Suurema kahtluseta on kaheks viimaste nädalate suuremaks eesti meditsiinieetika sündmuseks sotsiaalministeeriumi uuenenud kord haiglate valvearstide töö korraldamiseks ning Tallinna Perearstide Seltsi arvamus perearstide koduvisiitide erandlikkusest ja nõukogude päritolust. Kummalgi juhul ei ole küll meditsiinieetika lippudega valjusti vehitud, kuid need seisukohad ise ühes laialdase meediakajastusega  on sisuliselt siiski katsed meie meditsiinieetikat oluliselt mõjutada arsti-patsiendi suhte sotsiaalselt tagatud huvigruppide positsioonide kindlustamise suunas. Mõlema ettevõtmise oluliseks põhjuseks on ressursinappus, kuid iseäranis pealinna perearstid on üritanud oma kavatsusi veel mitmesuguste  täiendavate argumentidega õigustada. Nende seast tulevad esile olemasoleva õigusliku regulatsiooni puudulikkus, nõukogude aja väga valede arusaamade väga visa püsimine ja diagnostikavõimaluste kasinus patsiendi pool kodus. Selline olukord peaks olema just väga sobiv arstieetika tähtsuse tunnetamiseks ja arvestamiseks tohtrite käitumise suunamisel. Kuigi rahvusvaheliselt aktsepteeritud moodsa arstieetika põhjaks on patsientide autonoomia ja huvide silmaspidamine parimal võimalikul viisil, saab seda siiski teha õige erineval moel, mis omakorda on sageli mõjutatud erinevatest arusaamadest õigluse küsimuses. Kuigi Tallinna perearstid siunavad tublisti nõukogude korra halba mõju patsientide hoiakutele suhtlemises arstiga, on nendegi argumentatsiooni taga nõukogude korralegi iseloomulik sotsiaalsete gruppide huvide eelistamine üksikpatsiendi huvidele konkreetses olukorras. Antud juhul on nendeks gruppideks kindlasti perearsti nimekirjadesse kuuluvad patsiendid ning perearstide tsunft ise.  Pole kahtlust, et avar isikuautonoomia ja inimõiguste järgimine on jõukate ühiskondade privileeg, kus need taastoodavad ühiskonda ega ole asjaosalistele veidraks ja teinekord isegi arusaamatuks mänguks. Tallinna perearstide  väljendatud arusaamad koduvisiitide erandlikkusest ning nende soov ise ühemõtteliselt  juhupõhiselt kokkulepitud kriteeriumiteta  otsustada, kas siirduda patsiendi juurde teenust osutama või mitte, kõnelevad muu hulgas  arstide valikust teha koostööd poliitikutega olemasoleva meditsiinisüsteemi toimimise põhimõtete ning rahastamise taseme kindlustamisel.  Sestap peaks soov kaitsta olemasoleva säästuolukorra stabiilsust päris hästi seletama Tallinna Perearstide Seltsi korralise koosoleku seisukohta