2008. aasta avalikku sõna iseloomustab senisest märksa suurem huvi eetika ning iseäranis õigluse küsimuste vastu. Kindlasti pakub selliseks asjade käiguks soodsat pinnast ebakindlus nii olemasoleva kui järgmise aasta riigieelarvega seoses, sest loodetust väiksemad rahasummad kärbivad ühiskonna soovide täitumise võimalusi. Igasuguse defitsiidi tingimustes hakatakse märksa enam mõtlema toimuva vajalikkuse ja mõttekuse üle ning õige sageli on tulemuseks närvilised etteheited ja dramaatilised vastandamised. Nii viskas hiljuti haridusminister õigluse kaalukausile laste koolitoidu ja õpetajate palga ning ajakirjanike eestvõtmisel lahatakse kirglikult kultuurkapitali reisitoetuse vastavust õiglustundega, rääkimata kõrgete riigimeeste palkade sidumisest mitmekordse keskmise palgaga.  Ei ole kahtlust, et moraalne hinnang toimuvale ning õiglustunne on  lühikese ajaga saanud ühiskondlikus diskussioonis senisest märksa mõjukama positsiooni.
Loomulikult ei pääse õigluse temaatikast ka meditsiin. Isegi vastupidi, nii mõnigi kord on meditsiinis toimuv mõjutanud ka õigluse mõistmist ka teistes eluvaldkondades. Kindlasti on meie viimaste aastate meditsiiniõigluses enim pälvinud tähelepanu Gliveci juhtum, mis omal moel kajastas mitmeid erinevaid ressursside (eba)õiglase jagamise aspekte, s.h. kogu tervishoiu puudulikku  rahastamist igati auväärsel ja aktsepteeritud demokraatliku parlamentarismi äranägemisel ja käsul. Kindlasti vääriks laiemat vastukaja ka dr. Andres Ellamaa 2. juuni Postimehes ilmunud arvamuslugu „Laps kalli raha eest”, kus ta soovitas riigil loobuda reproduktiivsete tehnoloogiate toetamisest pere kolmanda lapse toetamise kasuks. Dr. Ellamaa pakkus oma loos ühiskonnale arusaama õiglusest, mis oma jõulise erandeid mittetegeva printsipiaalsusega  jahmatas paljusid nii meditsiinis kui väljapool seda kasvõi seetõttu, et laste saamisel  peaks meditsiin mõned oma kätes olevad võimalused kalevi alla panema, kuigi ta ise  suuresti tegelebki ebameeldivate loomulike kulgude kõrvaldamisega.
Õiglus on keeruline nähtus, mida kindlasti ei defineeri vaid Aristotelese kuulus väide, et õiglane võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Seetõttu vajabki õigluse konkreetne sisu pidevat dialoogi, mõistmist ja usaldust ühiskonnaliikmete vahel.