Selle loo hakatuse ja innustuse eest võlgnen tänu Tõnu Lemberi arvamusele „Hariduse ilmselged aabitsatõed“ Postimehes, 28. mail 2004.
Kõigil meil on erinevate asjade kohta arvamused ning teadupärast on mõtlemise vabadus just vabaduse peamine kants, sest tegude vabadusega on olukord märksa komplitseeritum ning arvukad reeglid püüavad vabadusele päris prisked raamid tekitada. Nii võivad arvamused olla kantud vabadusest, kuid mõnigi kord tuleb ette, et arvaja ei märka või on sunnitud loobuma talle pakutud vabaduse võimalusest. Arvamuste saatus kipub jälle üksjagu erinev olema, mis mõnikord seostub arvamuse objektiivse väärtusega (kui selline asi peaks üldse olemas olema), aga mõnikord mitte. Mis puutub arvamuse subjektiivsesse väärtusesse, siis arvamuse arvaja arvates on tema enese mõttetöö väärtuslik, muidu poleks arvamusel lastud sündidagi. Arvamuse objektiivsus kahandab sisemiselt selle kandja vabadust, subjektiivsus aga arvamuse subjektist sõltumatut paratamatut jõudu.[ii] Oleks vist loomulik loota, et head mõtted väärivad head saatust ja pikka iga juba lihtsalt selle pärast, et nad on head ja väärtuslikud. Kui arvamuse väärtus kipub olema üks ebamäärane asi, siis arvamuse kasulikkusega on lood hoopis teisiti, sest kui see teenib teatud eesmärki, siis on ta kasulik. Arvamuse väärtuse keerukus asenduks sellisel juhtumil vähemasti korraks lihtsusega, kui peaks olema võimalik taandada väärtuslik ja kasulikkusele ja siis määrab teine kenasti esimest ning ebamäärasus kaoks. Mureks saab muuhulgas ikkagi see, et sama arvamuse kasu on õige suhteline olukorra erinevatele asjaosalistele ning seega võib kergesti juhtuda, et mõnele on üks ja seesama arvamus kasulik, mõnele kasutu ning mõnele hoopis kahjulik.
Teine oluline aspekt arvamuse mõju kujunemisel on selle levik, mis võib piirduda ühe peaga, kuid võib teise äärmusena levida vaata et globaalselt ning selle vältimine või ignoreerimine nõuab tõsist pingutust või on hoopis võimatu. Vana hea ja tubli arvamuse levitaja on ajakirjandus, mis ikka ja jälle püüab võimalikult usalduslikult ja ulatuslikult oma tõdesid kuulutada. Postimees (PM) peab end EESTI PÄEVALEHEKS ning seal kirjutatakse just asjadest, mis Eestile on olulised või tähtsad Eesti perspektiivis. Nii Postimees kui ükskõik milline päevaleht toidab avalikku arvamust iga päev uute lugudega, ta stiil ongi muutumine, mitte niivõrd süvenemine. Ainult mõneks tunniks hommikul saab päevaleht täiendi „värske“, juba pärastlõunal kipub teine habetuma ning järgmisel päeval koos uue numbriga saab eelmine number eilseks ja rändab minevikku. Siis võib mööduda hulk aega, kord nädalaid-kuid või jälle aastaid ja aastakümneid ning leht hakkab täitma salvestatud elu taasesitaja ülesannet ning saab ajaloolaste töövahendiks. Vaid harva saab mõni ajalehe lugu nõnda igihaljaks, mida ikka ja taas ümber trükitakse ja avalikku käibesse taas tuuakse. Põhiline olemise viis on lehel ja selle sisul ikka korraks üles tõusta ja siis liueldes laskuda unustusse, ja nii päevast päeva. Samas pole lehte pääsemine lihtne, pead olema äravalitu oma ametilt, teolt ja ütlemiselt, et sinu arvamus trükivärviga paberile valataks. Ajakirjanikest on saanud lisaks otsestele kirjutajatele ka valvurid, kelle otsus määrab selle, kelle lugu läheb lehte ning kes peab jääma vaid vastuvõtjaks – lugejaks. Millegipärast tahaks oletada, et lehemehed kipuvad oma lugusid (vähemasti karjääri alguses) võtma samuti igavikuliselt, kuid pealesunnitud formaat on halastamatu, pärast auviivu saadetakse osake elust unustusse konutama, kus arvamusel endal pole enam midagi teha, kõik su saatus sõltub vaid teiste armust. Nii elavad üürike Olevik ja paisuv Minevik ajalehes ning muudkui kulgeb nende kummaline teatejooks. Leht tahaks oma uue sisuga iga päev alustada uut elu, mida eelmisega seovad vaid üksikud seosed, kuid lugejate hallis massis on pigem kõik vastupidi, peaaegu kõik on nii nagu eile, ainult mõnikord tuleb ette midagi päris uut ja suurt, mis esmapilgul tundub nii köitev. Lehe olevik üritab aegajalt juhtumistele mõõtmeid anda, kuid lõpliku mõõtme kipub sündmusele andma ikkagi minevik, nii paradoksaalne see ka esmapilgul ei tunduks. Seega viib leht meid ühte pettemaailma, kus vahemaad, sündmused ja inimesed muudkui kihutavad meist mööda. Kuidas olla selles pettemaailmas? Ikka nii, nagu oleks see päris maailm: uskuda sellesse ja luua seda, vastasel korral kukud reaalsuse sellesse ossa, mis vaid ahistab ja allutab sind. See reaalsus on omamoodi vangla, mis ahistab sind oma halluse ja ettemääratusega ning vaid põgenemine sellest toob meid elamisväärsesse maailma, teeb meid suureliseks ja annab mõnikord vabaduse tunde. Oletatavasti püüab PM lasta oma kirjatükkidega maailma, st. paberile-ekraanile, ikka neid, kes on asjatundlikud, mõjukad ja viivad elu kuhugile edasi ning nad toimivad kuidagi oma parima arusaama kohaselt ega ole kavalad ja silmakirjalikud, kes arvavad üht ja kirjutavad teist. Kujutage ette elu ilma PMta, palju vaesem oleks siis kõik. Me vajame lehte nagu päikest: ta annab sooja, näitab suunda ja pakub seda kõigile lugejatele.
Eelnev heietus juhatab sisse Tõnu Lemberi (edaspidi mõnikord TL, kes on muuhulgas füüsikamagister ja õpetaja-meetodik samas isikus, mis peaks juba iseenesest autori kompetentsust kinnitama) ja Postimehe ühise künnivao hariduspõllul. Enamasti arvatakse, et hariduspõld jääb väga samasse kanti, kus ilm, tervis või poliitika, sest sealgi on pidevalt saadaval nii tööriistad kui võimalus kündma põrutada, ilma et keegi üldse hakkaks kahtlema, kas tegemist ei ole mitte üle jõu käiva ettevõtmisega. TLiga on kõik hästi, tema adjustaatidega tulijale hüütaks kindlasti „Nõõ!“ või „Anna minna!“, niipea kui ta peaks oma hariduspõllu äärel adrakured pihku võtma. Ja künd võib alata, kuigi mees püüab meile selgeks teha, et pikka aega on siin tegeldud vaid põllu lörtsimise või narrimisega.
Pikemalt keerutamata tunnistan, et õpetatud mehe aabitsatõed jätsid õige äärmusliku ja kompromissitu mulje ja tema „uhiuute“ loosungite tuules püütakse murda läbi lahtise ukse. Kuid vaatleksime aabitsatõdesid pisut lähemalt ning püüaksime pisut mõelda (see on ju võime, mida aabitsatõdede kuulutaja paistab samuti kõrgelt hindavat), mida meile kõige alguse ja alusena ikkagi püütakse serveerida.
TL: Nõukogude okupatsiooni lõpust on möödunud tosin aastat. Koolis nagu ei olekski selle ajaga midagi muutunud. Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigis valitseb siiani nõukogudeaegne haridusparadigma? (NB! Siin ja edaspidi pärinevad erinevad rõhuasetused ASlt)
Platoni Akadeemia, mille uksel olnud sõnad „Ärgu astugu siia keegi sisse, kes ei tunne geomeetriat!“, toimis palju-palju tosinaid aastat tagasi ja on andnud sisu inimese kujundamisele siiamaani. Asi ei ole siin nõukogudeaegsuses, vaid pigem ühes fundamentaalses lähenemises haridusele, mida muuhulgas üritati ka 20. sajandi teise poole Eestis realiseerida. Haridus oli tookord ikka laiema tausta looja ning vene ajal läks asi mõnikord nii laiaks, et tookordsed üldised printsiibid pidid sobima kõigiks elujuhtumeiks. Neid pakuti ilma konkreetsete elluviimise juhtnöörideta, mida võib samuti pidada omamoodi loomingulisuse (TLi lemmikvõime) õitseajaks. Oli hulgaliselt olukordi, kus tuli tõsiselt nuputada, kuidas probleemid lahendada ning samas püsida kuidagi ka ideoloogia raamides.
Vastandumine (lähi)minevikuga on vana ja läbiproovitud viis ühiskondlike asjade ajamises, kuid see ei tööta universaalse ravimina olevikuprobleemide lahendamisel. Kõigest hoolimata tootis klassikaline haridusparadigma (olgu siis nõukogu või lääne versioonis) Eestis ja mujalgi mõtlemisvõimelist inimest, kes oli ehk ülemääragi kaine ellusuhtumisega ega võtnud endale ülesandeid, milleks ta ei olnud ette valmistatud, kuid samas ikkagi valmis keerama ühiskonda teistele arenguradadele.
TL: Mis on haridus? 30 aastat tagasi õpetati ülikoolis tänastele õpetajatele, et haridus on teadmiste, oskuste ja vilumuste kogusumma. Praegu tundub see seisukoht naeruväärne.
Tööturg ei oota enam faktiteadmisi, vaid mõtlemis- ja õppimisvõimelist inimest. Hariduse all mõistetakse tänapäeval eelkõige valmisolekut otsustada ja muidugi ka vastutada nende otsustuste täitmise eest. Laps peaks olema valmis mingiks tegevuseks selleks ajaks, mil ühiskonnas ja kultuuris seda eeldatakse. Kooli lõpetamisel peaks noor inimene olema valmis selleks, et jätkata õppimist elu lõpuni, s.t ta peaks oskama õppida.
Vastuoluline soov, mida on keeruline realiseerida ilma midagi kindlamalt teadmata ja oskamata.
NB! Haridus on olek, seisund, kvaliteet.
Loomulikult järeldub sellest, et haridust ei saa mitte kunagi mitte kellelegi anda. Haritud inimeseks saab üksnes ise kujuneda. Selles valguses ajavad pea igalt poolt kostuvad väited, kuidas ikka mingi kool «haridust annab» lihtsalt muigama.
Kõigepealt on vahva märkida, et TL on rõõmsameelne mees ning naer ja muie on need, mis tema mittenõusolekut ühe või teise asjaga väljendavad. Viha ja sõim oleksid soliidses seltskonnas muidugi märksa taunitavamad. Ent paraku võib paista kohtlasena, kui tõsisemas olukorras aina muigama kisub ning õpetatud mehe selgitused hariduse määratlemise asjus võtaksid mõne emotsionaalsema ehk hoopis kurvapoolseks. Niisiis olla naeruväärne see, et teadmised, oskused ja vilumused on hariduse eesmärgiks ning selle asemel on nüüd vaja hoopis pelgalt valmisolekut otsustada ja vastutada otsustuste täitmise eest. Kujutlege õpetajat, arsti või inseneri, kes ei tegutse mitte niivõrd teadmiste ja oskuste alusel, vaid enesetunde ja loomeinnu alusel. Inimesed kipuvad õige sageli oma võimeid ebatäpselt ennast hindama (praegusel ajal on isegi vaata et kohustuslik end igati ülistavalt eksponeerida), mistõttu pakutud uut tüüpi haridus toob kaasa „universaalsete spetsialistide“ ilmumise, kes tegutsevad mitte lahendamist vajavate olukordade ja kompetentsi, vaid enesekindluse alusel. Nii lähem kui kaugem ajalugu pakub hulgaliselt näited sellest, mida toob kaasa otsustamine ilma teadmiste, oskuste, hoiakute ja kogemusteta. Eesti lähiajaloo aegajalt isegi fundamentalistlik ultraparempoolne hurraaoptimism inimeste poolt, kes tunnevad end igas asjas kõige targematena ja õig(las)eimate otsustajatena on uue paradigma küllalt sage resultaat. Kui asjad on isegi otsustajate arvates plindrisse pääsend, siis vastutus realiseerub universaalse naiivsevõitu vormeliga „Tegijatel ikka juhtub“. Kui magistri kirjapandut sõna-sõnalt võtta, siis paistab sealt tugevasti arusaam, et inimese geenid ja pärilikkus kipuvad paika panema inimese hariduse ning keskkonnal näikse siin vaid teisejärguline, miks mitte isegi segav või häiriv roll olema. Tehke ekskursioon inimese arenemise käsitluste ajalukku ning te leiate arvukalt rohkem või vähem äärmuslikke taandamiskatseid millelegi, kuid stabiilset ja informatiivset keskkonda on vaid üksikud söandanud täielikult ignoreerida. TL arvates on inimese tulevik üks suur tundmatu ning kui üldse inimest kellekski-millekski-kuidagi treenida, siis on selleks pidev enesesisendus ja julgustus, et ma saan kõigega väga hästi hakkama. Siinkohal meenub ka hiljutine vastasseis nn klassikalise (resp. senise) harimise ja probleemõppe vahel, mis vahepeal kippus nõnda ägedaks, et tulevikuharidus pidi mõnede arvates saama võimalikuks vaid esimese mooduse teibasse ajamise järgselt. Praeguseks ajaks suhtutakse mõlema viisi plussidesse ja miinustesse juba märksa kainemalt ning realiseeruvad haridusstsenaariumid, kus püütakse rakendada mõlema viisi positiivseid külgi.
Kõnekas ja kaugeleulatuva tähendusega on see, et tööturg vajab õppimis- ja mõtlemisvõimelist inimest. Oluline on kindlasti see, et tööturg on ilmselt selleks faktoriks, mis uues pakutavas aabitsas määrab hariduse sisu. Loomulikult on ühiskonnal nii pakkujana kui küsijana sur mõju haridusele, kuid taandada see tööturu vajadustele muudab hariduse kui inimese kujundaja sisu oluliselt kitsamaks. Ei ole siin midagi enam targutada inimese ideaalist, katsu aga edukalt hakkama saada tööturu nõudmistega, resp. muutu selle tööriistaks, ja oledki ideaalne inimene. Senisest haridusest näikse TL arvavat nõnda, et õppimine oli lubatud vaid kooli ajal, muul ajal ei olnud see võimalik ja ega keegi tahtnudki väljaspool koolitunde midagi õppida. Ei mingeid täiendusi ega huviharidust, kui seda tehtigi siis kindlasti valesti ja/või mõttetult ja/või salakavalalt eksitades.
Võimas uudis on tõde haridusest kui seisundist ja kvaliteedist. Ilmselt vastandab TL oma tõe arusaamale, et haridus, sh nii õppimine kui õpetamine, on protsess. Kui haridus on seisund, siis milleks teisega TL suure soovi kohaselt terve elu jännata, hangime selle kuskilt koos kvaliteediga ja püsime muudkui seisundis võiks olla sellise hariduse lipukirjaks. Kui arengut ei peeta protsessiks, vaid seisundiks, siis millegi muu kui määramatuse leidmine sellest olukorrast on enam kui keeruline.
Vägagi „produktiivne“ on ka autori tungiv, mitu korda korratud ja nõue lõpetada koolides hariduse andmine. Ei mingit kogemuse ülekannet, las igaüks leiutab aga oma jalgratast ning tööturu ootused või Nobeli preemiateni jõudmine on garanteeritud. Kui koolid enam haridust ei anna, siis ilmselt peaks nad toimima nad toredate kasvuhoonetena, kus on tore ja vaba omasoodu kasvada ja pole enam koolis kellegi asi, kuidas ma kasvan. Naljahammastel on sellises lõbu laialt, selles ei pruugi vist kellelgi kahelda. Teine võimalus oleks haridusasutusi tööturu simulaatoritena ning toimuks üks probleemõpe, kuidas elus toime tulla, st täielik elukool kõikides selle astmetes.
TL: Täiesti lootusetu oleks asuda teele kavatsusega õppida selgeks kõik, mida võib elus kunagi hiljem vaja minna. Neil, kes loodavad saavutada edu, on vaja õppida mõtlema ja uurima, õppima ja looma.
Ilmselt juba eelmise sajandi alguses sai vähegi keerulisemate ametite aladel selgeks, et kõike selle alaga seonduvat ei ole võimalik ära õppida ning tulemuseks oli sügav spetsialiseerumine erialade sees. Suur hulk lihttöid olid tookord ja on praegu sellised, et kord õpitud oskusega õnnestub aastakümneid rõõmsasti tööl hakkama saada. Juba sügaval nõukogude ajal käisid inimesed end erialaliselt täiendamas, see oli paljudel aladel normaalseks rutiiniks. Kindlasti võib vaielda tookordse täiendõppe headuse ja taseme üle, kuid idee ja praktika kui niisugused olid selgesti olemas. On muidugi õige, et tookord ei olnud ühiskonna surve teadmiste täiendamisele sedavõrd suur kui praegu ning harvad ei olnud juhtumid, kus tõesti oli võimalik kunagi kogutud „rasvaga“ kogu oma töine karjäär rahulikult õhtusse veeretada. Ka praegu käiakse innukalt oma teadmisi ja oskusi täiendamas oma ala võimalikult heades keskustes (võimalikult hea määrab tegelikkuses sageli rahakott, st võime tasuda vastavate õpingute maksumust). Miks käiakse, sest spetsialistid peaksid olema võimelised ise õppima? Ehk on TL arvates jälle tegemist ühe asendustegevusega, nt võiks mõelda siinkohal turismile, uutele suhetele-tutvustele jms. Praeguse ajaga kaasas käiv ulatuslik spetsialiseerumine püüab leida võimalusi pääseda järjest ettepoole inimese haridusteel. Inimene vaimne võimekus on justkui jõudnud teatud piirile, millest edasi ei suuda inimene enam ohjata oma tegemisi ning tuleb piiritleda oma tegevusvälju, et püsida jätkuvalt korraga nii ajakohasena kui mõistuslikuna. Seesama tendents paistab vägisi jõudvat ka üldharidusse ning TL panus õpilase loovusele ning tegevusvälja piiritlemisele teenib samuti omamoodi spetsialiseerimise eesmärke kasvõi niimoodi, et soositakse eelkõige seda, mis pakub õpilasele huvi ning paistab kooskõlas olema tema võimetega.
Eks erinevatel astmetel ole hariduse eesmärgid ja vahendid erinevad ja kogu haridust puudutavad universaalsed retseptid teevad päris ettevaatlikuks. TL näikse samuti aegajalt rääkima kogu haridusskaalast, kui ta räägib uuest paradigmast ja tööturu otsustavast rollist, teinekord, kui jutt läheb laste tegemistele, mõeldakse keskhariduse vanemat astet. Igal juhul tuleb hariduse hilisematel järkudel paratamatult opereerida teadmise ja oskusega ning kui need on vastaval tasemele viidud, räägitakse loovusest sellel teatud tasemel või alal. Universaalne ja ühetaoline loovus läbisegi lasteaias ja doktoriõpingutel on mõnus ideaal, mis võimaldab luua suvalisi inimkooslusi mistahes tunnuse alusel ning kõigil olgu seal hea. Kui edasijõudmise aluseks võtta loovuse kasvukiirus (ükskõik, mida see võiks tähendada, kui asjale loovalt läheneda), siis doktorikraadid sobiks välja anda lasteaias või algkoolis.
TL: On aabitsatõde, et areng on objektiivne, täiesti lootusetu on kedagi «arendada». Last ei saa arendada, vaid saab luua arenguks vajalikke tingimusi, eeldusi. Areng on loomingu funktsioon, areng sõltub loomingust. Mida rohkem on ruumi loominguks, seda rohkem on ruumi arenguks. Probleem ongi selles, kuidas esile kutsuda õhkkonda, et inimene julgeks, tahaks, saaks luua. Et ilma loominguta ei saakski olla! Tegevus koolis peakski toimuma ise otsimise ja leidmise, loomise ja avastamise kaudu. Igas aines (Kas ka igas hariduse etapis? AS).
Milleks üldse on veel tarvis kompetentseid juhendajaid, piisab ju vaid õhkkonnast? Paneme igasse kooliruumi parimad võimalikud asjad, mis vastava ala tegevuses vajalikud, lahked inimesed, kes jutlustavad julgustavalt põhiliselt õpilaste fantastilisest andest ja potentsiaalist ning laseme aga õppurid-loojad kooli peale lahti, küllap nad ise otsivad-leiavad-avastavad. Milleks üldse kompetentsus, seda asendab suurepäraselt enesekindel loomejõud ja hinge tundmine. Lõbusad perspektiivid, tõepoolest.
Teine probleem seostub loomingulisuse endaga, sest seda on vaja praktiliselt igas uues olukorras nii selle mõistmiseks kui ka käitumise modifitseerimiseks.
TL: Kui põhiprotsessiks koolis kujuneb teadmiste «andmise» asemel lapse areng, tulenevad sellest omakorda teistsuguseid suhteid õpetaja ja õpilase vahel. Varem olid suhted õpetaja ja õpilase vahel subjekt-objekti laadi, s.t õpetaja – subjekt – käsitles õpilasi objektidena, kelle asi oli tema poolt «antud» teadmisi «vastu võtta».
Eks see sõltub tõesti palju ära õpetajast, kelleks ta oma õpilasi peab. Muidugi aitaks eraldi uurimistöö tõde selgitada, kuid usun kindlalt, et enamus pedagooge sõltumata nende haridusest, taustast, ajastust, paradigmast ja aabitsatõdedest. Isegi kahju hakkab meie magistrist, keda on vist kunagi subjektiks tehtud ning kes on võtnud õpilasi pikka aega objektidena. Mu meelest ei välista kuidagi vana teadmis- ja oskuspõhine haridus nägemast õpilastes inimesi, niisamuti ei too see uus tõekuulutus iseenesest veel kaasa seda, et õpilased tõuseksid objektidest üles inimesteks.
Uues keskkonnas on tegemist võrdsete partneritega, kusjuures omavahel suheldakse demokraatlikule ühiskonnale omasel subjekt – subjekti alusel, teineteist vastastikku austades ja teineteiselt õppides. Õpilane tegutseb vabatahtlikult, lähtudes sisemisest motivatsioonist ja huvist, tunnetusvajadusest, soovist saada targemaks, mingis valdkonnas ainulaadseks. Tekkinud vaimses, loomingulises ja akadeemilises keskkonnas arenevad edasi kõik osapooled.
Siin tahaks vaid meenutada, et alles hiljuti lõppes meil üks gigantne võrdsustamise saaga, mille vastu TL näiksegi just tuld andvat. Ja nüüd läheb uuesti lahti võrdsustamiseks seal, kus nii põhimõtteliselt kui tegelikult on tegemist päris ebavõrdsete partneritega, sest isegi ideaalis võiks olla nii, et haridusastme lõpuks õpilane mingile lähedusele õpetaja teadmistele. On ju nii, et õpetajaks saamine eeldab õpilastest vähemalt aste kõrgemat haridust ning õpetaja on spetsialiseerunud teatud alale ning õpilane on keskkoolis paratamatult usin mitmevõistleja. Muidugi on võimalik, et mõni üksik suudab mõnel teatud alal suure ande, huvi ja töövõimega õpetajaga samale tasemele või selle kõrgemalegi, kuid sagedasem põhjus selleks on kindlasti õpetaja ebaprofessionaalsus mistahes põhjustel.
Vahva on ka soov saada mingil alal ainulaadseks. Noorusel oleks ehk vähem pettumust järgnevas elus, kui lisaks unistustele ja ideaalidele anda ettekujutus ka tegelikust elust, kus hulk ameteid tavatasemel tähendab peamiselt teatud rutiini ja mängureeglite järgimist, mitte aga erilist vabastavat ainulaadsust. Kuidas olla ainulaadne müüja, konveieritööline või isegi insener või arst? Kuulutada kõik õppurid geeniusteks toob kaasa üksjagu segadust ja pettumust ebaõiglases maailmas. Suure võrdsuse asemel teeksin panuse dialoogile õpilase ja õpetaja vahel, kus kohta nii aususel, paindlikkusel ja otsekohesusel. On triviaalne, et õpilane ja õpetaja õpivad sellest dialoogist erinevaid asju ja jääb arusaamatuks, miks need ühte patta püütakse panna.
Ainult sellises keskkonnas saab kujuneda tõeliselt haritud inimeseks. Selline keskkond tekib eeldusel, et ka õpetajad pidevalt originaalloomingu ja teaduslike uuringutega tegelevad. Aidates õpilasel õppida ja avastada, sealjuures õpetades nii vähe kui võimalik!
Nii kirjutab magister. Ega ei oskagi muud lisada, kui et jõudu talle ja tema mõttekaaslastele teaduskeskuste loomisel lasteaedadesse, kunstikoolidesse, üldhariduskoolidesse, üleüldse igale poole. Ei tea kas ülikoole ka veel sellises haridus-ja teaduskorralduses vaja on?
Kahju, et ei saa siin vastust küsimusele, mis iseloomustab haritud inimest? TL kaanonite kohaselt jääb mulje, et haritud inimesi tuleb praegu ette päris harva ja oleme siplemas harimatute küüsis.
Kuidas seda saavutada?
Esiteks, õpilaste arvu klassis tuleks oluliselt vähendada, minu pakkumine oleks 15. Tuleks välja selgitada, mis on tõesti optimaalne ja siis nii ka teha. Teiseks, õpetajatel peaks olema tublisti väiksem koormus.
Nädalas 10–12 auditoorset tundi ning uurimis- ja loovgruppide juhendamine. Õpetaja roll koolis peab muutuma kardinaalselt – õpetaja peaks olema koolis võtmeisik, kellel on kõige suurem vastutus ja muidugi ka kõige suurem palk
Siin tekib esimene mõte, et justkui piisaks väiksemast klassist, vähemast õpetamisest ja suuremast palgast ning asjad lähevad õige suunas. Väiksemad klassid ja suuremad õpetajate palgad mõjuvad kooliharidusele kindlasti hästi, kui vaid raha oleks varnast võtta. Õige on see, et õpilaste arv peaks olema vastavuses õpetaja suutlikkusega olla oma õpilastega piisavas kontaktis, et märgata õpilase edusamme ja vajakajäämisi. Siiski paistab asi olema keerulisem, kui vaid õpilaste arv klassis, sest sellisel juhul peaks pisikesed maakoolid olema esirinnas ja suured linnaklassid hoopis hullud, kuid noorte inimeste edasijõudmine ei kinnita kuidagi seda väidet. Õige on ka see, et õppimist tuleb õppida ja harjutada iseseisvat toimetulemist ja edasijõudmist teadmiste maailmas, kuid 2-3 tundi päevas tavalisi tunde ja ülejäänud aeg loomingule ei pruugi küll olla imerohi haritud inimeseks saamisel.
Kool ja haridus on ühiskonna mudeliks ning sinna jõuavad varem või hiljem nii meie ühiskonna ideaalid kui ka tegelikkus. Rõhutaksin TLiga solidaarselt siinkohal rohkem ideaalide tähtsust koolis, sest tegelikkuse võimalused end kehtestada on oluliselt avardunud ning mõnikord tundub, et neil on õnnestunud suruda ideaalid hoopis kuhugile õppevahendite hoidlasse varjule. Samuti olen nõus, et oleks väga hea, kui igaüks (sealhulgas nii õpilased kui nende õpetajad) saaks end maksimaalselt realiseerida, kuid ei ole nõus sellega, et mina primaat seda teha suudab.
Kolmandaks, õppekavade mahu vähendamine mitmekordselt. Iga laps on unikaalne, igal lapsel peaks olema oma õppekava!
See on sundkäik, sest õpilaste ja õpetajate summaarset töökoormust ei söanda keegi enam suurendada ning nendesse ajalistesse raamidesse jäämiseks ongi tarvis kuskilt midagi ära võtta. TLgi näikse mõistvat, et uut moodi ei ole kuidagi võimalik olemasolevaid õppekavu järgida ning vähem teada-osata ja rohkem luua ongi uus eesmärk. Mida on võimalik on luua ilma teadmise ja oskuseta? Arvatavasti anarhiat, pakuks välja. Veelgi radikaalsem võimalus stereotüüpe lõhkuda on õppeaegade lühendamine. Milleks nii kaua üldse koolis käia, saati veel midagi saamas ja omandamas? Asi on juba niipalju „hulluks“ läinud, et paljudel kulub pea kolmandik elust peamiselt õppimisele ning õppijad ise ja tööturg muudkui oodaku. Ja igaüks täitku see õpiaeg millega keegi (noor inimene ise, vanemad, tööturg jt) soovib, näiteks miks mitte alustada neurokirurgia või tuumafüüsika või molekulaargeneetika loovharjutustega juba algkoolis kui mitte veel varem (kohe saate teada, et TLi järgi suur osa teadust ja teadmist on rumalus ja teaduste klassika platseerub ilmselt tarbetu rumaluse rubriiki). Päris suure tõenäosusega juhtub see, et haridus kaotab oma ühiskonda loova rolli ning inimesed frustreeruvad nendes paljudes võimalikkudes maailmades, mida nende isoleeritud loomejõud on loonud ning mis raskustega haakuvad omavahel. Päris põnev oleks näha mitmekordselt vähendatud õppekavade eesmärke ja sisu, sest see peaks kindlasti muutma koolilõpetajate suutlikkust. Kindlasti ei tööta siin tavaline aritmeetika (nt praeguse põhikooli teadmised saavad siis gümnaasiumi lõpu latiks jt võimalikud skeemid), sest ei ole võimalik vältida isiksuse arengu teatud seaduspärasusi ja küpsuse tähtsust inimese iseseisval kujunemisel.
Tuupimiskoolist tuleb saada mõtlemiskooliks! Füüsikaõpetajana on mulle ilmselge, et kui õpetaksime füüsikat mitu korda vähem, teaksid õpilased sellest kooli lõpetamise järel mitu korda rohkem.
Juba mitmel korral varem tekkis tunne, et TL on juba liigagi tark (vähemasti füüsikas ja pedagoogikas) ning selle tarkusega ei ole tal miskit peale hakata. Sellises õndsas olukorras võib kergesti tulla pähe mõte, et mida vähem seda parem. Lühidalt, tegemist on üsna tüüpilise ühest äärmusest teise kulgemisega, mida siin püütakse nimetada uueks tõeks või paradigmaks. TL arvates on õpilaste pead algusest peale tarkusest pungil, vaja see vaid välja lasta. Milleks sinna midagi veel juurde korjata, see vaid segab, koormab ja vaevab? Eks keskharidus ole see peamine inimese tervikmaailma kujundaja ning kui see ei põhine teadmistel, vaid ühel iseenesest antud loovusel, resp. kuidas asjad meile parasjagu paistavad, siis ei ole imestada, kui ühed ja samad asjad paistavad inimestele päris erinevad ning neil kõigil on selle suhtes samapalju õigus. TL jutt näikse olema just keskharidusest, kuid tööturu määrab mõju haridusele toob mängu kutsehariduse ükskõik siis millisel tasemel ning proovigem seal rakendada uut paradigmat. Mul on lihtne tuua näiteid meditsiinist, kus olen juba mõnda aega osalenud arstide koolitamises. Kui arstiõppes asendada teadmised, oskused ja hoiakud „originaalloominguga“, siis ei koolitaks me enam arste kaasaegses tähenduses, vaid paremal juhul posimiskunsti doktoreid. Arsti loovus ei seisne selles, kuidas mingid asjad talle tunduvad või meeldivad, vaid pigem selles, kuidas konkreetses olukorras saada vajalik informatsioon haige olukorrast ning seda kasutada olemasoleva arstiteaduse taseme taustal patsiendi hüvanguks. Küllap on niisamuti lood õpetaja, muusiku või inseneriga.
Siinkohal püstitub ikkagi küsimus hariduse olemusest. Mu meelest iseloomustab kaasaja lähenemist haridusele see, et tegemist ei ole ühe fatalistliku ja/või traditsioonilise ettevõtmisega, vaid pigem tõdemusega, et haridus on nii inimest kui ühiskonda loov vahend, mida on võimalik täita õige erineva sisuga sõltuvalt inimese soovidest ja võimetest ning ühiskonna vajadustest. Asjaosaliste teadlikkus toimuva suhtes oleks muidugi ütlemata teretulnud, kuid see ei pea vähendama inimese vabadust valida endale teed sessinatses elus.
Ajalugu on näidanud, et enamik sellest, mida tarkuseks peetakse, on hiljem osutunud rumaluseks. Tunduvalt suuremaks väärtuseks kujuneb oskus oma peaga mõelda, asjade olemuse üle arutleda.
TL elab ilmselt arusaamas, et tõdedest saab rääkida vaid absoluutses mustvalges skaalas ning inimkonna intellektuaalne historism ja uue tulenemine eelnevast on vaid paras jamps ega vääri tunnustamist. Samas püüab ta soovitada vaadet, et igal ühel võib vabalt olla oma ülim loovus ja tõde ning teistel pole selle isegi kahtluseks mingit õigustust. Neid kahte asja on keeruline omavahel sobitada ja segunematu vaimne salat on selle vaimutoidu nimi.
TL: Paljud tuntud teadlased on korranud väidet, et on üsna ükskõik, mida õpetada, tähtis on, kuidas seda teha.
Vaata neid teadlasi, räägivad millegipärast millegi õpetamisest, laps pidi ju ise kõigega hakkama saama, andke talle vaid aega ja loov keskkond avastada nii füüsika kui teiste teaduste seadused ja põhimõtted.
Tõnu Lemberi aabitsatõdede tulemusel hakkad tõesti mõtlema, miks küll selline arvamus kanaliseeritakse rahvuse teadvusse, mis siis, et suure tõenäosusega vaid tundideks? Kas PM usub samuti inimese kujundamisel anarhilisema ja individualistliku suuna headusesse ja eelnevalt kogutud teadmise vähesesse vajalikkusesse? Tagantjärele on muidugi lihtne lehel pareerida publiku pahameelt vajadusega uinunuid virgutada-ärgitada ning heatahtliku reaktsiooni korral endale vasta rinda taguda ja tõdeda „no me ju rääkisime!“ Leht tahab olla kui kubjas, piitsutab lugejat, kes on sageli tuim ega taha kuidagi aru saada, mis on õige ja hea. Teinekord läheb avalik sõna päris äärmustesse suure kindlustundega, et tegelik elu nii hulluks ei lähe ja keskpõrandal soigumine ei pälvi kellegi paljude tähelepanu. Teine seletus on see, et õpetatud mees jutlustab küllalt äärmuslikku individualismi ja parempoolsust. Vene ajast peaks olema meil hästi meeles, kuidas taheti uut inimest teha ja mis sellest välja tuli. Nihil sub sole novum: TLi aabitsatõed tahavad saada jälle üht uut inimest, vaid vahendid ja eesmärgi on teised. Üldist kommunismiõndsus on asendatud tööturu loovate soovide ning radikaalse loomeiha ja indiviidi primaadi jutlustamisega. Lisaks veel see, et moodne inimene olgu tegija, olgu ta kogu aeg looja mingis erilises tähenduses. Polegi siin oluline, et inimene oma tegemistes on juba triviaalselt looja, sest tema avalikku tähendust omavad tegemised on kõik ühiskonna loovad kogu oma rikkuses või vaesuses. Erinevalt homo sovieticus’est ei toimu seekord homo novum’i voolimine eksistentsiaalse hirmu tingimustes, mistõttu on päris kindel, et üks uut moodi inimene uue hariduse viljelemisel ka saadakse. Seda inimest iseloomustab muuhulgas minaarmastus ja kõik muu kipub muutma teisejärguliseks või ebameeldivaks paratamatuseks.
Õelavõitu ja noriv sai see jutt, kuid kui aabitsatõed nõuavad kõige elementaarsemate inimarengu aspektide eitamist, siis ei saa asja hoopis leigelt võtta. Kui selgub hoopis, et jutuga on nii, et ei maksa teist ülemäära tõsiselt võtta, siis pole tegemist aabitsatõdedega, või kui, siis on need read naljaaabitsast. Siiski ei ole välistatud, et TLle endale tuli peale loomepuhang ja uus haridusparadigma sai loodud, mis ligitõmbavuse tõstmiseks sai aabitsatõdedeks ristitud.
[i] Juba mitut puhku varem on tulnud isu kirja panna haridusest midagi päris üldiselt, kui millegipärast ei olnud kunagi mõttest kaugemale jõudnud. Ei ole siis imestada, et nüüd realiseerunud võimalusega on isu hariduse teemadel suu kohe üsna tühjaks rääkida, mis omakorda kipub kindlapeale kaasa tooma puudulikku seletamist ja rohkem oma vaadete konstateerimist. Kui oled juba mõnda aega hariduse rindel tegev olnud (ilmselt nagu igal teisel alal), siis tekivad päris kindlasti omad positsioonid, väljavaated juhtnöörid, mida püüad tahes või tahtmata järgida. Mõnikord võivad juhtnöörid muutuda vägagi sundivaks, kõrvaldades vabaduse ja nägemise. Loodetavasti ei ole sellist asja seekord juhtunud, kuid päris kindel ei saa ka selles olla.
Pealkirjaga seose niipalju, et aabits tähendab mulle traditsiooniliselt kõige algust ja alust hariduses, seda millega tuleb minna liikuma, et jõuda lõpuks nii kaugele, et ära tunda, mis inimeses varjul on ja sedaviisi üldse realiseeritav on.
[ii] Vabadus tähendab siin inimese võimalust valida erinevate stsenaariumide vahel. Oluline muidugi valikuvabaduse ja objektiivse tõe vahekorra küsimus. Retooriliselt saab kindlasti küsida, et milline väärtus on vabadusel, kui selle aluseks olev arvamus on täiesti vale. Jäägu selle küsimuse vastus mõne teise loo vastata.