Meditsiin oli 20. sajandil ülimalt haiguse kui ebanormaalse bioloogilise protsessi keskne ning ka ühiskondade kollektiivsed meetmed olid suuresti sihitud sedalaadi ebanormaalsuse mõistmisele ja korrigeerimisele. Kuigi sel vaateviisil on jätkuvalt raku- ja geeniteaduse võimalustest tulenevad avarad arenguhorisondid, hakati läinud sajandi viimasel veerandil arenenud riikides järjest  enam rääkima ka tervisest nii isiklikul kui ühiskonna tasemel ning mõnede arvates on see kaasa toonud koguni uue terviseteaduste ajastu. Ühe laialdaselt aktsepteeritud määratluse kohaselt on rahvatervis ühiskonna organiseeritud püüdluste kaudu toimuv haiguste ärahoidmise, elu pikendamise ja tervise edendamise  teadus ja kunst, mis viitab ühemõtteliselt ühiskondade korralduslike meetmete kriitilisele rollile oma liikmete tervise ja õnneliku elu tagamisel. Siitsamast saab alguse üks väga üldine eetiline dilemma, mille kallal murravad pead paljude riikide meditsiinieetikud. Nimelt domineerib kliinilise meditsiini ja inimuuringute eetikas tänapäeval iga üksiku inimese autonoomia austamise põhimõte, mille realiseerimise põhiliseks vahendiks on kvaliteetne informeeritud nõusolek. Samas ei ole teatud rahvatervise meetmed (näiteks teatud haiguste avastamise ja vaktsineerimise programmid, terviseedenduslikud  ettevõtmised alkoholi ja tubaka kasutamise vastu, suurte andmebaaside kasutamine ühiskondade terviseseisundi hindamiseks teiste hulgas) sageli rangelt vabatahtlikud, vaid vähemasti teatud sunniga realiseeritud. Nende meetmete tõhusus on teaduslikult tõestatud ning leidnud poolehoidu ja järgmist enamuse ühiskonna liikmete poolt. Siit sünnibki mõnede meditsiinieetikute jaoks omapärane ja raskesti lahenduv pingeseisund iga konkreetse isiku maksimaalse vabaduse järgimise ja ühiskonnast tuleneva paljusid inimesi haarava ja mõneti paternalistliku heategemise ja hoole vahel. Tuleb tunnistada, et selles olukorras probleemi nägemise tagapõhjaks on hoopis märksa fundamentaalsem arusaam, et üksikinimene ja ühiskond asuvad mingis lepitamatus vastuolus, mida saabki lahendada vaid üksteise arvelt. Inimeste tegelik sotsiaalne eksistents kõneleb siiski inimese ja ühiskonna vältimatust vastastikust seosest ning selle produktiivse kooseksisteerimise väga heaks näiteks ongi just tervis olgu siis üksikisiku või kogu ühiskonna tasandil.  Sellise tervisliku kooseksisteerimise parimateks tagajateks peetakse praegu demokraatlikku riigikorda, läbipaistvust rahvatervise meetmete kavandamisel ja elluviimisel ning loomulikult ka isikuautonoomia võimaldamist, kui see ei too märkimisväärset kahju nii konkreetsetele indiviidile kui tema kaaskondsetele.