Vene 10-osaline film  „Meister ja Margarita“ Mihhail Bulgakovi samanimelise romaani ainetel, režissöör Vladimir Bortko, 2005

Kui soovite teemakohast meeleparandust lihavõtteajaks, siis üheks väga heaks võimaluseks on valida see neljal videolindil asuv film meie inimliku maailma suurte teemadega. Alustage esimese kassetiga (kolm esimest osa) suure  neljapäeva õhtul ning nii päeva ja kassetti kaupa edasi liikudes oletegi ülestõusmispäeva õhtuks kaasa elanud ühele suurteosele, mille üheks pealiiniks on Jeshua-Pilatuse vaimne heitlus palju aastaid tagasi paasapühade aegu. Nii nagu romaaniski, sisaldab film veel mitmeid teisi tähtsamaid ja vähemtähtsamaid liine, mis kokku  loovad ühe võimsa kristlusest lähtuva vaimse panoraami. Ei hakkaks järgnevalt üritamagi taas üle rääkida Bulgakovi kuulsat tööd, vaid jagaks vaid mõnd muljet, mida filmi nägemine pakkus, kuid ega päris mõlgutamiseta ei õnnestu ka vist läbi saada.

Reklaamide kohaselt on selle filmi näol tegemist esimese „Meistri ja Margarita“ lõpuleviidud filmiüritusega, mistõttu ei ole head võrdlusmaterjali võtta filmimaailmast. Samas on meil Eestis väga heaks kuvandiloojaks hästi õnnestunud Mati Undi lavastus Vanemuises mõned aastad tagasi. Mul on selle etenduse köögipoolelt meelde jäänud Undi kurtmine, et kui olnuks rohkem raha, siis saanuks ka võimsama etenduse. Loomulikult on ka teatri ja filmiseriaali tehnilised ja ajalised võimalused üsna erinevad, kuid Undil ei olnuks tegelikult suuremat vajadust kurtmiseks, sest tal õnnestus käepärast olnud vahenditega luua väga mõjus käsitlus sellest suurest müsteeriumist. Jah, kuigi Undi 4-tunnine lavastus oli teatrietenduse kohta pikk, eeldas see ikkagi ulatuslikke sisulisi valikuid, millel lasta rambivalgusesse pääseda, millel mitte. Seriaal kestis ühtekokku oma 9 tundi, mis andis võimaluse suurema osa tervest teosest oma ajalises järgnevuses kaadrisse saada.  Sündmuste vaheldumise tempo filmis aeglustub sedavõrd, et on võrreldav kiiremate lugejate võimega teksti lehekülgi neelata. Seega on filmis pakutava psühholoogiline tempo selline, et arul jääb aega muljeteks juba filmi vaatamise käigus. Seetõttu ei ole väga imestada, et Undi etendus ja Bortko film on küll samast tekstist, kuid nende vahetu hingeline mõju õige erinev võib tunduda, kuid samas lähtutakse mõlemas teksti toetamisest ühe visuaalse maailmaga.

Filmist tervikuna  rääkides meenub kõigepealt läbiv värvide mäng, kus reaalsust esitati mustvalgena ning ettekujutust värvilisena. See on muidugi pisut harjumatu valik, sest sageli toimitakse just vastupidi, kuid sellisel moel saab võimalikuks omamoodi topeltvastandumine lähtuvalt sisust ja harjumusest. Oodatult hästi mõjus filmis Bulgakovi romaani tekst ise, mida oli küll täitsa hästi  tõlgitud, kuid lootusetu on edasi anda subtiitritega romaani keelejõudu. Kuid siin on ju veel lisaks seesama visuaalne tugi, kus tegelased kistakse tasapinnaliselt paberilt lahti  tasapinnalisele ekraanile, mis toob kaasa nende sattumise vaatajale-lugejale etteantud visuaalsesse ruumi. See ruum võib olla sarnane lugeja omaga, kuid võib olla sellest ka hoopis erinev. Eks neil inimestel, kel puudub side sõjaeelse Moskva või vähemasti Nõukogude Venemaaga, võib olla keeruline vastavaid olusid ette kujutada, kuid aru on ses mõttes leidlik, et ta paneb teksti ja selle mõtte ikkagi kuhugile vaimsesse ruumi oma elu elama. Kindlasti tuli enamikule vaatajatest kasuks, et filmis üritati tõetruult esitada tolleaegse nõukogude eliidi olusid ja interjööre, st kesti, ning segati neid moodsate visuaalsete tehnoloogiatega. Lisaks värvide ilmumisele andsid just need tehnoloogiad märku sellest, et toimumas on midagi ebareaalset või üleloomulikku. Sellisel moel on filmis üritatud ka omal viisil Bulgakovi teose metafüüsilisi tahke täpsemalt markeerida ja seeläbi mõista anda, et tekst on kõige muu hulgas ka üksjagu ontoloogiline töö. Eks see sõltub juba vaatajast ja tema pagasist, kas pildid tekstist pigem toetavad või segavad teksti jälgimist ja päralejõudmist. Mul näiteks meenub raamatu lugemisest, et tundsin lausa füüsiliselt tekstist õhkuvat suvise Moskva lämbust ja vist isegi piksetega kaasnevat lõhnarikkust. Küllap pakkunuks ka MASSOLITi restoran ja valuutapood rikkalikku lõhnailu, kuid sellised tehnilised lahendused peavad veel oma aega ootama. Muidugi teeb vaatemäng märksa konkreetsemaks ja elavamaks ka tegelaskujud ning lugejaile on antud võimalus võrrelda oma teadvuspilte romaani tegelastest teatri- ja filmitegijate omadega. Tunnistan, et ses suhtes ei olnudki mul väga suuri üllatusi või segadusi, kuid pisemaid siiski tuli ette. Berlioz oli minu vaimusilmas romaanis märksa suursugusem tegelane oma mingi kõrgi ja ennasteksponeeriva hoiakuga. Ka Bezdomnõi ei olnud minu peas nii sileda ja süütu olemisega kui filmis. Suured tegelased kaugetest aegadest – Jeshua, Pilatus, Levi Matteus jt – olid esitatud säravate ja kirgastena, kuid samas varasemast kunstist antud päris traditsiooniliste tegelastena. Ehk Pilatus oli neist kõige mitmemõttelisem, kuid ikkagi õige sirgjooneliselt lahendatud. Kui alguses Kirill Lavrovi hoiak isegi lummas, siis lõpuks jõudsin kuidagi äratundmisele, et tema hingeline heitlus jäi küll nägemata, kuid võib-olla seda tegelikult ikka ei olnudki. Minu lemmikkangelane filmist on Aleksandr Abdulovi Korovjev, kelle vaheldusrikkus  ja kehastumine lummasid. Kass seevastu jättis kuidagi ükskõikseks, kuigi kaadritest oli lugeda, et mõnes osas oli kolm näitlejat Peemotiga ametis. Meister oli filmis küllalt kõrvaline nähtus ja üllatusi ei pakkunud. Anna Korniltšuki Margarita tegi oma töö kindla peale, kuid vähemasti ajuti paistis kuidagi ülemäära ratsionaalsena: isegi Latunski korterit hävitas ta metoodilise töömehe viisil ja visadusega, isegi ballil  paistis ta mõneski episoodis tõepoolest tellitud õhtujuhina. Oodanuks temalt rohkem ehedat kirge, kuid ka vist mingit häbenemist.  Woland Oleg Basilašvili isikus tegi oma rolli väga hästi ja esitas saatana silmakirjalikkust väärikalt jõupositsioonilt. Võim oli üldse filmis valatud majesteetlikku aeglasevõitu enesekindlasse inimolekusse. Võrrelge vaid Wolandit, Pilatust ja NKVD kindralit, nende kõigi maneerides oli midagi ühist. Olid nad siis kõik samast õukonnast? Küllap vist.

Siiski häiris pisut see, et mida enam lõpupoole, seda enam kippus langema filmi tempo ja üha rohkem kulus aega helesinistele naiivsevõitu unistustele, millel ei olnud väga selget adressaati. Kuid olgu neil au seal olla, küllap suudavad nad paljusid ikkagi rõõmustada.

Romaani suured küsimused ja teemad olid selgesti ka ekraanilt paista, oled vaid mees neid kinni võtma ja omi lahendusi pakkuma. Miks saatan võttis nõuks tulla oma võimeka kaaskonnaga visiidile stalinistlikku Moskvasse? Ei või muidugi päris täpselt teada, kuid eks vast oli põhjuseks uudishimu kaeda, kas uus ilmakord ikka oli suutnud midagi inimese põhiloomusele teha. Ja oh õnne Wolandile, inimene oli jätkuvalt ikka samaks jäänud ning seetõttu selle uue ilmakorra suureks laastuseks suutnud pöörata.

Loomulikult oli seal hulgaliselt moraali ja väärtusi, kõigepealt ja eelkõige just kristlikke. Ja sõnaselgelt sai vähemalt kahel korral kuulda, et argus on inimese suurim pahe. See ei pane muretsema vaid Jeshuat või Pilatust, sellel on ka oma äraspidine tähendus praeguse aja Eesti maailmavaates. Siin püütakse aga mõista anda, et  ära kõhkle, sõber, maailm on sinu päralt ja sinu jalge ees, muudkui nõua seda, sest sul on selleks õigus. Usun, et seda viimast maksimaalsel moel realiseerides võib juhtuda, et Wolandil oleks põhjust kaaluda ka visiiti meie pealinna, kui me vaid suuremad oleksime.

Ja kas tõesti käsikirjad ei põle? Wolandi jaoks nad tõesti ehk ei põle ning kõik, mis kunagi loodud, on tal tallel ning avatud väärtuste alusel hindamiseks. Inimeste jaoks põlevad nad ütlemata hästi ja on täiesti võimalik, et looduna ei leiagi nad eluõigust inimühiskonnas, vaid jäävad alatiseks painama või  hämarduma looja pähe ja ekslema varjuderiiki. Sama saatus oli antud ka meistrile ja tema romaanile, aga Bulgakovil endal läks ses mõttes märksa õnnelikumalt.