Põhjustamisest, vastutusest, õnnest

Sissejuhatus

Loodetavasti ei panda pahaks, et alustan oma arutelu õnnest, mis asub pealkirjas hoopis viimasel kohal. On väga tavapärane, kuid ometi nii oodatud, kui inimestele soovitakse õnne nii mõneks konkreetsemaks olukorraks või igavikulisemalt kogu eluks. Kõik tahavad olla õnnelikud, olla õnnetähe all või õnnesärgis. Õnn on teadupärast midagi õige ebakindlat ja raskesti ennustatavat, kuid on see siiski inimeste poolt õige ihaldatud. Kuigi meie rahvatarkus räägib, et igaüks on oma õnne sepp, kipub tegelik elu olema selline, et mõnigi kord ei piisa kõige hoolikamast ja läbimõeldud püüdlemisest soovitud tulemuse või hea käekäigu saavutamiseks ning teiseks, tavaliselt siiski hoopis harvemini, langeb inimesele õnnelikult inimesele kaela olukord, millest ta veel mõelda või unistadagi ei olnud jõudnud.  Õnn  on küll vägagi soovitav, kuid suuresti siiski ebamäärane, teadmatusega seotud või isegi statistiline. Soovitav või tahetav omakorda on midagi väga iseloomulikku inimvaimule, ehk kuidagi ka elavale laiemalt, kuid elutute asjade riigis ei tähenda soovitav või ihaldatav midagi. Jah, inimene loob või sätib olemasolevast ümber ka nn tehismaailma, kus mõned seadmed ja masinad suudavad autonoomselt ja eesmärgipäraselt tegutseda, kuid selline soovimine näikse siiani ikka olema olnud seda loonud inimese ja mitte seadme oma. Siinkohal paistab muidugi väga hästi, kuidas eetika, tunnetus ja ontoloogia saavad mõtlemises kokku puutuda ning järgnev mõttearendus ongi üks katse selles suunas.  Järgnevas arutluses paraku meie rahvatarkust siiski ei järgita ja peetakse silmas pigem olukordi, kus inimene ei saa olla oma õnne sepaks.

Viimase aja ingliskeelses filosoofias on õnne teema oluliseks teetähiseks Bernard Williamsi poolt alustatud arutlused sellest, mis inglise keeles on „moral luck” ja eesti keeles seega „moraalne õnn”. See moraalne õnn kõlas esimesel moodustamisel mulle küll väga veidralt, isegi uskumatult, hirmutavalt või kohati naljakaltki, kuid nüüdseks olen hakanud sellega juba pisut harjuma.   Nii nagu Williams on hiljem tunnistanud, pidas temagi algselt „moraalset õnne” oksüümoroniks, mis teadupärast on vastandlike mõistete stiilivõttena ühendamine, ning veelgi enam, tema arvates on moraalsuse olemuslikuks omaduseks peetud just selle immuunsust õnne suhtes. Siiski ilmnes, et moraalse ja õnne kokkuühendamine  osutus produktiivseks vähemalt kahes suunas: kõigepealt võimaldab see mõtestada ja täpsustada käitumise väärtuselist hindamist ning omakorda sellest tulenevalt siduda väärtusi ja eksistentsi omavahel ontoloogiliste vahenditega. Kõrvalpõikena olgu märgitud, et hea ülevaate moraalse õnne probleemist pakub Dana Nelkin oma Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia artiklis.

Vaatleksin siis järgnevalt pisut lähemalt eespoolnimetatud autorite töid siin  soovitud eetika ja ontoloogia lõikumise piirkonnas.

Laurie Pauli lähenemine moraalsele ontoloogia ja põhjuslikkuse kaudu
Kogu selle teema peale sattusin tõsisemalt tegelikult mõnede aastad Arizona ülikooli filosoofi  Laurie Pauli kaudu, kes arutleb oma kontrafaktuaalset põhjuslikkust käsitleva doktoritöö (mille juhendajaks oli muide David Lewis) III osas eetika teemadel, nimelt riskist, õnnest ja vastutusest põhjuslikkuse kontekstis.

Ta meenutab kõigepealt tavamõistuslikku positsiooni,  et põhjuslikku vastutuse olemasolu peetakse vajalikuks moraalse vastutuse tekkimisel. Hakkamata siinkohal spetsiaalselt arutama vastutuse mõiste kontseptuaalset tagapõhja märkigem vaid, et Laurie Paul eristab selgelt ja korralikult põhjuslikku vastutust ning ja moraalset vastutust, millest esimene oleks justkui ontoloogia valdkonda kuuluv seose tüüp ning moraalne vastutus muidugi eetikasse puutuv mõiste. Tema enda positsioon nende kahe omavaheliste suhete kohta erineb selgesti nn tavamõistuslikust vaatest ning tema arvates ei nõua moraalne vastutus põhjuslikku vastutust, vaid pigem üht teistsugust põhjuslikkusega seotud tingimust, mida võiks pidada põhjuslikuks eellaseks olemiseks (inglise keeles causal ancestry).

Laurie Paul illustreerib kasutab oma vaadete seletamiseks näidet presidendi ihukaitsjatest. Kujutage ette kahte olukorda!
Esimesel juhul kaitsevad presidenti ihukaitsjad A ja B. Järsku näeb A püssitoru rahva hulgas ja päästikule vajutavat meest. Ta hüppab presidendile ette ja pareerib kuuli oma kehaga. Sellisel juhul peetakse  A kangelaseks ja ta pälvib kiitust presidendi elu päästmise eest.
Teisel juhul on algselt tegemist samasuguse olukorraga, A ja B mõlemad märkavad ohtu ja hüppavad presidenti katma. Ihukaitsja A pareerib kuuli oma kehaga.

Kes siin pälvib kiitust presidendi elu päästmise eest? Vastuseid on LA Pauli arvates vähemalt 4:

  1. A pälvib kiitust. Vastuväiteks võiks olla arusaam, et A ei päästnud tegelikult presidendi elu, sest kui A ei oleks pareerinud kuuli oma kehaga, siis oleks teinud seda ihukaitsja B.
  2. B peaks pälvima kiituse. Vastuväiteks on asjaolu, et B ei teinud tegelikult midagi, et presidendi elu saanuks päästetud. Ta ei toetanud põhjuslikult seda olukorda.
  3. Kumbki ei peaks pälvima kiitust. Vastuväiteks oleks tõik, et keegi või miski päästis presidendi elu ning seega peaks keegi olema kiituse ära teeninud.
  4. Mõlemad peaksid saama kiituse. Vastuväiteks ikkagi see, et B ei aidanud kuidagi kaasa presidendi elu päästmisele.

Minu ja paljude teistegi meelest oleks kõige paslikum üks 5. Või 4’ variant, mille kohaselt saavad nii A kui B kiita, kuid A rohkem. Mulle endale passiks see kõige rohkem, kuid miks?

Nii neljandast kui  viiendast vastusest saab mängu tuua moraalse õnne mõiste. Nimelt saab teo hindamisel aluseks võtta sisemisi (intrinsic) ja väliseid (extrinsic) asjaolusid ning just nende välised asjaolud ei pruugi sõltuda moraalsest agendist, st inimesest endast, ning ei ole seetõttu tegutseja enda poolt kontrollitavad ning võivad parimategi kavatsuste kohaselt anda mitte kuigi häid tagajärgi. Loomulikult paistab just sel momendil väga selgesti, kuivõrd mitmepalgeliselt on seotud inimeste käitumise ontoloogilised asjaolud ja ning väärtuselised aspektid, mis kajastuvad ka suurtes eetikaperspektiivides (kohustused, tegutseja iseloom ja teo tagajärjed). Ning valikud suurte eetikateooriate vahel toovad nii või teisiti kaasa ka nende ühekülgsusest tuleneva  surve inimkäitumise väärtuselisele hindamisele.

LA Paul analüüsib sisemise ja välise komponendi vahekordi 3 võimaliku lahenduse kaudu:

¤ Esiteks olgu teo moraalsus määratletud vaid selle , st teo sooritaja, sisemiste asjaoludest. See variant ei sobi LA Paulile ega mullegi mitte.

¤ Teiseks võimaluseks on tunnistada põhjusliku transitiivsuse kehtivust ja seeläbi õigustada A paremat kohtlemist esitatud näites. LA Paul ei ole nõus selle positsiooniga, kuna see ei vasta meie (sic!, kuid kes on need meie ja millised on need intuitsioonid) moraalsetele intuitsioonidele. Mu meelest see Laurie Pauli argument ise on õige ebamäärane ning selle alus on samuti on õige vaieldav, sest erinevad filosoofid ei ole transitiivsuse kehtimises/mittekehtimises kuigi üksmeelsed). Mulle endale tegelikult sobib teine positsioon päris hästi, kuigi õhus on siiski ka teatud moraalse darvisnimi võimalus.

¤ LA Paul pakub oma vastuseks veel üht kolmandat positsiooni, mille A väärib suuremat kiitust, kuid seda arusaama tõttu, mille kohaselt ei ole põhjuslik vastutus vajalik moraalseks vastuseks. Oluline on vaid see, et moraalne agent on sündmustiku aluseks oleva põhjusliku ahela üheks mingiks komponendiks, st agent on sündmustiku põhjuslikuks eellaseks. Samas väidab LA Paul, et agendil lasub siiski ka mingi moraalne vastutus teo väliste asjaolude suhtes ja selle positsiooni toetamiseks toob ta mängu moraalse õnne ja selle probleemi lahendamise temaatika, seega on talle moraalne õnne siinkohal teoreetiliseks vahendiks oma positsiooni realiseerimisel. Nii lähtepositsioonide kui arutluse enda kontekstis tuleb välja Laurie Pauli soov leida üht kompromissi meie argimõistusliku põhjusliku moraalse skeemi ja moraalse õnne vahel. Ühelt poolt kirjutab ta, et inimesed justkui ei peaks saama moraalset hinnangut nende asjaoludega seoses, mis on täiesti väljapool nende kontrolli, kuid teisalt möönab ta, et teatud tingimustel on neil asjaoludel tähtsus moraalsete hinnangute kujunemisel. Mu meelest saab seda teha põhiliselt hinnatavate olukordade taga olevate põhjuslike seoste ja nendega otseselt seotud moraalse vastutuse leevendamise hinnaga. Et põhjuslikud seosed näikse olema midagi märksa kindlamat kui moraalne vastutus, siis asjanimetatud leevendust saab pakkuda vaid suurema vabadusega moraalsusega seotud põhjusliku-moraalse seose otsal. See leevendumine võib omakorda omada erinevaid taustu ja olemust, kuid vähemasti mõned neist on seotud moraalsete agentide kognitiivse suutlikkusega või pigem selle piiratusega. Sellise piiratuse aktsepteerimise üheks tunnuseks võib olla ka LA Pauli soov ja vajadus võtta lisaks moraalsele õnnele mängu moraalse riski mõiste. Risk tähendab siin moraalse vastutuse võtmist teo väliste asjaolude alamääratuse tingimustes. Riski aktsepteerimise roll taolistes oludes on kergesti mõistetav, sest see puhverdab küllalt hästi meie moraalsete harjumuste ja mittetuntud tegelike olude vahelist võimalikku konflikti.

LA Pauli arvates on moraalse õnne vahendiks olemise õppetunnid järgmised (A-D):

  1. Kui keegi X teeb halva teo A, siis võidakse teda pidada moraalses mõttes halvemaks kui Y, kes teinuks samuti teo A, kui tal olnuks selleks vaid võimalust. Kuigi olud võivad olla täiesti agendi kontrolli alt väljas, ei ole seda täiesti agendi tegu ja sealt sünnib (moraalset) vastutust teole.
  2. Meie moraalne hinnang X-le võib sisaldada tema teoga seotud hingeseisundi moraalse kasu (benefit) ja koormise (cost) vahekorra hindamist. Kui teo A sooritamine sisaldab nö halba vaimuseisundit, mis on suunatud halva tegemisele, siis on see A sooritamisest tulenev moraalne koormis agendi iseloomule. Vastupidi oleks olukord moraalse kasu korral
  3. Moraalne vastutus ratsutab või klammerdub (piggyback) põhjuslikule vastutusele, st transitiivsust ja kui X on vastutav teo A tegemise eest ning A põhjustab E1 ja E1 omakorda E2, siis X on vastutav ka nende tagajärgede eest. Samas on see ratsutamine piiratud teatud episteemiliste asjaoludega, nt mõistlikkus (AS).
  4. Agendid võtavad tegutsemisel moraalseid riske, mille korral teol võivad olla vahetust tulemusest palju kaugemad tagajärjed. Et klammerdumine (piggybacking) on piiratud, siis on ka moraalne hinnang kaugtagajärgede eest piiratud. Me võime agendi vabastada moraalsest vastutusest kaugtagajärgede ees teatud episteemilistel asjaoludel. Ei ole kahtlust, et lisaks põhjuslikkuse argumendile on selles mõttekäigus väga oluline teadmise argument, sest selle eest mida ei teata, ei saaks tegelikult kanda moraalset vastutust, kuid põhjuslikku vastutust siiski.

Päris lõpuks tahaks LA Paul oma töös siiski lugeda meile sellist moraali, et ega head või mõistlikku eetikat ilma mingi metafüüsika või ontoloogiata küll teha ei saa. Minu reaktsioon sellele oleks, et teadmine kui niisugune on samavõrd vajalik moraalse hinnangu kujundamiseks, väljendamiseks ja omaksvõtmiseks.

III. Carolina Sartorio tagajärjeeetikast ning seal ilmnevast põhjuslikkusest

Carolina Sartorio püüab oma peatselt Oxford Handbook of Causation ilmuvas artiklis „Causation and Ethics” põhjuslikkust vaadelda tagajärjeeetika kontekstis. Kuigi tagajärjeeetika justkui sisaldab juba vaikimisi põhjuslikkusele, kasutab temagi põhjuslikkust või õigemini selle mõistmist pigem vahendina eetikaväidete ja juttude tagapõhja selgitamiseks. Eks muidugi on konsekventsialismile ole omane just tegevuse tagajärgedele hinnangu andmine ning protsess ise ei pruugi alati väga oluline ollagi, mida suurepäraselt illustreerib „eesmärk pühendab abinõu” kriitika kogu tagajärjeeetika programmile. Samas on eetika kontekstis tagajärjed ettemõeldavad või plaanitavad, mistõttu väärivad nende realiseerimise teed kindlasti nii tähelepanu kui mõistmist ja ka väärtuselist hindamist.

Sartorio arutleb oma põhjuslikkuse ja tagajärjeeetika vahekordade analüüsis näiteks selle üle, kas tegemist on põhjuslikkusega, kui tapmise tagajärjeks on ohvri surm. Tema ja mitmete teiste arvates ei olevat sellisel juhul tegemist põhjuslikkusega, vaid kaasa toomise (entailment)  seosega. Mulle on olnud raskeks pähkliks põhjustamise ja kaasa toomise eristamine, mistõttu ei ole mul võimalik nõustuda väitega, et tapmine ei põhjusta ohvri surma. Üks ja suhteliselt lihtne võimalus pöörata sellise probleemi lahendamine relatiivse ja subjektiivsema mõistekasutuse rajale ning väita, et küsimus taandub ikkagi selleni, kas tapmine on tapariistaga või ohvriga või nende mõlemaga toimetamine.  Teiseks on oluline silmas pidada põhjuslikkuse mõiste ulatust. Kui toodud näites kipub see justkui ülemäära kitsas olema, siis Sartorio arvates on täiesti võib põhjuslikkusega minna ka teise äärmusesse, kus  mõiste ulatus on ülemäära lai. Sellise võimaluse üheks näiteks oleks tõdemus, et tegudel saab olla palju erinevaid tagajärgi ning mõned neist ei ole kuigi olulised teo moraalse staatuse seisukohalt, samuti tuleb siin mängu ka ennustamatuse asjaolu, mille kohaselt ei keerulisemates situatsioonides lihtsalt võimalikki inimeste personaalsel ja sotsiaalsel kognitiivsel võimekuse pinnal ette näha ja arvestada teo kõiki võimalikke tagajärgi.

Et pikad põhjuslikud ahelad oleksid õige tülikad tegude moraalsel ja ka sotsiaalsel hindamisel, siis on pakutud erinevaid võimalusi, kuidas neis valdkondades põhjuslikku aheldumise ja sellest tuleneva põhjusliku vastutuse mõju saaks piirata.  Näiteks oleks võimalik piirata moraalset vastutust vaid mõju või tagajärgedega, mis tulevad vahetult agendilt ja mitte hilisematelt põhjusliku ahela lülidelt.  Teiseks pakutakse märksa radikaalsema lahendusena, et põhjuslikkus ei ole alati ja ühemõtteliselt transitiivne. Et mitte sattuda ülemäära suurtesse raskustesse ülejäänud ontoloogiaga, pakub Sartorio võimalust, et transitiivsus ei kehti vaid mõnikord ja teatud olukordades. Mulle meenutab see taas põhiliselt teadmise ja kognitiivse defitsiidi olemasolu ning sellest tulenevat ettevaatlikkust või paindlikkust tegudele moraalsete hinnangute andmisel.

Mis puutub põhjusliku ja moraalse vastutuse vahekorda, siis Sartorio järgib  LA Pauli positsiooni, et need ei ole omavahel jäigas seoses ning võib juhtuda, et moraalne vastutus ei vaja ilmtingimata põhjuslikku vastutust vaadeldava teoga seoses.

Carolina Sartorio vaatleb oma käsitluses teiste seas tapmise ja surema jätmise moraalset erinevuse põhjendatust, mis on kindlasti oluliseks aspektiks näiteks ka meditsiinieetikas kuuma eutanaasia küsimuse analüüsimisel. Jah, paljude arvates on tapmine moraalses mõttes halvem kui surema jätmine, kuid seda millisel alusel? Üks võimalus on olukordi vaagida  põhjuslikkuse pinnalt ning põhiküsimuseks on siin, kas tegematajätmine saab üldse või mingilgi määral olla millegi põhjuseks. Arvamusi on siin erinevaid, kuid siit terendab justkui võimalus, et moraalne hinnang hakkab määrab sotsiaalset põhjuslikkust, kuigi ka viimane võib nii mõnelegi veidra või olematu asjana paista.

Nageli moraalse õnne tüpoloogia
Kui eespool meenutatud filosoofid olid teadlikud ja mõjutatud Thomas Nageli tegemistest selles vallas, vaataksime Nageli positsioone eraldi ja pigem moraalse õnne kui moraalsele hinnangule pigem millegi väga olemusliku kontekstis. Kuigi Nagel alustab Kanti meenutusega, et mitte ettevõtmise tagajärjed ei tee seda heaks või halvaks, vaid hoopis selle ettevõtmise taga oleva kavatsuse iseloom, mistõttu ei ole põhjust silmas pidada ei moraalset õnne ega riski. Nagel seevastu on kindlalt seisukohal, et inimese enda kontrolli all välja jääv väärib moraalset hinnangut ja seda eeskätt pragmaatilisel kaalutlusel, et muidu kaotab moraalne hinnang täielikult oma jõu, sest lõppude lõpuks ei pruugi miski või valdav enamus sellest olla inimese enda kontrolli all. Samas ei poolda Nagel ka nn kontrolli tingimusest (the condition of control) loobumist ega seeläbi minekut mingisse teise ekstremismi moraaliasjandusega seoses. Vajalik oleks olukordade veelgi täpsem eristamine ja selle alusel erinevate positsioonide kujundamine. Selle arusaama kinnitamiseks eristab Thomas Nagel moraalse õnne 4 erinevat tüüpi:
¤ konstitutiivne õnn (constitutive luck) seisneb selles, kes inimene parasjagu on oma iseloomu ja kalduvustega;
¤ oludest lähtuv õnn (circumstantial luck) seisneb selles, et olud, milles inimesed oma moraaliotsuseid teevad, võivad inimestest sõltumata suuresti erineda ning need olud mõjutavad tugevasti tehtavaid otsuseid;
¤ kausaalne õnn (causal luck) seisneb selles, et teole eelnenud asjaolud või sündmused võivad oluliselt mõjutada tegusid ja moraalseid hinnanguid  nendele;
¤  resultantõnn (resultant luck) seisneb selles, kuidas täpselt samade kavatsustega inimestel kavatsetav ettevõtmine tegelikkuses ikkagi välja kukub ning see võib olla õige erinev ning sellest saab mõjutatud ka moraalne hinnang teole.

Niisiis on võimalik õnne erinevatest tüüpidest lähtuvalt konkreetset tegu ja selle sooritajat hinnata õige mitmekesiselt, hoolimata sellest, et teatud aspektid antud situatsioonis on väljas agendi võimet neid kontrollida või juhtida. Ja hoolimata  erinevatest võimalustest õnne hindamiseks, seisneb Nageli jaoks moraalne õnn summaarsena ikkagi selles, et agenti koheldaks tema moraalsel hindamisel korrektselt, sõltumata sellest, et teatud olulised aspektid hinnatavas olukorras ei allu isiku enda kontrollile. Seega saab küll õnnegi tükeldada ja fraktsioneerida, kuid tal on samas ka tähtis eesmärgiline ja üldiseks koondav ülesanne inimese käitumise genereerimisel ja hindamisel.

KOKKUVÕTTEKS

¤ Kõigepealt olgu moraliseerivalt tahetud, et tuleb püüda mõista neist, kes ei ole oma õnne sepad, sest nad polnud selleks ehk üldse võimelisedki.
¤ Väärtused on kui ontoloogiline plastilisus, mida püütakse teostada sotsiaalses reaalsuses. Mulle paistab ajuti, et moraal ei tulene mitte meie suurtest teadmistest, vaid pigem nende puudumise kompenseerimisest.
¤ Moraalset õnne saab pidada nii vahendiks kui eesmärgiks ja vahendina suudab ta heita valgust ka põhjuslikkusele.
¤ Õnn kui teadmatus, siit terendab ka ühendus ontoloogiast-eetikast epistemoloogiasse, mis pakub võimalust väärtustada ka ontoloogiasse puutuvaid teadmisi.¤ Kui parafraseerida Hume’i ja Mackie’t eetikasse siis paistab justkui, et väärtuselisus toimib sotsiaalse reaalsuse tsemendina.

Kirjandus
¤ Nagel, Thomas (1979). Mortal Questions. Ch.3 Moral Luck. CUP.
¤ Nelkin, Dana (2004). Moral Luck. Stanford Encyclopedia of Philosophy, http://plato.stanford.edu/entries/moral-luck/ , 08.05.2007.
¤ Paul, Laurie Ann (1999). Essays on Causation. Autori käsikirjaline versioon.
¤ Sartorio, Carolina (ilmumas). Causation and Ethics. In: Oxford Handbook of ¤ Causation, eds. H. Beebee, C. Hitchcock and P. Menzies. OUP. http://philosophy.wisc.edu/sartorio/ce.pdf , 24.03.2007.
¤ Williams, Bernard (1981). Moral Luck. Ch. 2  Moral Luck. CUP.

Ettekanne III Eesti filosoofia aastakonverentsil Tallinnas, 15. juunil 2007