Sada aastat… Toomas Hussari tõlgendus Gabriel Garcia Marqueze romaanist „Sada aastat üksildust“, lavastaja Hendrik Toompere jr. Vanemuise suur saal, 7. veebruar 2006.

Käisime eile (sic! Siin on ju aega tunda) Vanemuises „100 aastat“ vaatamas. Eks meeleolud olid enne etendust pisut kahtlased: need mõned arvustused, mida olin teise kohta lugenud, olid üldjoontes viisakalt ja kõhklevalt ettevaatlikud  ning jutud küla pealt ei ennustanud samuti midagit erilist, kui mitte vastupidi . Muidugi vaid lisab kõhklusi see, et Marqueze romaan „Sada aastat üksindust“ kuulub möödunud sajandi kirjanduse absoluutsesse tippu nii sisult kui renomeelt ning autor paistab hästi tõrges olema oma kuulsa töö kui terviku visuaalsetesse kunstidesse transleerimise suhtes. Lavastajal oli ikkagi kiusatus loo tegemiseks suur ja nii võttiski eesti mees Toomas Hussar kätte ja kirjutas  romaanist näitemängu ja nimeks sai teisele „100 aastat…“. Kahtlustan, et üksjagu võis kogu ettevõtmises kaasa mängida see Vanemuise ja eesti professionaalse teatri küllalt otsitud juubel, kuid laval toimunu siiski vaid põrmustas neid kahtlusi, sest ma ei suutnud isegi ühtegi vihjet suurele sünnipäevale tabada. Ja see oli hea, kuid taamal oli eesti asja tunda üksjagu. See tekst, mida rahvas laval kõneles, meenutas üksjagu Kõivu käekirja, sest toimuv oli fragmentaarne ja kehvasti, kui üldse, voolav. Seevastu leidus sealt hulgaliselt lahket kutset sündmuste ja asjaolude vabale assotsieerimisele. Just soovist seda kutset järgida tasub mu meelest otsida võtit sellele, milliseks kujuneb koguhinnang etendusele. Kui vaataja ükskõik siis millisel põhjusel kutset ei järginud, tuli tagajärjeks pettumine; kui aga kutse sai vastu võetud ja järgitud, siis tõi toimunu rõõmu ja rahuldust. Ma ise võtsin muidugi kutse vastu ja jäin assotsiatsiooniretkega täitsa rahule, peale selle tuli mul veel peale väikest viisi vaimne sügelus, mis ihkas need seosed kindlasti teatrisaalist ka kaasa võtta. Võtke või need laest kaks korda alla käinud lauad. Esimene kord tuli mulle kohe ette, et need lauad on just needsamad, millega Kalevipoeg üle Peipsi tuli ja nüüd on nad miskipärast igale poole ühte pidi püsti pandud. Ja millegipärast on need lauad ikkagi õiges kohas, kuigi laval etendati pisikest lapikest Ladina-Ameerikast. Teine kord etendasid lauad vihma, mis seeläbi tundus sooja ja täidlasena.

Aga lugu või lood peavad olema ajast, sajast aastast, mis inimese eaga võrreldes on pikk, kuid maale ja geoloogile vaid murdosa. Pealkirjade järgi otsustades ongi eesti mehed loo kuidagi filosoofilisemaks keeranud, sest Marquezele näikse peamine mure olema olnud pikk üksindus, aga meie mehed üllatavad sellega, et ühe sõna kärpimine pealkirjast lennutab nad kohe teatud kestusega eksistentsi ilma igasuguse täpsustuseta, st kõiksusesse. Lavalt oli ka vahepeal kuulda metafüüsilisi fraase ja küsimusi, kuid muidugi palju lühemalt ja vähem rafineeritult kui Kõivu filosoofilistes lugudes, aga  ma võtaksin oma filosoofilisemateks vaatsusteks appi inglise filosoofi John McTaggart Ellis McTaggarti kuulsa essee „Aja ebareaalsus“, mis omakorda umbes sada aastat tagasi kirjutatud ja hiljuti ka Anto Undi poolt ka kenasti eesti keelde tõlgitud (Akadeemia, 2003, nr. 5, lk. 939-957). McTaggart on koos paljude teiste filosoofiataeva tähtedega arvamusel, et aeg on ebareaalne, mis justkui iseenesest peaks kaasa tooma karmimal kujul aja puudumise üldse või leebemal viisil aja subjektiivsuse ja objektiivse aja puudumise. Poleks vist vaja täpsustadagi, et mul on heal juhul võimalik vaid leebemat positsiooni toetada, kui sedagi.  McTaggart jõuab eitavale äratundmisele aja reaalsusest, kui ta vaatleb, võrdleb ja kombineerib 3 positsioonide seeriat:  A-seeria sisaldab tulevikku, olevikku ja minevikku; B-seeria varasemat ja hilisemat ning C-seeria mitteajalist järjekorda. Ja veel, aja positsioonide sisu nimetatakse essees sündmusteks ja postisiooni ajas hetkeks. McTaggarti arvates on ajale olemuslik A-seeria (olevik kui vaimsest sõltuv näikse olevat see probleemide allikas) ja A-seeria ebareaalsus toob kaasa ka aja ebareaalsuse. Kuulsast tööst saadud tulemus on otsejoones tülikas, sest kuigi meil on hulk ajale viitavaid sõnu ja olukordi, on olemas varem ja hiljem ning tulevik-olevik-minevik, ei ole meil siiski aega ennast, sest ta on ebareaalseks osutunud. Mida siis sellises olukorras ette võtta? Mõni muutub kindlasti nõutuks, lepib saatusega ja allub ükskõik millele. Teised ütlevad, et hoolimata sellest, et aega ei ole, on ta välja mõeldud ja see on väga vajalik ja hea. Kolmandad räägivad, et kogu see filosoofia ei tööta, sest aeg on olemas ja seda tuleb silmas pidada