POLKOVNIKU LESK – TEGELANE, NÄHTUS JA INIMENE
Juhan Smuul. Polkovniku lesk ehk arstid ei tea midagi. Teosed 6. Näidendid. Filmistsenaarium. Eesti Raamat: 1990; 233–75.
Kindlasti kuulub Smuuli polkovniku lesk läinud sajandi teise poole meie enda säravaimate kirjanduslike kangelaste hulka, kes on kindlalt ületanud kirjanduse enda piirid ja võtnud sisse koha ka päris elus. Seal tähistab ta inimest, kes usub end olevat sotsiaalses reaalsuses maailma naba või vähemasti palju kõrgemal oma tegelikust positsioonist, aga teiste arvates on ta vaid õhku täis tühikargaja, kuid sellest hoolimata siiski võimeline kõik need teised oma pilli tantsima panema. Arstide meelest tähistab polkovniku lesk pigem üht õige tüütut patsientide gruppi, kellel objektiivselt ei ole suuremat viga, kuid kelle hing nõuab visalt ja pretensioonikalt just meedikute tähelepanu ja silitust ning seda mitte lihtsalt niisama, vaid ikka mõne peenema tõve või pretensioonika käitumise kaudu. Praeguse aja edumeelsetele turundajatele peaks polkovniku lesk õige meelepärane ja ihaldusväärne iidol olema, sest tema tegutsemise efektiivsus ehk mõju-sisu suhe on väga kõrge. Tema ühiskondliku kehtestamise suur kasutegurit peetakse kaasajal ühiskonna enda poolt inimese eksistentsi üheks olulisemaks näitajaks. Sedavõrd oluliseks, et inimese mõjukus ja enesemüügi edu määravad tema sisukuse, olgu ta tühine kellegi arvates kui tahes. Lesk ei jäta kedagi ükskõikseks, paljusid ta hurmab ning üksikuid pahandab ja eelöeldu tõttu on see inimtüüp igal juhul kaasajal väga vajalik, isegi soovitav. Irooniliselt võttes tehti praeguse eesti ideoloogia järgi nõukogude ajal kõik asjad valesti, sh hulgas polkovniku lese avalik hurjutamine näitemängu ja selle vastukajade kaudu, ning nüüd tuleks leske materdamise asemel hoopis kummardada:-)
Juhan Smuul (1922–1971) oli nõukogude Eesti kirjanduse suurimaid staare, kes suure sõja päevil lendas 21aastase noorukina luuletusega „Mu noorim õde” (1) kohe kirjandustaevasse ja jäi sinna kuni oma mitte kuigi pika elu lõpuni. Mees oli lisaks kirjanikuks olemisele Eesti ja Nõukogude Liidu kirjanike liitude tippfunktsionär, poliitik ja kõige kõrgemate nõukogude riiklike autasude omanik, kes sai omal nahal tunda nii nõukogude võimu privileege ja võimalusi, kuid ka ahistust ja allajäämist sotsiaalsele survele. See tänaseks praktiliselt unustatud või paljude poolt isegi mahakantud kirjanik on kirjutanud nii „Muhulaste imelikud juhtumised”, „Kihnu Jõnni”, „Jäise raamatu” kui „Poeemi Stalinile” ja poeemi „Mina – kommunistlik noor”. Neist pealkirjadestki peaks paistma, et ühte ja samasse isikusse mahtus omapärasel viisil nii oma rahva kui nõukogude korra tuline ülistamine. Ühelt poolt on Smuuli isik konkreetseks näiteks, kuidas ühte isikusse on võimalik mahutada niivõrd erinevad arusaamu, kuid samamoodi püüab ta looming keskenduda ikkagi üksikule inimesele endale tema rohke või vähem keerukates valikutes, olgu selleks ta ise, oma isa, Lea või Kihnu Jõnn. Kindlasti kuulub polkovniku lesk Smuuli elujõulisemate ja värvikamate kangelaste galeriisse, kelle heaolu ühes kuraasika iseteadvusega endast ja arstimisest ühes ihaldusväärsete logorrhoea gradus gravis’e ja nihilissimus acutus’ega on omal moel mõjukaks sümboliks tänapäeva meditsiiniski, nagu seda teinekord arstide juttudest tunda võib. Smuul kirjutas näidendi polkovniku lesest Krimmis Alupkas 1965. aastal sanatooriumis olles. Autori vihje näidendi lõpus osutab, et just sealsamas sanatooriumis võis ta tegelikkuses kohata mõnd päris ehtsat polkovniku või mõne veelgi tähtsama tegelase leske, kes oma poolhullu bravuuriga kogu raviasutuse personali ja ravialused oma pilli järgi tantsima pani ja loo kirjapanekuks sellega vahetult väga ehedat ainest pakkus. Näidend lavastati kohe peale avaldamist nii Vanemuises ja Tallinna Draamateatris kui Riia ja Moskva teatrites ning pälvis mitmel pool ajakirjanduses elavat vastukaja. Arvamusi paistis tolle aja pressis olema mitmesuguseid, enamus siiski positiivse meelestatusega. Kindlasti polkovniku lese kuulsusele kaasa aidanud teda mänginud meie teatri legendaarsed Herta Elviste, Aino Talvi ja Ita Ever, kelle lavaline sarm põlistanud polkovniku lese kuju erilisust kogu rahva teadvuses. Olen ise näinud Ita Everit polkovniku lesena kaheksakümnendate aastate algusest ning siiani on meeles tema katkematu jutuvadaga hoogne sarm ühes enda jõulise kehtestamisega. Üks tasand selles näitemängus on alati olnud komöödia ja lõbus jant, kus nii lesest kui tema veidravõitu vaikivast kaaskonnast üksnes vahva tujutõstmise võtmes mõeldakse. Sisulisema poole pealt nägi tookordne ja hilisemgi teatri- ja kirjanduskriitika (2, 3) etenduses autori otsekohest rünnakut polkovniku leske kehastunud tolle aja tõusikluse ja eheda rumaluse pealetungi vastu. Jätkuvalt kaasaegsena tundub näidendi kompositsioon kasvõi ses mõttes, et tegelased jaotatakse kohe alguses tekstiga ja tekstita tegelasteks, kusjuures konkreetsetele väljamõeldud persoonidele ei ole ebaharilikult teksti antud ning lesele endale lisaks on arvamise võimalus jäetud autorile, remargile ja sõjaväemuusikale. Tavapärase arvamuse kohaselt räägitakse, et tegemist on polkovniku lese soolotükiga, kuid mulle paistab, et siiski pigem lese ja autori dialoogiga, kus autor on kavalalt enda tugevdamiseks toonud mängu veel kontekste avava Remargi. Seega on Smuul selle looga ikka päris edev tahtnud olla, ta ei piirdunud vaid nimega tiitellehel vaid raius enda mina kavala kahehäälsusega ka teksti. Ehk peaks selle teose analüüsi esimene tase algama just autori ja remargi teksti positsioneerimisest. Aga jätaksime selle töö juba elukutselistele kirjandusteadlastele.
Kirjanduskriitikas ei ole õnnestunud märgata teose seostamist meditsiini ja arstidega, hoopis polkovnikud ja teised kõrgemad sõjaväelased üle suure kodumaa saanud autori peale väga pahaseks, et ta auväärseid ohvitsere ja nende prouasid niimoodi vastutustundetult narrinud oli. Siiski pakub loo kontekstis päris huvitavat mõtteainet ja ajastulisi hoiakuid samuti 1965. a. ilmunud Jüri Saarma meditsiinieetika raamat (4), kus märgitakse muuhulgas , et „suhtlemises niisuguste isikutega (kes tahavad haiged olla, aga tegelikult ei ole) peavad meditsiinitöötajad esmajoones selgesti teadma, kas on tegemist haigega või lihtsalt simulandiga. … Niisuguste inimeste suhtes, kes põhjendamatult nõuavad nõukogude tervishoiu süsteemilt teenuseid ja taotlevad meditsiinitöötajailt soodustusi, peab iga meditsiinitöötaja käituma täiesti resoluutselt ning keelduma igasugustest kompromissidest” (lk.88-89). Lugejal võib tekkida küsimus, mis sellel kõigel peaks pistmist olema kaasaja meditsiiniga ja arsti-patsiendi suhtega? Et erinevalt näidendi kirjutamise ajast on praegune arsti-patsiendi suhe ühiskonna jaoks lepinguline tervishoiuteenuse pakkumine, siis teenusepakkuja-kliendi suhe loob polkovniku lesele nõukogude ajaga võrreldes oma tegemisteks hoopis avaramad võimalused, mida võimendab veelgi patsiendi autonoomia järgmise tähtsust praeguses meditsiinieetikas. Täiesti prohvetlikult kõlavad lese ähvardavad hoiatused, et tema juba teab oma nõukogude haige õigusi (lk. 256), sest läheb 15 aastat ja Maailma Arstide Liit formuleerib 1981. aastal deklaratsiooni patsiendi õigustest (5) ning sealt edasi on teatud patsientide õiguste silmaspidamine arsti-patsiendi suhte eetika tähtsaks kujundajaks. Eestis on patsiendi õigusi üritatud mitmeid kordi spetsiaalsesse patsiendiseadusesse vormida, kuid siiani ei ole see kavatsus erinevatel põhjustel realiseerunud. Niisiis näikse polkovniku lesel olema piisavat „missioonitunnet” kaasa lüüa isegi kaasaegse meediku-patsiendi suhte kujundamisel, iseäranis kui patsienti pidada kliendiks ja kundet omakorda kuningaks. Mida siis teha siis olukorras, kui tänapäeval trehvab arsti juurde keegi polkovniku lesk või tema vaimusugulane, kes nõuab oma mingist sotsiaalsest (varanduslikust) staatusest tulenevalt erilist kohtlemist ja ravi(meid), milleks puudub igasugune meditsiiniline näidustus? Kas jätta siis sinnapaika seesama palju räägitud patsiendi autonoomia, eriti veel siis, kui patsiendist klient teatab ühe teise Smuuli tuntud tegelase kombel, et ta on Tallinnast (Helsingist, New Yorgist või mujalt) ja ta maksab? Maailmapraktikast on näiteid, kus patsiendid on autonoomia argumendiga nõudnud endal mõne terve kehaosa eemaldamist jms ning arstid ongi nende tahet järginud. Sellest justkui mitu kraadi lahjem oleks endale erinevatel kaalutlustel näiteks mõne haiguse nõudmine, nagu lesk näidendis seda pidevalt teha püüdis, olgu selleks siis hulkuv neer, maksalutikad või siis kasvõi raske logorröa ja äge nihilissimus. Polkovniku lese soov ühe väärikalt kõlava haiguse järele ja nõustumatus selle puudumisega ei ole midagi ilmvõimatut praeguselgi üleüldisel tähelepanu otsimise ajastul. Kui tookord tuli sellise „õigustatud” sooviga välja polkovniku lesk, siis tänapäeval võib see samuti juhtuda riigi- või äritegelase elukaaslase või mõne meediakangelase endaga. Usun küll, et haiguse diagnoos ei saa jätkuvalt muutuda soovipõhiseks elu peenrahaks ning patsiendi autonoomia mistahes tervisesse puutuvate soovide täitumisena omaette meditsiiniliseks teenuseks või müügiartikliks. Kindlasti on lisaks nende tõepäratusele polkovniku lese ja tema mõttekaaslaste enam või vähem fantastiliste soovide mittetäitmise argumendiks meditsiiniliseks tegevuseks ettenähtud ressursi piiratus, mida tuleks kasutada eeskätt seal, kus inimesed seda tõeliselt vajavad. Praegusel autonoomia ja patsiendi õiguste ajastul ei tohi kõrvale jätta ka kohustusi, mida lisaks õigustele meditsiin jätkuvalt patsientidele oma edukaks toimimiseks paratamatult paneb. Võlaõigusseaduski (§764) konstateerib, et patsient peab osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab, mis tähendab triviaalselt, et elu ei peaks küll olema võitlus oma haiguse eest meditsiini ja arstide vastu. Polkovniku leskedega seoses kerkib ka küsimus, kas nende püsiv rahuolematus meditsiiniga kasvõi pideva „Arstid ei tea midagi!” korrutamise vormis pakub arstidele mingit alust või õigustust pakkuda neile tegelikku võimalust proovida ilma meditsiinita hakkama saada? Kui see rahulolematus peaks haiguslik olema, siis kindlasti mitte ning J. Saarma soovitus kuuekümnendate keskpaigast „Pretensioonidele tuleb reageerida korrektses toonis, võimalikult põhjaliku selgitusega, täites üksnes põhjendatud nõudmised ja motiveerides teiste täitmatajätmist” on jätkuvalt omal kohal (lk.88) ning sobib tegelikult hästi ka olukordades, kus meditsiini ja arstide siunamine on vaid psüühika iseärasuseks. Nii soovitab ka äsjailmunud WMA arstieetika käsiraamatu eestikeelne tõlge (6), et isegi väga ebameeldivate ja isegi ohtu kujutavate patsientide puhul peavad meedikud oluliselt silmas pidama nende heaolu ja leidma teid selle edendamiseks (lk. 42). Küllap on sellises olukorras tõhusaks abimeheks arsti suhtlemise kunst, mis paneb polkovniku lesedki iseendid tõsiselt võtma ja loobuma soovist end sisutuse ja võõraste sulgedega kehtestada, olgu see riigi ja ühiskonna korraldus milline tahes. Kindlasti ei seisne see kunst piiritus järeleandmises, vaid arsti poolt patsiendile parasjagu sellise ümbruse tekitamises, mis laseb tal, st patsiendil, oma võimalustel õiglase moel teoks saada.
Jah, on muidugi veel üks võimalus polkovniku lese kuulsat arstide mitteteadmise hüüatust tõlgendada ja meditsiini enda mõttes on see neist eelmistest muidugi oluliselt kaalukamgi, kuid küllap õige teisejärguline Smuuli näitemängu ja selle kuulsa kangelanna jaoks. Nimelt võib ju täiesti juhtuda, et arst(id) ei teagi päriselt, mida mõne patsiendi mõne konkreetese tõvega peale hakata. Seda mitteteadmist saab muidugi mitut moodi olla, kuid konkreetse patsiendi loole saab sellest vaid ebakindlust sündida. Kindlasti ei tule kõne alla võimalus, et arstid ei tea mitte kui midagi, sest siis nad lihtsalt ei olegi arstid. Midagi arstid kindlasti teavad nii haigustest kui ka konkreetse patsiendi seisundist, kui nad vähegi on juhtumisse süvenenud. Lihtsam ja parem on selline olukord, kui konkreetne arst tunne haigust ära või ei tea konkreetse tõve kohta suuremat, kuid meditsiinile ega selle arsti kolleegidele ei ole patsiendi olukord ületamatuks probleemiks. Sellisel juhul tuleb kimbatuses oleval kolleegil nii palju siiski end pingutada, et patsient jõuaks õige arsti juurde. Meditsiinis endas ja selle eetikas on selline olukord pigem triviaalne ega vajakski pikemat arutamist. Hoopis keerulisem on asi siis, kui haigus ei olegi siiani tuntud või ei olegi tõhusat ravi sellise haiguse kõrvaldamiseks leitud. Muidugi oleks siis vaja uusi teadmise selle haiguse ja tohterdamise kohta ning see vajab aega ja pingutamist, kuid haiguse kohta teadmist saab ikka vaid patsientidelt, kes ise loodavad kõigepealt enda paranemisele ja alles seejärel ühiskonna, st teiste haiguse mõttes saatusekaaslaste, peale. Eks arstile lisab koormat lisaks mitteteadmise teadmisele, et see viimane ei saa olla põhjendus ja õigustus patsiendi jätmiseks omapead tema haigusega. Vaid teadusliku tõenduspõhise teenuse põhise arstiliku tegevuse puhul tuleks see mõnede arvates kõne alla küll, et arst ei saa ei osutada teenust, mida tal ei ole, kuid mu meelest on selgesti kaugenemine meditsiini algsest mõttest olla abi hädas olijale. Kas siin ei tule abimeheks taas arstikunst, mis heal ja kunsti valdaval arstil võimaldab patsiendile pakkuda tema olukorras tuge, mis koostöös toob kaasa antud olukorra jaoks parima võimaliku lahenduse.
Kirjandus
- Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.
Jah, on ju Smuul siin õige ehedalt ja kujundlikult sõnu sättind, nii et igaühel tekib oma pilt kodust laiale ja tundmatule teele asudes.
2. Uibu K. „Polkovniku lesk” kahel laval. Sirp ja Vasar, 1966, 3. juuni, lk.3.
3. Annus E, Epner L, Järv A, Olesk S, Süvalep E, Velsker M. Eesti kirjanduslugu. Koolibri:2001; 525–6.
4.Saarma J. Meditsiinitöötaja kutse-eetika. Eesti Raamat; 1965.
5. Maailma Arstide Liidu deklaratsioon patsiendi õigustest. Eesti Arst 2001;5:291-3.
6. Williams JR. WMA arstieetika käsiraamat. Elmatar; 2007.
Viimati täiendatud 27.04.2015