2. septembri Meditsiiniuudised avaldasid Äripäeva ajakirjaniku Sten-Aleks Pihlaku kahtlustava arvamusloo Eestis ravimiuuringuid läbiviivate arstide ülemäära suurtest töötasudest. Iseenesest võib kliiniliste ravimiuuringute teema püstitamist meie meedias igati tervitada, kuid antud juhul häiris päris tugevasti autori ühekülgne ja lihtsustatud lähenemine  ravimuuringute rahastamise komplitseeritud teemale. Konteksti laiendamise huvides tahaksin järgnevalt peatuda lühidalt mõnedel asjaoludel, mis kliiniliste ravimuuringute rahalisi aspekte oluliselt mõjutavad.  Kõigepealt on kaasaegses tõenduspõhises meditsiinis vältimatu intensiivne ravimiarendus ning selle raames toimuvad inimuuringud. Teiseks tuleks silmas pidada, et nii ravimite tootmine kui nende loomine on tänapäeval peamiselt kasumit taotlevate äriettevõtete pärusmaa, kus domineerivad suuresti äriloogika ja –eetika. Palju on räägitud uute moodsate ravimite loomise ülikõrgetest hindadest, mis võivad komplitseeritumatel juhtudel ulatuda isegi miljardi dollarini, millest omakorda väga suure osa moodustavad just ravimikandidaadi kliinilised katsetused, mille tulemusena saadakse võimalikult tõhusad ja ohutud ravimid. Kolmandaks on kaasaegne ravimiarendus rahvusvaheline või ehk isegi globaalne ettevõtmine, kus tavaliselt viiakse uuringuid läbi erinevate riikide arvukates uurimiskeskustes, mille töötingimused ja uuringutest saadav informatsioon  peab kindlasti vastama teatud kvaliteedinõuetele. Samas on ju loomulik mõelda, et uute tõhusamate ravimite loomisest on huvitatud kõik rahvad ning nad peaksid ühel või teisel moel ravimite loomisse ka panustama. Kaasaegses kliiniliste uuringute eetikas peetakse sellest tulenevalt oluliseks teemaks vajadus rahvusvahelise õigluse järele, mille kohaselt uuringutega seotud koormised ja riskid ühelt poolt ning kasud teiselt poolt oleksid mõistlikul ja kellegi ekspluateerimist välistaval viisil jaotunud. See tähendab muuhulgas, et uuringu finantseerimise erinevates keskustes ei saa väga erinev olla. Neljandaks on tavapäraselt kliiniliste uuringute läbiviijateks arstid ning uuritavateks patsiendid, mis tekitab nende vahel eetika mõttes keeruka,  mõnes aspektis isegi vastandlikku rollijaotust sisaldava olukorra, kus põhimõtteliselt on võimalik patsiendi huvide allutamine teadusuuringu või teistele sellega seotud huvigruppide  huvidele. Selle vältimiseks toimuvad kliinilised uuringud mitmekülgse sotsiaalse kontrolli tingimustes, mille komponentideks on ka ravimiameti ja inimuuringute eetikakomiteede tegevus. Viiendaks võib uuringute läbiviimise keerukus ja töömaht  varieeruda väga laiades piirides, mis omakorda tähendab ka suuri erinevusi konkreetsete uuringute finantseerimisel ja tõsiseid raskusi sellest asjalikult rääkida väga üldistaval moel. Kokkuvõttes tahaksin märkida, et ravimiuuringute kvaliteedi erinevad aspektid ja vastavate heade tavade järgimine on nende teostamise ülioluliseks prioriteediks, mille tagamisest peavad olema huvitatud kõik uuringutega seotud huvigrupid. Selles tegevuses on kindlasti väga oluline ka avalikkuse adekvaatne teavitamine kliiniliste ravimuuringute olulistest probleemidest.