Mõnikord tuleb kuskilt kõva häält ja see tõmbab tähelepanu. Veelgi enam, see suudab ka kuulaja allutada. Allutakse kas häälele endale või ka hääle tegijale ning allumine on enamasti lühiaegne kuni järgmise hääle, lõhna, nägemuse jms, ja vaid mõnikord päris kestev. Eks kanna see hääl mingit sõnumit ja evolutsionistide arvamuse kohaselt sõnumisisaldus oligi ehk see, miks kõrvakuulmine üldse tekkis. Kestev kõva hääl paneb tegutsema, olgu siis kas vaigistama häält või vähendama teha kostmist enesega midagi ette võttes.

Inimesed peavad kõva hääle tegemiseks karjuma. Mõnikord kukub see kogemata välja, mõnikord aga kohe tahetakse karjuda. Karjumine ei ole ilus, ainult hädas olles appikarjumine on vabandatav või isegi soovitatav, kuigi samas on vaikides oma katsumusse minek ikka ja taas tunnustust pälvinud kui vaprus. On hulk olukordi, kus karjumine ja inimlärm on inimseadusega ära keelatud, arvatavasti põhiliselt sellepärast, et see on inimestele tülgastav ja segav. Karjuja poolt vaadatuna on karjumine sageli (kui see pole just plaanitud) märk oma talle endale väljakannatamatust olukorrast ja on olemas meisse sissekodeeritud lootus, et ümbruskond teeb karjujaga midagi, mis tema olukorda parandab. Laste (nii vanuse kui olemise mõttes) puhul on see väga sageli just nõnda ning on hulk vahendeid ja võimalusi röökmasina seiskamiseks. Suure inimese poolt ei ole kuigi sünnis ise kohe vastu karjuma pista, see abinõu jääb ikka kuskile viimaste võimaluste hulka. Püütakse lohutada, meelitada, veenda ja alles siis peale käratada. Muidugi tuleb ka ükskõiksus kõne alla, umbes nii, et las üürgab kui palju jõuab, küll ta lõpuks ära tüdineb. Just nii ongi röökmasin konstrueeritud, et mingi aja pärast lepib ta olukorraga ja tuurid tulevad maha. Karjutakse ka vaimustusest ja õnnest, kuid ka seda ei tule heaks käitumise viisiks pidada, sest ikkagi on tegemist nappiva enesekontrolliga. Soliidne ühiskond ja soliidsed inimesed on pigem vaiksed kui lärmakad, seda isegi siis kui olukord kipub sant olema.

Üks karjumise sort on veel päris mõjukas, nimelt vali sõim. Üldiselt on sõim päris konkreetselt adresseeritud kellelegi või millelegi. Hääle tugevusest olulisemaks tunnuseks sõimu korral on sõnavara, sest sõimata saab ka vaikselt või tavalise häälega. Jäägem siin siiski valjema sõimamise manu, sest see on kuidagi selgem ja ühemõttelisem olukord. Järgmine asi, mis kohe silma torkab, on sõimu sotsiaalne iseloom ja seda vaata et kõikides tema aspektides. Teistmoodi sedasama öeldes paistab, et sõimamine on ühiskonda genereeriv protsessL. Kuidas-kuidas, võidakse olla imestunudki sellise hinnangu üle: ühiskond taunib sõimamist ja nüüd tullakse välja jutuga, et sõim ongi ühiskonna produkt. Kuid just nii paistab sõimuga asi olevat. Kõigepealt peab olema eriline keelekasutus, sest selleta oleks sõim vaid vali jutt ja ei midagi enamat. Sõimugi vallandab rahulolematus millegagi või kellegagi ning soov midagi või kedagi muuta. Kas pole see iseenesest üllas eesmärk muuta midagi, sest valdav enamus tahavad ju muutusi miski paremuse saavutamiseks. Siit on muidugi vaid utilitaristlik samm selleni, et tuleb ette olukordi, kus sõimamist saab ja tuleb õigustada, sest sõimatud on mingi sootsiumi hüvanguks. Niisiis tuleb sõimamine ette mitte niivõrd vabas looduses kui ikka ühiskonnas, kuid sõltuvalt sellest, kas sõimatakse vajadusest kehtestada või protesteerida, kulgevad sõimurajad üksjagu erinevalt. Jätaksime siin meeleheite ja protesti, sest on inimene aetud nurka ja ta ei ole leidnud sealt väljatulekuks muud viisi. Kuid jätame utilitaristliku sammu veel astumata ja vaatleme, kuidas sõim sotsiaalseid hierarhiaid kindlustab. On ju päris tavaline, et tugevam (olgu siis ühiskondliku positsiooni või oletava jõu alusel) kipub nõrgemat sõimuga kuhugile suruma. Selline asjade käik on muidugi heas kooskõlas ühiskonna moodustumise ja toimimise loogikaga, sest ühiskonna selgrooks on inimeste teatud rollijaotus selles ning inimesed on nii ühiskonna loojad kui täideviijad. Mõlemas tegevuses on sõim kuulunud inimeste arsenali, kuid avaliku demokraatliku võimu korral on sõimu tähtsus hakanud üksjagu kahanema, kuid kinnisemates autokraatsetes organisatsioonides võib see vabalt olla oluliseks asjaajamise viisiks. Ei oska muidugi öelda, mis toimub parasjagu inimese peas, kui ta kedagi sõimama kukub, kuid „üllamatel“ on ehk peas midagi sellist, et temale oluline sotsiaalne organisatsioon on sattunud ohtu (kasvõi pisikesse) ja vajab päästmist. Kui nii, siis sõimaja võtab endale kindlalt sotsiaalse mutri või hammasratta rolli ja jätab tahaplaanile arusaama ja hoiaku, et tal on tegemist teise inimesega, kes oma põhiloomuselt samavõrdselt vaba kui ta ise. Sõltuvalt sellest, kas sõimatakse nö privaatselt või teiste juuresolekul, saab rääkida sõimu ühiskonnastava mõju ulatusest ja retsept on siin lihtne: mida rohkem rahvast tunnistab kellegi või ka endi sõimamist, seda suurem on sõimaja mure organisatsioonis toimuva pärast ning seda vähem on tal olemas lootust nö tsiviliseeritud viiside rakenduvusele oma organisatsioonis.  Seega on sõimamine justkui päris positiivne tööriist ühiskondlikust vaatepunktist, kuid sellest hoolimata on suhtumine sõimusse ikkagi negatiivne. Ma ei räägi ainult sõimu ohvritest, nii mõnigi kord (vähemalt esialgu) on sõimajalgi ebameeldiv tunne toimunu pärast. Kuid suurem sootsium sunnib sõimajat jätkama saadud mandaadi täitmist ning sealt tulevadki kohe vaid viletsamat sorti võimalused: kui vabandad, siis on hirm (päris sageli alusetu) autoriteedi vähenemise pärast tulevikus, kui ei tee toimunust väljagi, siis oled peagi olukorras, kus hääl läheb jälle kõvaks ja oledki sisenenud ühte suletud ringi, millest toob sind enamasti välja vaid ümbritsev ühiskond mandaadi ära võtmisega.

Raske küsimus on, miks ei hakka sõimu ohvrid sõimule vastu? Sõimamine on vägivald ja paljud meist ei vasta vägivallale vägivallaga, sest taoline toimimisviis kuulub meie ühiskonna aluspõhimõtete hulka. Need aluspõhimõtted võivad mõnedel inimestel olla niivõrd põhilised, et eneselegi arusaamatul viisil muudab igasugune vägivald inimese hoopis abituks. Mõnikord tunnistab ohver endale oma vigu ja võtab sõimu kui teenitud karistust toimunu eest. Mõnikord võtab inimene sõimamist elu loomuliku koostisosana: praegu sõimati mind, esimesel võimalusel püüan ise kellelgi naha verbaalselt kuumaks kütta. Mõnikord on inimesel paks nahk ja võtab sõimu pisut valjema jutuna. Eks kindlasti ole veelgi põhjendusi ja variante, miks ühed sõimavad ja teised lepivad sellega.

Aristoteles oli kord nimetanud, et inimene on ühiskondlik loom, kuid mu meelest võtavad sõimajad seda ütlust ülemäära otseses tähenduses.