Meditsiinifilosoofia
* Andres Soosaar * 2015–
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA
ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED, TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
POLKOVNIKU LESK – TEGELANE, NÄHTUS
JA INIMENE
Juhan
Smuul. Polkovniku lesk ehk arstid ei tea midagi.
Teosed 6. Näidendid. Filmistsenaarium. Eesti Raamat: 1990; 233–75.
Kindlasti kuulub Smuuli
polkovniku lesk läinud sajandi teise poole meie enda säravaimate kirjanduslike
kangelaste hulka, kes on kindlalt ületanud kirjanduse enda piirid ja võtnud
sisse koha ka päris elus. Seal tähistab ta inimest, kes usub end olevat
sotsiaalses reaalsuses maailma naba või vähemasti palju kõrgemal oma tegelikust
positsioonist, aga teiste arvates on ta vaid õhku täis tühikargaja, kuid
sellest hoolimata siiski võimeline kõik need teised oma pilli tantsima panema.
Arstide meelest tähistab polkovniku lesk pigem üht õige tüütut patsientide
gruppi, kellel objektiivselt ei ole suuremat viga, kuid kelle hing nõuab visalt
ja pretensioonikalt just meedikute tähelepanu ja silitust ning seda mitte
lihtsalt niisama, vaid ikka mõne peenema tõve või pretensioonika käitumise
kaudu. Praeguse aja edumeelsetele turundajatele peaks
polkovniku lesk õige meelepärane ja ihaldusväärne iidol olema, sest tema
tegutsemise efektiivsus ehk mõju-sisu suhe on väga kõrge. Tema ühiskondliku
kehtestamise suur kasutegurit peetakse kaasajal ühiskonna enda poolt inimese
eksistentsi üheks olulisemaks näitajaks. Sedavõrd oluliseks, et inimese mõjukus
ja enesemüügi edu määravad tema sisukuse, olgu ta tühine kellegi arvates kui
tahes. Lesk ei jäta kedagi ükskõikseks, paljusid ta hurmab ning üksikuid
pahandab ja eelöeldu tõttu on see inimtüüp igal juhul kaasajal väga vajalik,
isegi soovitav. Irooniliselt võttes tehti praeguse eesti ideoloogia järgi
nõukogude ajal kõik asjad valesti, sh hulgas polkovniku lese avalik hurjutamine
näitemängu ja selle vastukajade kaudu, ning nüüd tuleks leske materdamise
asemel hoopis kummardadaJ
Juhan Smuul
(1922–1971) oli nõukogude Eesti kirjanduse suurimaid staare, kes suure sõja
päevil lendas 21aastase noorukina luuletusega „Mu noorim õde” (1) kohe
kirjandustaevasse ja jäi sinna kuni oma mitte kuigi pika elu lõpuni. Mees oli
lisaks kirjanikuks olemisele Eesti ja Nõukogude Liidu kirjanike liitude tippfunktsionär, poliitik ja kõige kõrgemate nõukogude
riiklike autasude kavaler, kes sai omal nahal tunda nii nõukogude võimu
privileege ja võimalusi, kuid ka ahistust ja allajäämist sotsiaalsele survele.
See tänaseks praktiliselt unustatud või paljude poolt isegi mahakantud kirjanik
on kirjutanud nii „Muhulaste imelikud juhtumised”, „Kihnu Jõnni”,
„Jäise raamatu” kui „Poeemi Stalinile” ja poeemi „Mina – kommunistlik noor”.
Neist pealkirjadestki peaks paistma, et ühte ja samasse isikusse mahtus
omapärasel viisil nii oma rahva kui nõukogude korra tuline ülistamine. Ühelt
poolt on Smuuli isik konkreetseks näiteks, kuidas
ühte isikusse on võimalik mahutada niivõrd erinevad arusaamu, kuid samamoodi
püüab ta looming keskenduda ikkagi üksikule inimesele endale tema rohke või
vähem keerukates valikutes, olgu selleks ta ise, oma isa, Lea või Kihnu Jõnn. Kindlasti kuulub polkovniku lesk Smuuli
elujõulisemate ja värvikamate kangelaste galeriisse, kelle heaolu ühes
kuraasika iseteadvusega endast ja arstimisest ühes ihaldusväärsete logorrhoea gradus gravis’e ja nihilissimus acutus’ega on omal moel mõjukaks sümboliks
tänapäeva meditsiiniski, nagu seda teinekord arstide juttudest tunda võib. Smuul kirjutas näidendi polkovniku lesest Krimmis Alupkas 1965. aastal sanatooriumis olles. Autori vihje
näidendi lõpus osutab, et just sealsamas sanatooriumis võis ta tegelikkuses
kohata mõnd päris ehtsat polkovniku või mõne veelgi tähtsama tegelase leske,
kes oma poolhullu bravuuriga kogu raviasutuse personali ja ravialused oma pilli
järgi tantsima pani ja loo kirjapanekuks sellega vahetult väga ehedat ainest
pakkus. Näidend lavastati kohe peale avaldamist nii Vanemuises ja Tallinna
Draamateatris kui Riia ja Moskva teatrites ning pälvis mitmel pool
ajakirjanduses elavat vastukaja. Arvamusi paistis tolle aja pressis olema
mitmesuguseid, enamus siiski positiivse meelestatusega. Kindlasti polkovniku
lese kuulsusele kaasa aidanud teda mänginud meie teatri legendaarsed Herta Elviste, Aino Talvi ja Ita Ever, kelle lavaline sarm põlistanud polkovniku lese kuju
erilisust kogu rahva teadvuses. Olen ise näinud Ita Everit
polkovniku lesena kaheksakümnendate aastate algusest ning siiani on meeles tema
katkematu jutuvadaga hoogne sarm ühes enda jõulise kehtestamisega. Üks tasand
selles näitemängus on alati olnud komöödia ja lõbus jant, kus nii lesest kui
tema veidravõitu vaikivast kaaskonnast üksnes vahva tujutõstmise võtmes
mõeldakse. Sisulisema poole pealt nägi tookordne ja hilisemgi teatri- ja
kirjanduskriitika (2, 3) etenduses autori otsekohest rünnakut polkovniku leske
kehastunud tolle aja tõusikluse ja eheda rumaluse pealetungi vastu. Jätkuvalt
kaasaegsena tundub näidendi kompositsioon kasvõi ses mõttes, et tegelased
jaotatakse kohe alguses tekstiga ja tekstita tegelasteks, kusjuures
konkreetsetele väljamõeldud persoonidele ei ole ebaharilikult teksti antud ning
lesele endale lisaks on arvamise võimalus jäetud autorile, remargile ja
sõjaväemuusikale. Tavapärase arvamuse kohaselt räägitakse, et tegemist on
polkovniku lese soolotükiga, kuid mulle paistab, et siiski pigem lese ja autori
dialoogiga, kus autor on kavalalt enda tugevdamiseks toonud mängu veel
kontekste avava Remargi. Seega on Smuul selle looga
ikka päris edev tahtnud olla, ta ei piirdunud vaid nimega tiitellehel vaid
raius enda mina kavala kahehäälsusega ka teksti. Ehk peaks selle teose analüüsi
esimene tase algama just autori ja remargi teksti positsioneerimisest. Aga
jätaksime selle töö juba elukutselistele kirjandusteadlastele.
Kirjanduskriitikas ei ole õnnestunud
märgata teose seostamist meditsiini ja arstidega, hoopis polkovnikud ja teised
kõrgemad sõjaväelased üle suure kodumaa saanud autori peale väga pahaseks, et
ta auväärseid ohvitsere ja nende prouasid niimoodi vastutustundetult narrinud
oli. Siiski pakub loo kontekstis päris huvitavat mõtteainet ja ajastulisi
hoiakuid samuti 1965. a. ilmunud Jüri Saarma meditsiinieetika raamat (4), kus
märgitakse muuhulgas , et „suhtlemises
niisuguste isikutega (kes tahavad haiged olla, aga tegelikult ei ole) peavad meditsiinitöötajad esmajoones
selgesti teadma, kas on tegemist haigega või lihtsalt simulandiga. … Niisuguste
inimeste suhtes, kes põhjendamatult nõuavad nõukogude tervishoiu süsteemilt
teenuseid ja taotlevad meditsiinitöötajailt soodustusi, peab iga
meditsiinitöötaja käituma täiesti resoluutselt ning keelduma igasugustest
kompromissidest” (lk.88-89). Lugejal võib tekkida küsimus, mis sellel
kõigel peaks pistmist olema kaasaja meditsiiniga ja arsti-patsiendi suhtega? Et
erinevalt näidendi kirjutamise ajast on praegune arsti-patsiendi suhe ühiskonna
jaoks lepinguline tervishoiuteenuse pakkumine, siis teenusepakkuja-kliendi suhe
loob polkovniku lesele nõukogude ajaga võrreldes oma tegemisteks hoopis
avaramad võimalused, mida võimendab veelgi patsiendi autonoomia järgmise
tähtsust praeguses meditsiinieetikas. Täiesti prohvetlikult kõlavad lese
ähvardavad hoiatused, et tema juba teab oma nõukogude haige õigusi (lk. 256),
sest läheb 15 aastat ja Maailma Arstide Liit formuleerib 1981. aastal
deklaratsiooni patsiendi õigustest (5) ning sealt edasi on teatud patsientide
õiguste silmaspidamine arsti-patsiendi suhte eetika tähtsaks kujundajaks.
Eestis on patsiendi õigusi üritatud mitmeid kordi spetsiaalsesse
patsiendiseadusesse vormida, kuid siiani ei ole see kavatsus erinevatel
põhjustel realiseerunud. Niisiis näikse polkovniku lesel olema piisavat
„missioonitunnet” kaasa lüüa isegi kaasaegse meediku-patsiendi suhte
kujundamisel, iseäranis kui patsienti pidada kliendiks ja kundet omakorda
kuningaks. Mida siis teha siis olukorras, kui tänapäeval trehvab arsti juurde
keegi polkovniku lesk või tema vaimusugulane, kes nõuab oma mingist
sotsiaalsest (varanduslikust) staatusest tulenevalt erilist kohtlemist ja ravi(meid), milleks puudub igasugune meditsiiniline
näidustus? Kas jätta siis sinnapaika seesama palju räägitud patsiendi
autonoomia, eriti veel siis, kui patsiendist klient teatab ühe teise Smuuli tuntud tegelase kombel, et ta on Tallinnast
(Helsingist, New Yorgist või mujalt) ja ta maksab? Maailmapraktikast on
näiteid, kus patsiendid on autonoomia argumendiga nõudnud endal mõne terve
kehaosa eemaldamist jms ning arstid ongi nende tahet järginud. Sellest justkui
mitu kraadi lahjem oleks endale erinevatel kaalutlustel näiteks mõne haiguse
nõudmine, nagu lesk näidendis seda pidevalt teha püüdis, olgu selleks siis
hulkuv neer, maksalutikad või siis kasvõi raske logorröa
ja äge nihilissimus. Polkovniku lese soov ühe
väärikalt kõlava haiguse järele ja nõustumatus selle puudumisega ei ole midagi
ilmvõimatut praeguselgi üleüldisel tähelepanu otsimise ajastul. Kui tookord
tuli sellise „õigustatud” sooviga välja polkovniku lesk, siis tänapäeval võib
see samuti juhtuda riigi- või äritegelase elukaaslase või mõne meediakangelase
endaga. Usun küll, et haiguse diagnoos ei saa jätkuvalt muutuda soovipõhiseks
elu peenrahaks ning patsiendi autonoomia mistahes tervisesse puutuvate soovide
täitumisena omaette meditsiiniliseks teenuseks või müügiartikliks. Kindlasti on
lisaks nende tõepäratusele polkovniku lese ja tema mõttekaaslaste enam või
vähem fantastiliste soovide mittetäitmise argumendiks meditsiiniliseks
tegevuseks ettenähtud ressursi piiratus, mida tuleks kasutada eeskätt seal, kus
inimesed seda tõeliselt vajavad. Praegusel autonoomia ja patsiendi õiguste
ajastul ei tohi kõrvale jätta ka kohustusi, mida lisaks õigustele meditsiin
jätkuvalt patsientidele oma edukaks toimimiseks paratamatult paneb.
Võlaõigusseaduski (§764) konstateerib, et patsient peab osutama kaasabi, mida
tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab, mis tähendab triviaalselt,
et elu ei peaks küll olema võitlus oma haiguse eest meditsiini ja arstide
vastu. Polkovniku leskedega seoses kerkib ka küsimus, kas nende püsiv
rahuolematus meditsiiniga kasvõi pideva „Arstid ei tea midagi!” korrutamise
vormis pakub arstidele mingit alust või õigustust pakkuda neile tegelikku
võimalust proovida ilma meditsiinita hakkama saada? Kui see rahulolematus peaks
haiguslik olema, siis kindlasti mitte ning J. Saarma soovitus kuuekümnendate
keskpaigast „Pretensioonidele tuleb
reageerida korrektses toonis, võimalikult põhjaliku selgitusega, täites üksnes
põhjendatud nõudmised ja motiveerides teiste täitmatajätmist” on jätkuvalt
omal kohal (lk.88) ning sobib tegelikult hästi ka olukordades, kus meditsiini
ja arstide siunamine on vaid psüühika iseärasuseks. Nii soovitab ka äsjailmunud
WMA arstieetika käsiraamatu eestikeelne tõlge (6), et isegi väga ebameeldivate
ja isegi ohtu kujutavate patsientide puhul peavad meedikud oluliselt silmas
pidama nende heaolu ja leidma teid selle edendamiseks (lk. 42). Küllap on
sellises olukorras tõhusaks abimeheks arsti suhtlemise kunst, mis paneb
polkovniku lesedki iseendid tõsiselt võtma ja loobuma soovist end sisutuse ja
võõraste sulgedega kehtestada, olgu see riigi ja ühiskonna korraldus milline
tahes. Kindlasti ei seisne see kunst piiritus järeleandmises, vaid arsti poolt
patsiendile parasjagu sellise ümbruse tekitamises, mis laseb tal, st
patsiendil, oma võimalustel õiglase moel teoks saada.
Jah, on muidugi veel üks võimalus
polkovniku lese kuulsat arstide mitteteadmise hüüatust tõlgendada ja meditsiini
enda mõttes on see neist eelmistest muidugi oluliselt kaalukamgi, kuid küllap
õige teisejärguline Smuuli näitemängu ja selle kuulsa
kangelanna jaoks. Nimelt võib ju täiesti juhtuda, et arst(id)
ei teagi päriselt, mida mõne patsiendi mõne konkreetese tõvega peale hakata.
Seda mitteteadmist saab muidugi mitut moodi olla, kuid konkreetse patsiendi
loole saab sellest vaid ebakindlust sündida. Kindlasti ei tule kõne alla võimalus,
et arstid ei tea mitte kui midagi, sest siis nad lihtsalt ei olegi arstid.
Midagi arstid kindlasti teavad nii haigustest kui ka konkreetse patsiendi
seisundist, kui nad vähegi on juhtumisse süvenenud. Lihtsam ja parem on selline olukord, kui
konkreetne arst tunne haigust ära või ei tea konkreetse tõve kohta suuremat,
kuid meditsiinile ega selle arsti kolleegidele ei ole patsiendi olukord
ületamatuks probleemiks. Sellisel juhul tuleb kimbatuses oleval kolleegil nii
palju siiski end pingutada, et patsient jõuaks õige arsti juurde. Meditsiinis
endas ja selle eetikas on selline olukord pigem triviaalne ega vajakski pikemat
arutamist. Hoopis keerulisem on asi siis, kui haigus ei olegi siiani tuntud või
ei olegi tõhusat ravi sellise haiguse kõrvaldamiseks leitud. Muidugi oleks siis
vaja uusi teadmise selle haiguse ja tohterdamise kohta ning see vajab aega ja
pingutamist, kuid haiguse kohta teadmist saab ikka vaid patsientidelt, kes ise
loodavad kõigepealt enda paranemisele ja alles seejärel ühiskonna, st teiste
haiguse mõttes saatusekaaslaste, peale. Eks arstile lisab koormat lisaks
mitteteadmise teadmisele, et see viimane ei saa olla põhjendus ja õigustus
patsiendi jätmiseks omapead tema haigusega. Vaid teadusliku tõenduspõhise
teenuse põhise arstiliku tegevuse puhul tuleks see mõnede arvates kõne alla
küll, et arst ei saa ei osutada teenust, mida tal ei ole, kuid mu meelest on
selgesti kaugenemine meditsiini algsest mõttest olla abi hädas olijale. Kas
siin ei tule abimeheks taas arstikunst, mis heal ja kunsti valdaval arstil
võimaldab patsiendile pakkuda tema olukorras tuge, mis koostöös toob kaasa
antud olukorra jaoks parima võimaliku lahenduse.
Kirjandus
1. Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.
Jah,
on ju Smuul siin õige ehedalt ja kujundlikult sõnu sättind, nii et igaühel tekib oma pilt kodust laiale ja
tundmatule teele asudes.
2.
Uibu K. „Polkovniku lesk” kahel laval. Sirp ja Vasar,
1966, 3. juuni, lk.3.
3.
Annus E, Epner L, Järv A, Olesk S, Süvalep E, Velsker M. Eesti kirjanduslugu. Koolibri:2001;
525–6.
4. Saarma J. Meditsiinitöötaja kutse-eetika. Eesti
Raamat; 1965.
5. Maailma Arstide Liidu deklaratsioon patsiendi õigustest. Eesti Arst
2001;5:291-3.
6. Williams JR. WMA arstieetika käsiraamat. Elmatar; 2007.
Viimati täiendatud 27.04.2015