Meditsiinil on algusest peale olnud väga tugev eetiline mõõde. Pakun, et meditsiin algaski just sellest, et inimesed tahtsid hakata üksteist abistama nende hädades ja valudes. Alles seejärel hakati üha rohkem ja täpsemalt uurima hädade endi loomust ning tagamaid. Samuti selgus, et mõned inimesed olid ses asjas märksa osavamad kui ülejäänud kogukond. Nii olidki kunagi kauges minevikus meditsiini olulised eeldused (hädad ise, võimalused neid mõista ja mõjutada ning sobivad inimesed) olemas ning valdkonna kiire areng sai alata. Sajandeid usaldasid ühiskonnad arste ja Hippokratese vannet sedavõrd, et ei sekkunud suuremalt nende tegevusse. Meditsiinilise tegevuse keskpunktiks oli personaalne arsti ja patsiendi suhe ning patsiendi meditsiinilise probleemi kõrvaldamine. Meditsiinieetika oli peamiselt arstieetika, mis sündis, arenes ja sai teoks vaid arstide endi ringkondades ning põhines väga suurel määral arstide ja arstkonna ühiskondlikul autoriteedil.
Läänemaades muutus olukord kiiresti ja põhjalikult läinud sajandi teisel poolel ning praeguseks usub enamus meditsiinieetikaga tegelejaid, et valdkonnas on vältimatult saabunud uus ajastu, mis evib mitmeid tunnuseid, mida varasemas meditsiinieetikas ei olnud kuigivõrd märgata. Kõigepealt ei ole meditsiinieetika kaugeltki enam pelgalt arstide tsunfti siseasi, vaid selles osalevad lisaks meedikutele enestele veel filosoofid, bioloogid, teoloogid, juristid, poliitikud, psühholoogid, sotsiaalteadlased, patsientide esindajad ning teisedki huvigrupid. Seda arengut kinnitab ka eetikakomiteede tegevus, sest neist on saanud kollektiivsete eetiliste otsuste tegijad ning tüüpiliselt kuuluvad nende koosseisu erinevate eluvaldkondade esindajad. Teine maailmasõja üheks tulemuseks kujunes püüdlus muuta globaalselt senist inimese käsitlust, mida iseloomustab just põhiliste inimõiguste defineerimine ja järgmine, millest omakorda lähtub autonoomse ehk iseenda kohta otsuseid teha saava inimese ideaal. Just patsiendi või katsealuse isikuautonoomia tagamine on see, mis on toonud informeeritud nõusoleku mõiste ja praktika meditsiinilisse tegevusse. Samal ajal leiab aset plahvatuslik biomeditsiiniliste teadmiste ning neist tulenevate järjest sügavamalt ja täpsemalt  sekkuvate diagnoosimis- ja ravimeetodite ilmumine, mis on kõigutanud traditsioonilisi  arusaamu nii inimelu algusest, lõpust kui selle normaalsest kulust. Et kõik see tegevus on igas mõttes väga ressursimahukas ja kallis, siis tuleb paratamatusena võtta nii meditsiini jätkuvat spetsialiseerumist ning ühiskonna huvi ja vastutuse kasvu nii inimeste kui meditsiini enda käekäigu suhtes. Kujunenud olukorras ei olegi erilist põhjust imestada, et ühiskond surub arsti-patsiendi suhtele peale lepingulise teenuse malli ning üritab vähendada meedikute suveräänsust ühelt poolt patsientide ja teiselt poolt tervishoiusüsteemi institutsioonide kasuks.
Milliseks võiks kujuneda meditsiinieetika areng lähitulevikus? Kindlasti jätkub meditsiinieetika interdistsiplinaarne kulg ning üha ilmsemaks saab ka siin vajadus spetsialiseerumiseks. Juba praegu näikse meditsiinieetika kolmeks peavaldkonnaks kujunema kliiniline eetika, teadusliku uurimistöö eetika ning rahvatervishoiu eetika, kus lisaks ühistele positsioonidele ka hulgaliselt erinevaid arusaamu ja vastandumistki. Kindlasti saab oluliseks ühe uue tasakaalupunkti leidmine üksikisiku huvide ja autonoomia ning ühiskonna huvide vahel. Ja kindlasti oodatakse jätkuvalt ka teenust osutavalt või vahendavalt meedikult patsientide mõistmist ja toetamist.