi looming ja ühiskondlik tegevus on olnud väga mitmekülgsed ning avaldanud sügavat mõju nii
USAs kui väljapool seda. Tema looming ja avalik tegevus on sageli olnud teatud
tormiks ja tungiks olemasolevate ühiskondlike olude vastu, olgu näidetena
toodud kasvõi tema feminism või suhtumine totalitaarsetesse ühiskondadesse,
seksuaalvähemustesse jms. Ka Eesti
lugejale peaks S. Sontag tuttav olema, sest viimastel aastatel on lisaks
haiguste metafooride raamatule eesti keelde tõlgitud veel tema „Fotograafiast” ja esseede kogumik
„Vaikuse esteetika”.
S. Sontagi raamat haigusest kui metafoorist
võlgneb oma sünni pahaloomulisele kasvajale, mille põdemine, ravimisega seotud
asjaolud ja autori sotsiaalne närv panid
ta mõtlema just haiguste kultuurilistest aspektidest. Tema käsitluse võtmeks on
teatud haigustega seonduva väga tugev mõju inimeste sotsiaalse eksistentsi erinevatele
tahkudele ning see mõju realiseerub päris sageli inimeste võimes näha ja
väljendada metafooridena sarnaseid jooni haiguste ja ühiskonnas toimuva vahel. S.
Sontag võttis omaks Aristotelese arusaama, et „metafoor seisneb selles, et
mingile asjale antakse nimi, mis kuulub millelegi muule” (lk 87). Veelgi enam,
asjade nimetamine nii, et mingi asi on
midagi, mis ta tegelikult ei ole, on väga vana vaimne toiming ning oluline nii
filosoofias, poeesias kui teadusliku teadmises (lk 87). Kui meditsiinis
räägitakse haigustest enamasti mikroobide, geenide, patogeenide, kahjustuse
tekkimise, taastamise või eemaldamise mõistetes, siis S. Sontag toob haigused
avalikult laiemasse ühiskondliku elu konteksti, milles haiguse omamine tõi
kaasa ühe- või teistsuguse suhtumise patsienti ning ühiskonna toimimine ise
evis teatud haigustele ja meditsiinilistele sekkumistele iseloomulikke
tunnuseid. Õige sageli halvendavad
haigustega seotud eelarvamused ja metafoorid inimeste sotsiaalset ja hingelist
eksistentsi. Kui autorist endast sai vähihaige, siis ajas teda raevu avastus,
kui palju suurendas vähi halb reputatsioon seda haigust põdevate inimeste
kannatusi (lk 92).
Raamatu peaidee on lihtne ja selge
ning väljendub kolmes aluspõhimõttes: (1) ühiskonnad kohtlevad kultuuri kaudu
haigusi õige erinevalt ning see suhtumine ei pruugi eriti korreleeruda selle
haiguse reaalse tähtsusega selle ühiskonna elus; (2) pinnas haigusega seotud
müütide ja metafooride tekkimiseks on seda soodsam, mida vähem haigusest
tegelikult teatakse ja seda ravida osatakse ja (3) igal ajastul on oma haigus
või haigused, mis mõjutavad erilise jõuga selle ajastu kultuuri ja
ühiskondlikku teadvust laiemalt. Kui püüda väljendada end muusika metafoori
kaudu, siis on S. Sontagi raamat justkui
kogum variatsioonide kogum nendele kolmele põhiteemale. Sellest tulenevad
muidugi ka kordused raamatu tekstis teatud haiguste teatud asjaolude
käsitlemisel, kuid võtkem neid siiski pigem voorustena, mille kaudu autor püüab
rõhutada ja selgemalt esitada oma põhiseisukohti. S. Sontag toob oma teoses
väga selgelt välja ka viimaste aegade erilised haigused, mis autori arvates on
toiminud võimsate kultuuriliste metafooripumpadena: 19. sajandil oli selliseks
haiguseks tuberkuloos, 20. sajandil vähk ja 21. sajandil AIDS. Ta analüüsib
eriti hoolikalt kümnetel lehekülgedel just tuberkuloosi ja vähki ning leiab
nende vahel hulgaliselt väga olulisi kultuurilisi erinevusi olevat. Tuberkuloos
kujutas 19. sajandi ühiskonna teatud kultuurieliidile isegi midagi positiivset
või äravalitu saatust, seda seostati erilise vaimsuse ja tundlikkusega,
iluideaali ja seksuaalsusega, vajadusega liikuda ja viibida väga kauni
loodusega piirkondades. 20. sajandi vähk seevastu seostub ainult negatiivsega –
olgu selleks siis vajadus seda varjata, intiimsete organite tabatus, liialdav
eluviis, kestev psüühiline surutis ja
lüüasaamine ning lõpuks suured ja isikut moondavad kannatused. Autor
argumenteerib paljude väga tuntud
kirjandusteoste alusel oma positsioone ning neile, kes on innustunud
ilukirjandusest, pakub see raamat suurepärast ülevaadet, kuidas erinevate
ajastute kirjanikud on haigusi käsitlenud.
Huvitavaks ja vajalikuks on S.
Sontagi käsitlus patsiendi süüst oma haiguse tekkimisel. See algab loomulikult
ammustest tõdemustest, et haigus on jumalate kättemaks või karistus halva
käitumise eest või patu palk (lk 40-43, 58-61). Loomulikult on süülisuse
küsimus erilise teravusega üleval just suguhaiguste korral ning seesama
lähenemine on oluliseks osaks ka AIDSiga seotud eetikaprobleemide tekkimisel ja
käsitlemisel. Seesama süülisuse küsimus ei ole ühiskondade päevakorrast ka
kaasajal kuhugile kadunud. Ka Eestis on varasemalt valimiste eel näiteks arutatud
tervisekäitumise majanduslikku motiveerimist, mis ei ole ju ka midagi muud,
kuid süülisuse tõlgendamine rahas ja teistes majanduse kategooriates.
Raamat pühendab palju ruumi ka
inimorganismi ja ühiskonna ning haiguse ja sõjategevuse kohta käivate
metafooride uurimisele. Laialt on levinud nii meedikute kui tavainimeste seas
metafoorid, kus haigusi ja meditsiini võrreldakse sõjaasjanduse erinevate
tegevustega. Nii ründavad ja hävitavad vähk või gangreen või mõni kolmas tõbi organismi kindlustusi ja
kaitsesüsteeme ning arstide töö on samuti osaleda selles pühas sõjas. Samuti
kirjeldatakse paljusid ebasoovitavaid ühiskonnanähtusi meditsiiniliste metafooride abil. Nii näiteks
võrreldakse organiseeritud kuritegevust sageli vähiga, mille radikaalne
eemaldamine ei ole arvukate siirete tõttu kuidagi võimalik. Isegi linna on
võrreldud pahaloomulise kasvajaga, mis kasvab ebanormaalselt ning
kontsentreerib võimsalt inimeste pahesid.
Kokkuvõttes tuleb märkida, et Susan
Sontag on loonud mõjusa kirjandusliku ülevaate haiguste või õigemini vaid nende
nimetuste ehk diagnooside toimekast sotsiaalsest elust väljaspool meditsiini.
Ometi kutsub ta oma teose ja isikliku hoiakuga väga selgesti võitlema haiguse
tegelikkust moonutavate metafooride ja müütide vastu (lk 94), sest vaid nõnda
saab suhtuda haigusesse ausalt, mis on omakorda kõige tervem suhtumine
põdemisse (lk 7).
Algne,
Lege Artises ilmunud versioon pärineb 2007. aastast, käesolevat on pisut
kohendatud 2015. a aprillis.