Sissejuhatus
Kuigi meditsiini kui valdkonna algne õigustus ja vajadus oli selgesti eetilist laadi ning seotud kannatava inimese vaevuste leevendamisega, on see eetiline imperatiiv tublisti või lausa kriitiliselt kaasa aidanud nii inimliku kui kogu elava eksistentsi ja selle piiride olemuslike asjaolude tuvastamisele. Saab isegi väita, et inimesed ja ühiskonnad on olnud suutelised isikliku kannatuse kõrvaldamise kujul esitatud eetilisuse transformeerima püsivamaks intellektuaalseks püüdeks inimese eksistentsi asjaolude ratsionaalse tabamise järele. Niisiis ei piirdu arstiteaduse saavutused siiski vaid järjest paremate diagnoosimis- ja ravimeetodite saamisega, vaid need on andnud ka väga olulist teadmist ka inimese kehalise ja vaimse toimimise kohta per se. Haigused on inimese füüsilise eksistentsi kontekstis vaadeldavad pigem teatud olukordadena, kuhu organism satub vastusena oma struktuuri ja talitluse muutumisele. Siit omakorda tuleneb nii arusaam, soov kui ka vajadus neidsamu organismi struktuuri ja talitlust eesmärgipärasel viisil korrigeerida, nagu meditsiinipraktikas see tavapäraselt aset leiab. Samas on inimesi alati huvitanud meie endi võimekuse piirid ja nende laiendamine. Neid võimekusi on sageli konkretiseeritud kehalisteks ja vaimseteks funktsioonideks, mille võimalikkus ja ulatus sõltuvad suuresti neid realiseerivatest struktuuridest. Ka see tegevus on oluliselt seotud meie endi erinevate aktiviteetide mõistmisega ja nende sobitamisega laiemasse keskkondlikku konteksti.

Väga levinud mõisteks erinevate elunähtuste teaduslikul seletamisel on saanud mehhanism. Sõna ise tuleb kreeka keelest (< kr mēchanē) ja tähendab masinat, seega midagi inimese poolt millegi sooritamiseks loodut. Tõepoolest, mehhanismi mõistet kasutatakse lisaks füüsikale ja inseneriasjandusele laialdaselt mitmel pool mujalgi, ka bioloogias ning meditsiinis, näiteks olgu siin näiteks pärilikkuse, närviülekande, haiguste tekkimise, ravimite toimimise ja paljud teised mehhanismid, mille tuvastamiseks vastavates teadustes tublisti tööd tehakse. Eesti Entsüklopeedia 6. köites (1992) määratletakse mehhanismi kahes erinevas tähenduses: 1. Kehade (lülide) tehissüsteem, mis muundab ühe või mitme keha (vedava lüli) etteantud liikumise süsteemi teiste kehade (veetavate lülide) soovitavaks liikumiseks; 2. Füüsikalise, keemilise, füsioloogilise vm protsessi toimumisviis. Meile pakub siin huvi mehhanismi teine määratlus, kuigi mõtteliselt ei ole need kaks omavahel väga erinevad.

Mehhanismide ja mehhanitsismi kuldajaks oli ilmselt 17.-18. sajand, mil kogu maailma olemust ja kulgu püüti seletada vaadeldava maailma komponentide teatud mehhaaniliste omaduste ja protsesside kaudu. Galilei, Descartes, Newton ja Laplace on kindlasti õpetlased, kes ühelt poolt kuuluvad teaduse suurimate nimede hulka läbi aegade, kuid samas ühendab neid just mehhanitsism ja selle fundamentaalsusele toetumine maailma asjade seletamisel.   Järgnevatel sajanditel on palju pingutatud selle nimel, et vähendada mehhaanika kui universaalse õpetuse mõju ja ulatust ning sellel tegevusel on olnud piisavalt edu, mistõttu paljude asjade ja nähtuste mõistmisel ei loodeta kaasajal kuigivõrd mehhanismidele, vaid mingitele teistele seostele ja mõistetele. Siiski ei ole mehhanismid väljaspool artefaktide maailma sugugi kadunud ja nendega opereeritakse päris sageli ka nendes valdkondades (nt psühholoogia ja ühiskonnateadused), kus mehhanisme ja mehhanitsismi on enamasti peetud mitte kuigi efektiivseks seletuslikuks vahendiks. Stuart Glennan (1996, lk. 51-52) toob samuti välja mehhanismi kaks tähendust, millest esimene seostub kitsalt masinate tööga ning teine osutab palju üldisemalt masinatega analoogilistele komplekssetele süsteemidele, mis sobivad kasvõi inimese tajumisest ja turumajanduse mehhanismidest rääkimiseks. Selles teises mõttes on tema arvates (Glennan, 1996, lk. 52) mingi käitumise aluseks olevaks mehhanismiks kompleksne süsteem, mis produtseerib selle käitumise oma teatud osade interaktsioonil vastavalt otsestele põhjuslikele seadustele.

Praeguse aja teadusfilosoofias domineerib just see mehhanismide temaatika, mis seostub esitatud mehhanismi määratluse teise tähendusega. Kuigi juba alguses tasuks silmas pidada, et teadlased võtavad mehhanismi nii mõnigi kord vaimse tööriistana (artefaktina), mis aitab vajalikul viisil maailma sekkuda ja seda ootuspäraselt mõjutada. Et mehhanism on mingit moodi (erinevatel autoritel see erineb) seotud olemasoleva olemusliku küljega, siis ei ole muidugi imestada, et mehhanismi käsitlused sisaldavad või seostuvad teiste teaduses ja filosoofias käibivate alusmõistetega, nagu näiteks aktiivsus, põhjuslikkus, funktsioon, komplekssus jt. Konkreetsemalt on käesoleva töö eesmärgiks on analüüsida mehhanismi kui ühe olemusliku seose tüübi mõnesid viimase aja käsitlusi (Glennan, 1996, 2002 ; Machamer et al., 2000; Thagard, 1998; Woodward, 2002) ja staatust üldisemalt ning konkreetsemalt biomeditsiinis[1], samuti leida neist käsitlustest omakorda midagi ühist ja invariantset, mis võiksid täpsustada ja ühendada omavahel maailma füüsilisi ja/või inimese intellektuaalseid mehhanisme.

Mehhanismi erinevad kontseptuaalsed tõlgendused
Teadusfilosoofias üldisemalt ning ka bioloogia filosoofias hakatakse mehhanismile kui teadustes sageli rakendatavale mõistele uuesti rohkem tähelepanu pöörama alates 1970test aastatest ning mõnekümne aastaga on erinevad autorid on oma töödes püüdnud mehhanismi mõistet suurema või väiksema eduga kontseptuaalselt puhastada ning luua ka avaramaid mõistevõrgustikke, kuhu samaaegselt paigutada erinevate autorite mehhanismi käsitlusi. Mõnikord seostatakse huvi kasvu mehhanismi mõiste vastu bioloogia filosoofias Stuart Kaufmani tööga (1972), kus ta analüüsib bioloogiliste süsteemide dekompositsiooni kui keskset lähenemist nende olemuse mõistmiseks. Paraku on tegemist siiski päris pika viitega reaktsiooniga bioloogias ja meditsiinis toimunule. Rääkimata Descartes’ist, tegeldi juba 19. sajandil füsioloogias väga intensiivselt ja süstemaatiliselt organismide eluavalduste seostamisega nende teatud osades toimuvate protsessidega. Seesama dekompositsiooniline lähenemine reduktsionismi vormis on bioloogias ja meditsiinis sisuliselt jätkunud kogu 20. sajandi ja valitseb seal selgesti praegugi. Siitsamast sugenebki küllalt triviaalselt küsimus sellest, mis võiks ühendada bioloogiliste süsteemide (eriti organismide)   terviklikku aktiivsust ja talitlusi ühelt poolt ning nende struktuursete komponentide omadusi ja aktiivsust teiselt poolt. Teaduses domineeriva arusaama kohaselt on nende kahe vahel olemuslik seos ning selliseid seoseis endid või nende üldisemat vormi võikski kutsuda mehhanismiks. Peamiseks tegusaks olemusliku seose tüübiks mehhanismides peetakse nii eluteadustes kui teadusfilosoofias põhjuslikkust[2]. Stuart Glennan teeb oma 1996. a. töös mehhanismidest ja põhjuslikkusest viimasest rääkides peapanuse just esimesele. Ta meenutab Hume’i (1777/1975) nii põhimõttelist kurtmist, et meile ei ole antud tabada kogemusega seda, mis ühendab omavahel põhjuslikult seotud sündmusi ja lisab omalt poolt, et just mehhanism võiks olla see, mis neid, st põhjust ja tagajärge, omavahel ühendab (Glennan, 1996, kokkuvõte). Et oma mehhanitsistlikku põhjuslikkuse teooriat päästa klassikalise mehhanitsismi probleemidest, võimaldab ta sellele kahte olulist avardavat mööndust: (i) ei tuleks piirata mehhanismi komponentide vahelisi interaktsioone vaid mehhaanilisele mõjule ning (ii) põhjuslike ühenduste analüüs mehhanismide terminites on vaid siis tähenduslik, kui on olemas viisid (kasvõi kaudsed) teadmiste saamiseks mehhanismi komponentidest ja nendevahelistest interaktsioonidest. Nii mehhanitsismis üldiselt kui ka konkreetselt Glennanil (nagu paljudel teistelgi) mängivad määratlejatena olulist rolli seadused. Glennan lähtub Goodmani (1947) jaotusest, mille järgi eristab ta fundamentaalseid füüsikaseadusi ülejäänud otsestest põhjuslikest seadustest ning neid viimaseid saab kõiki seletada läbi asjasse puutuva mehhanismi. Selline jaotus sobib päris hästi bioloogias kehtivate seaduspärasuste jaoks, mida püütakse just teatud põhjuslike seoste kaudu seletada. Näiteks võiks olla siin Mendeli seadused, kus tunnuste pärandumise teatud mustreid seletatakse sugurakkudes oleva geneetilise materjali ja nende interaktsioonide kaudu. Glennanil jääb lahtiseks fundamentaalsete seaduste seletamine, kuid tema arvates jääb nii või teisiti mehhanismide rakendatavus ja seletuslik jõud nende korral kasinaks.

Peter Machamer kolleegidega (2000) on mehhanismidest mõeldes lähtunud just konkreetsetes teadustes (molekulaarbioloogia ja neurobioloogia) toimuvast ning nemadki tõdevad, et paljudes teadusvaldkondades peetakse sageli piisavaks seletust, mis kirjeldab adekvaatselt asjassepuutuvat mehhanismi. Nende määratluse kohaselt „on mehhanismid entiteedid ja aktiivsused, mis on organiseeritud nõnda, et nad on produktiivsed regulaarsete muutuste tarvis nende algusest lõpuni ehk nende, st regulaarsete muutuste, algtingimustest lõpptingimusteni“ (Machamer et al, 2000, lk. 3). Nende arvates on mehhanismid ka mingi fenomeni ilmnemise ja selle toimumisega seotud protsessi seletamiseks.   Samuti on nad veendunud, et mehhanismi struktuuri kuuluvad nii entiteedid (koos nende omadustega) ning aktiivsused, kusjuures aktiivsused sisalduvad entiteetides ja on muutuste produtseerijateks. Mehhanismi täielik kirjeldus väljendab lünkadeta produktiivset pidevust algtingimustest lõpptingimusteni. Samas leiavad nad mehhanismidest entiteetide ja aktiivsuste mõistetes mõtlemiseks kolme tüüpi õigustusi, milleks ontilised, deskriptiivsed ja episteemilised õigustused. Mehhanismide ontiliseks seletamiseks peavad olema kaasatud nii entiteedid kui aktiivsused. Nad rõhutavad selgesti oma vaate dualistlikku iseloomu, mis ei võimalda mehhanisme taandada ei puhtalt substantivistlikele ega protsessiontoloogiatele. Selles käsitluses on aktiivsused põhjuste tüübid ning seadused molekulaar- ja neurobioloogia kontekstis determineeritud regulaarsused. Mehhanismide deskriptiivsest adekvaatsusest rääkides teevad autorid panuse mehhanismide erinevatele skemaatilise kujutamise võimalustele, mida teadustes ka laialdaselt kasutatakse. Sellised skeemid saavad edasi anda mehhanismi entiteetide ruumisuhteid ja struktuurseid omadusi ning erinevate ühenduste (nooled jms) abil kujutatakse muutusi esile kutsuvaid aktiivsusi. Mehhanismide kirjeldused peavad tuleb edasi andma nii alg-, vahe- kui lõpptingimuste identifitseerimist ja sisulist edasiandmist. Mehhanismi deskriptiivsus sisaldab eluteadustes ka sobitumist bioloogiliste süsteemide mitmetasemelisse organisatsiooni. Mitmetasemeliste organisatsioonide puhul on üheks kestvaks probleemiks madalaima taseme erilisus ja teisi tasemeid loov potentsiaal. Molekulaar- ja neurobioloogia kontekstis on autorite arvates alustaseme aktiivsusi 4 erinevat tüüpi: geomeetrilis-mehhaanilised, elektrokeemilised, enrgeetilised ja elektromagneetilised aktiivsused. Alustasemete fundamentaalsus olla küll relatiivne ja teaduse arengu käigus muutuv, kuid mehhanismid peavad ühel või teisel viisil sisaldama neid baasilisi aktiivsusi. Episteemilise lähenemise perspektiivist peavad Machamer ja tema kolleegid mehhanisme ses mõttes ülioluliseks, et nad võimaldavad muuta fenomenid mõistuse poole hoomatavaks ja tunnetada nende võimaliku ja tegeliku eksistentsi asjaolusid.

Jim Woodward (2002) on püüdnud käsitleda meid huvitavaid mehhanisme kontrafaktuaalide kaudu ja reaktsioonina eelnevalt esitsatud Machameri ja tema kolleegide tööle, et leida just üldisemaid ja konkreetsete teadusalade spetsiifikast vähem sõltuvaid kirjeldusi mehhanismi ja produtseerimise mõistetele. Samas nõustub ta nendega, et seadused selle mõiste tõelises tähenduses ei ole mehhanismide seletamisel kuigi produktiivsed, pigem on nende puhul tegemist teatud tüüpi üldistustega. Woodwardi jaoks on mehhanismi põhisisuks ikkagi teatud põhjuslikud seosed mehhanismi komponentide vahel ning ta peab oluliseks mehhanismide ja nende komponentide „produktiivse” käitumise hindamisel komponentide seose invariantsust sekkumisel (interventsioonil) mehhanismi komponentide eksistentsi. Nii pooldab ta arusaama, mille kohaselt muutujaid X ja Y siduv üldistus G kirjeldab põhjuslikku seost nende vahel produktiivse seosena (Machameri ja tema kolleegide kõnepruugis) siis, kui see jääb invariantseks vähemasti teatud X interventsioonide korral sedaviisi, et G jääb nende interventsioonide korral kehtima (Woodward, 2002, S370). Koos erinevate teadlastega eluteadustest möönab ta, et bioloogia on kirjeldavast teadusest arenenud elunähtuste põhjuslike mehhanismide seletamise ja selgitamise teaduseks, kus oluliseks seletuslikuks jõuks on ennustatavad võimalused sekkuda bioloogiliste süsteemide juhtimise ja kontrollivahenditesse. Woodwardil on siin oluliseks vajalikuks omaduseks ka mehhanisme omava süsteemi modulaarsus, mis antud kontekstis süsteemi komponentide iseseisvust ja võimalust neid individuaalselt muuta. Tema jaoks on mehhanismi mõistmiseks vajalikud teatud representatsioonid, mis on selle mehhanismi mudeliks. Sellist representatsiooni (MECH) iseloomustavad järgmised tarvilikud tingimused: (i) see kirjeldab osade või komponentide organiseeritud või struktureeritud komplekti, kus (ii) iga komponendi käitumine on kirjeldatud üldistusega, mis interventsioonide toimel jääb invariantseks, kus (iii) iga komponenti valitsevad üldistused on samuti sõltumatult muudetavad ja kus (iv) see representatsioon võimaldab meil näha, kuidas (i), (ii) ja (iii) tõttu mehhanismi üldväljund varieerub iga komponendi sisendi manipulatsiooni ja komponentides enestes toimuvate muutuste alusel (Woodward, 2002, S375).

Nii meditsiinipraktikas kui ka teaduses on mehhanismi mõiste olnud pikka aega laialdaselt ja mitmekesiselt kasutusel. Paul Thagard (1998) on mehhanismi vaadelnud eeskätt just meditsiini kontekstis. Ta möönab küll, et lisaks tavapärasele mehhanismi kui masinavärgi tähendusele rakendavad paljud teadusvaldkonnad erinevaid mehhanisme oma seletustes ning iga mehhanism sisaldab komponentide süsteemi, mis muutub komponentide vahelise interaktsiooni tulemusena. Thagardi jaoks on mehhanismides olemuslikuks interaktisooniks samuti põhjuslikkus. Meditsiinis kirjeldatakse erinevaid haigusi küllalt trafaretse skeemi abil, mille põhilisteks osadeks on haigust esilekutsuvad tegurid ja nende mõju organismile (etioloogia), haiguse põhjustaja mõjul käivituvad ja asetleidvad leidvad protsessid organismis (patogenees) ning välised muutused organismi talitluses vastava haiguse korral (kliiniline pilt). Thagardi mehhanismide käsitlus peab silmas eeskätt haiguste etioloogilisi ja patogeneetilisi mehhanisme ning ta rõhutab meditsiinis relevantsete mehhanismide paljusust isegi sama haiguse piires, sest paljudel haiguseid võivad põhjustada mitut tüüpi erinevad põhjused kas üksinda või omavahel kombineerudes. Siit tuleb Thagardi lähenemisse vaatenurk, mida me ei leia eespoolt toodud käsitlustes. Nimelt on mehhanismi olemasolu tuvastamine oluline selektsioonimehhanism, mis võimaldab eristada põhjuslikke seoseid mistahes muudest korrelatsioonidest erinevate sündmuste vahel. Kui korrelatsioonis olevate sündmuste vahele saab paigutada mehhanismi, siis on see tugevaks argumendiks selle poolt, et sündmuste vahel on põhjuslik seos. Seega on mehhanismid oluliseks faktoriks (lisaks tõendite selgitamisele ja alternatiivsete hüpoteeside võimalikkuse vaagimisele) kausaalsete hüpoteeside hindamisel (meenutatagu siinkohal Glennani varasemat asjakohast väidet). Paul Thagardi arvates ei ole haiguste seletamine puhtalt deduktiivne, statistiline ega ühepõhjuseline ning ta pakub omalt poolt välja haiguste seletamiseks kausaalse võrgustiku esitamise (causal network instantiation, CNI) lähenemise, kus kõigepealt tehakse vastavate bioloogiliste ja epidemioloogiliste uuringute alusel kindlaks konkreetse haiguse tekkimisega seotud erienvad võimalikud põhjuslikud tegurid, millest moodustub kausaalne võrgustik ning igal konkreetsel juhul püütakse selgitada, millised osad sellest võrgustikus osalevad haiguse tekkimisel konkreetsel inimesel või ka inimeste grupil. Thagardi arvates töötab selline lähenemine hästi ka inimese käitumise teatud joonte seletamiseks psühholoogias.

Loomulikult leidub ka nö mehhanismi skeptikuid, kes ei poolda mehhanismi kui teatud teadusliku vahendi universaalset kasutamist erinevates teadusvaldkondades. Nende hulka kuulub näiteks Kenneth Schaffner (1993), kelle arvates on mehhanismi kontsepti tähendus bioloogias ja meditsiinis piisavalt analüüsimata, mida oleks seetõttu parem isegi vältida .

Mehhanism – loodusliku või inimliku intellektuaalse disaini motiiv
Niisiis ilmneb esitatud käsitlustest, et enamuse esitatud uurijate jaoks on mehhanism oma erinevates tähendustes ja definitsioonides midagi reaalselt eksisteerivat. Enamasti peetakse mehhanismi süsteemiks, millel on teatud omadustega komponendid teatud ning nende omavahelise vastasmõju tulemusena on süsteem võimeline teatud viisil käituma. Bioloogiliste ja sotsiaalsete süsteemide korral vaadeldakse nende käitumist väga sageli teatud konkreetsema eesmärgipärasuse raames ning komponentide, nende omaduste ja interaktsioonide ning eesmärgipärase käitumise kooslus annab kokku mingi funktsiooni[3] ja seda realiseeriva süsteemi. Thagardigi (1998) kohaselt on teaduse areng suuresti vaadeldav uute mehhanismide avastamise ja nende kirjeldamise teena. Veelgi enam, teaduses ja tehnoloogias ei ole sugugi piirdutud vaid mehhanismide jälgimisega in situ, neid püütakse jätkuvalt isoleerida, teisaldada, kopeerida, imiteerida jne., et seeläbi sättida keskkonda, millesse asetuvad inimesed ja ühiskonnad. Maailmas toimivate mehhanismide tuvastamine ja mõistmine sisaldab tavaliselt teatud ruumipiirkonna käitumise järgimist ja hindamist ning seejärel tõepoolest selle piirkonna dekonstruktsiooni, et tabada ontilises mõttes mehhanismi struktuuri. Paljude arvates mehhanism tõepoolest reaalselt eksisteeriv, mis tähendab muuhulgas ka teatud mõttes selle absoluutset iseloomu ja objektiivset ühemõttelisust. Sellise vaateviisi kohaselt ei olegi teadlaste ülesandeks muud, kui teatud mehhanismide tabamine ja kirjeldamine, samuti ka maailma parandamise nimel nendega manipuleerimine.   Samas ei ole sugugi võimalik välistada, et mehhanism on vaid meie kognitiivne vorm, mis püüab maailma teatud viisil struktureerida. Küllalt tabavalt on olukorda kaardistanud Glennan (2002), kelle arvates on viimase ajal filosoofilistes lähenemistes teaduslikule seletusele domineerinud kaks peamist viisi: Wesley Salmoni (1984) põhjuslik-mehhaniline positsioon ja Philip Kitcheri (1989) seletusliku unifitseerimise positsioon. Salmoni vaate kohaselt selgitavad teaduslikud seletused sündmusi selle läbi, kuidas nad sobivad maailma põhjuslikku struktuuri ning Kitcheri lähenemise kohaselt näitavad teaduslikud seletused, kuidas erinevad nähtused sobituvad teatud koondavatesse seletuslikesse mustritesse. Mõlemad positsioonid möönavad, et teaduses on nii kausaalsete mehhanismide seletamist kui ka ühendavaid seletuslikke skeeme, kuid küsimus on ühe või teise primaarsuses või fundamentaalsuses. Materialistlikud positsioonid teevad panuse muidugi mehhanismide fundamentaalsusele, kuid samas sisaldavad isegi esitatud selgesti materialistlikud käsitlused seisukohti, mis klapivad vähemalt sama hästi Kitcheri unifitseerimise vaatest inspireeritud lähenemisega, et mehhanismid on pigem üldised (kui mitte universaalsed) mõtteskeemid, mille vormi püütakse viia erinevad empiirilised faktid. Sedasama annab edasi ka küsimus, kas mehhanisme pigem tuvastatakse või kohaldatakse? Kui neid tuvastatakse, siis peetakse neid reaalselt eksisteerivaiks; kui aga kohaldatakse, siis on nad pigem seletuslikud vormid. Tugevaks argumendiks mehhanismi kui seletusliku vormi poolt on mitmete autorite poolt esitsatud mehhanismide relatiivse loomuse vaade. Siinkohal on õpetlik meenutada Machameri ja tema kolleegide tööd (2000), mis sisaldab üksjagu ebakindlust meid huvitavas mehhanismi staatuses. Nende määratluse kohaselt on mehhanismid entiteedid ja aktiivsused (seega materiaalsed), kuid samas on lihtsalt mingite alg- ja lõpptingimuste vahel, kuid need tingimused võivad olla ilmselt õige vabalt valitud ja seetõttu ei saa ka mehhanismid olla rangelt piiritletud reaalsed entiteedid. Teiseks tunnistavad nad, et mehhanismidel on ontiline, deskriptiivne ja epistemoloogiline tahk. Sellisel juhul pole kahtlust, et teatud aspektid mehhanismide käsitamisest jäävad puhtast materiaalsest eksistentsist väljapoole. Nad tunnistavad oma mehhanismi käsitluse selgesti dualistlikuks, kuid nende versioonis on silmas peetud pigem mehhanismi ontilist aspekti, kus nad ei näe võimalust prioritiseerida mehhanismis sisalduvaid substantsi- ja protsessiontoloogiaid ontoloogiaid, vaid aktsepteerivad neid võrdväärseina. Muidugi on see seotud vanade raskustega lahutada teineteisest nähtuse vormi ja sisu, struktuuri ja talitlust. Veelgi enam, nende kahtlused monismi suhtes paistavad juba mehhanismide käsitlemise suurest jaotusest ontiliseks, deskriptiivseks ja epistemoloogiliseks. Selge see, et taoline pluralistlik lähenemine jätab teadlastele vägagi avarad võimalused mehhanismide küllalt erinevaks määratlemiseks, konstrueerimiseks ja tõlgendamiseks.

Ka Woodward on seisukohal, et mehhanism oma komponentide olemasolu ja tabatava käitumise mõttes selgesti eksisteeriv entiteet, kuid tema mõistmiseks on tarvilikud teatud tingimustele vastavad mentaalsed representatsioonid (vt eespool). Kuigi Woodward ei tegele kuigivõrd sobiva representatsiooni ja sellest sõltumatus reaalsuses olevate nähtuste ja protsesside omavaheliste seoste täpsema kirjeldamisega, võib tema pretensiooni teatud eriliste mehhanismi kajastavate representatsioonide kohta pidada samuti vähemalt dualismiks mehhanismi ontilise ja episteemilise külje suhtes, kuid välistatud ei ole siin tegelikult ka püüe Kitcheri (1981) kirjeldatud seletuslikule unifitseerimisele. Teatud mõttes on asjad samamoodi Thagardi käsitluses, kus mehhanismi vaadeldakse vahendina, kuidas kõikvõimalikest korrelatsioonidest eraldada produktiivsed ehk põhjuslikud korrelatsioonidest. Kui vaadelda biomeditsiini ja närviteaduse praeguse arengutendentse, siis nendes valdkondades pööratakse suurt tähelepanu uute metoodiliste vahenditega uute nähtumuslike korrelatsioonide avastamisele, millele järgneb korrelatsioonide paigutamine erinevatesse seoste tüüpidesse, millest omakorda suurema kvaliteediga on keerukamad struktuuri ja käitumisega kooslused, mida paljud uurijad kutsuvad mehhanismideks. Väga heaks illustratsiooniks on siin nn teadvuse neuraalsete korrelaatide problemaatika, mida peetakse kaasaegses teadvuse teaduse üheks kõige olulisemaks probleemiks. Teadvuse neuraalsete korrelaatide mõistega tuli esmakordselt välja 1994. a. Francis Crick ning ta leidis produktiivse olema mitte keskenduma teadvuse teaduses mitte niivõrd igihaljale keha-vaimu probleemile, vaid olema pigem realistlikult praktilised ja pöörama tähelepanu just teadvusnähtude ja ajusündmuste võimalikult mitmekesisele korreleerimisele ja alles seejärel piisavast korrelatsioonide kogumist välja sõeluma põhjuslikkusest sugenevad teadvuse neuraalsed mehhanismid (Searle, 1998; Soosaar, 1998), mis võimaldavad teadvust allutada erinevatele alternatiivsetele stsenaariumidele ja manipulatsioonidele.

Kuigi teadusliku uurimistöö valdkonnad on õige erinevad, on teadusliku teadmise formaat neid erinevates valdkondades ootamatult sarnane vähemasti kahel teadusliku seletuse tasemel. Kõrgemal positsioonil asuvad hüpoteesid ja teooriad kui võimalikud vastused teatud teaduslikele küsimustele. Hüpoteesid ja teooriad koostisesse püütakse sageli omakorda tuua teatud stereotüüpseid ja universaalsema struktuuri ja omadustega komponente ning just siia peaksid platseeruma ka mehhanismid, olgu nad siis biomeditsiinis, närviteadustes, psühholoogias, sotsiaalteadustes majanduses jm. Loomulikult toetab ja inspireerib taoliste universaalsemate vaimsete konstruktide loomine ja rakendamine Kitcheri poolt esitatud teadusliku teadmise unifitseeritavuse positsiooni. Teaduste suureks eesmärgiks on tegelikkuse mõistmine, kuid samas on mõistmise arengujoon on olnud käänuline ning nii mõnigi kord on teaduslike seletuste hindamisel kriteeriumiks mingid muud asjaolud kui vastavus reaalsusele. Sobivaks näiteks sellele võiks meie loo kontekstis olla Kitcheri (1981) teadusliku seletuse unifitseeritavus, mida ta peab muuhulgas ka loogilise empirismi mitteametlikuks teadusliku seletuse mudeliks ning mida tema arvates on hästi edasi andnud Herbert Feigli (1970) mõttekäik: „Teaduslike seletuse eesmärgiks on läbi aegade olnud unifitseerimine, st maksimaalse hulga faktide ja regulaarsuste mõistmine minimaalse hulga teoreetiliste kontseptide ja oletuste mõistetega“. Pole kahtlust, et mehhanism reaalsuse ja vaimse dualistliku saadusena annab sellesse doktriini väga olulise ja produktiivse panuse. Samas näikse mehhanismide ulatusliku dualismi vastu töötavat võimalused luua uusi seniolematuid mehhanisme, millel on võime pürgida ja tegelikkuses sisse võtta autonoomne positsioon. Kuid ikkagi tuleb ka sellises olukorras kõne alla dualistliku positsiooni kaitse, et tegelikkuses mindagi fundamentaalset ei muutunud ja uus olukord oli vaid oleva seni varjul olnud võimaluse realiseerumine.

Kokkuvõtteks
Kuigi teadlased kipuvad mehhanismi pidama milleski reaalseks, kipub see pigem olema üheks nende kätes olevaks intellektuaalseks vahendiks või tööriistaks, mis pigem kirjeldab maailma, kui on maailm ise. Sageli peetakse selle vahendiga loodud kirjeldust ülimalt kvaliteetseks või isegi absoluutseks ning väärad mehhanismid kui niisugused ei oma teaduses üldse mingit kohta ning mehhanismid annavad nii artefaktide kui püsiva naturaalse asjade seisuna inimestele vahendid tegelikkusse sekkumiseks antud konkreetses ajas ja ruumis ning edaspidi rakendatavad sekkumised on juba meie vabaduse ja valikute küsimus. Teisiti ei ole see ka meditsiinis, kus tuvastatud ja tuvastamata mehhanismid innustavad küll asjatundjaid tegutsema, kuid paraku ei ole kõik teod sealgi moraalselt vastuvõetavad. Mõned usuvad koguni mehhanismide olemasolusse moraaliasjanduses, kuid ka selles on paljudel meist siiski küllalt alust kahelda.

Tartus, 26. jaanuaril 2006.

Kirjandus
Crick F. The Astonishing Hypothesis. Scribner,1994.
Glennan S. Mechanisms and the nature of causation. Erkenntnis, 1996, 44, 49-71.
Glennan S. Rethinking mechanistic explanation. Philosophy of Science, 2002, 69, S342-S353.
Goodman N. The problem of counterfactual conditionals. Journal of Philosophy, 1947, 44, 113-128.
Hume D. Enquiries concerning Human Understanding and concerning the Principles of Morals, reprinted from the 1777 edition, 3rd. Ed., PN Nidditch, Oxford University Press, 1975.
Kaufmann SA. Articulation of parts explanation in biology and the rational search for them. In PSA 1970, RC Buck and RS Cohen (eds.), Dordrecht: Reidel, 257-272.
Kitcher P. Explanatory unification and the causal structure of the world. In: Kitcher and Salmon (eds.) Scientific Explanation: Minnesota studies in the Philosophy of Science, vol. 13. University of Minnesota Press, 1989, pp.410-505.
Kitcher P. Explanatory unification. Philosophy of Science, 1981, 48, 507-531.
Machamer P, Darden L, Craver CF. Thinking about mechanisms. Philosophy of Science, 2000, 67, 1-25.
Salmon W. Scientific explanation and the causal structure of the world. Princeton University Press, 1984.
Shaffner K. Discovery and explanation in biology and medicine. Chicago University Press, 1993.
Searle JR. How to study consciousness scientifically. Philos Trans R Soc Lond B Biol Sci. 1998 Nov 29; 353(1377):1935-42
Soosaar, A. The neural correlate of consciousness: a compromise of neuroscience and philosophy. In: Neural correlates of consciousness: empirical and conceptual questions. ASSC conference, Bremen, 1998, p.60.
Thagard, P. Explaining disease: correlations, causes, and mechanisms. Minds and Machines, 1998, 8, 61-78
Woodward J. What is a mechanism? A counterfactual account. Philosophy of Science, 2002. 69, S366-S377.

Märkused
[1] Biomeditsiin on valdkonna tähistajana kaasaja teadustes päris laialdaselt kasutusel, kuid puudub üldine kokkulepe selle valdkonna piiride suhtes. Seetõttu ei ole väga imestada, kui erinevad seltskonnad seda mõistet ka erinevalt pruugivad. Eks intuitiivselt peaks biomeditsiin olema piiriala meditsiini ja bioloogia vahel ja seda intuitsiooni on järgitud ka siin lisandusega, et biomeditsiinis on esiplaanil need probleemid ja teemad, mis olulised nii meditsiinis ja bioloogias. Biomeditsiini võiks määratleda ka katsena vaadelda eraldi neid meditsiiniprobleeme, mida saab uurida ja lahendada puhtalt bioloogiliste võtetega.
[2] Põhjuslikkuse kui niisugusega tegeldakse käesolevas töös vaid riivamisi, niipalju kui see tuleb jutuks mehhanismide erinevate tõlgenduste juures. See muidugi ei tähenda, et teema ise ei vajaks hoolikat põhjuslikkuse silmaspidamist ja käsitlemist.
[3] Bioloogilise funktsiooni kontseptuaalset sisu on viimastel aastakümnetel samuti teadusfilosoofias päris palju ja mitmekesiselt käsitletud. Küllalt sageli peetakse teedrajavaks Larry Wrighti 1973. a. ajakirjas Pholosophical Review (vol. 82, pp 132—168) ilmunud tööd “Functions”.

Lugu on ilmunud kogumikus Rein Vihalemma toimetatud kogumikus “Teaduse uuringud: eesmärgid ja meetodid” (sari Teaduslugu ja nüüdisaeg  XI), Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.