MEDITSIINIAJALUGU

Meditsiini käekäiku on väga tublisti suunanud ja võimendanud muude asjaolude hulgas ka olnu mitmekülgne, rikkalik ja analüüsiv refleksioon. Meditsiiniajalugu on tehtud mitut moodi: riigiti ja rahvati; erialasid, ajastuid ja koolkondi mööda; üldistades ja konkreetseid olukordi fikseerides jne. Et narratiivsus on sekkuvusele lisaks meditsiini praktilisele ja teaduslikule poolele midagi väga olemuslikku, siis saab meditsiini vaadelda ka ühe kiiresti kasvava lugude kogumina, mis kogu valdkonda esitab ja toidab. Eks alati võib lugusid talletavale sotsiaalsele mälule rohkem tähelepanu pöörata ja Eestiski võiks tegevus meditsiiniajaloo vallas innukam olla, kuid olgem rahul sellegagi, et Ken Kalling on elukutseline meditsiiniajaloolane arstiteaduskonnas, Kaarina Rein uurib arstiteaduse algusaegu Tartus ning eeskuju väärivalt jäädvustab prof Jaan Eha meie kardioloogia arengulugu, prof Arvo Tikk Eesti bioeetika käekäiku ja dr Vello Padrik arstimise käikäiku erinevais Lõuna-Eesti paigus. Hoolikamal otsimisel leiab loomulikult erineva suurusega tükke ja kilde Eesti meditsiiniajaloost veel paljudest teistestki raamatutest (tänapäeval iseäranis mälestuste raamatutest) ja kirjatöödest. Allpool on paar kildu mu enda poolt meditsiiniajaloo narratooriumi:
¤ Eesti meditsiinieetika arengujooni
¤ Kaasaegse meditsiinieetika kujunemine
¤ WMA Helsingi deklaratsiooni kaheksa aastakümmet märgivad meditsiiniliste inimuuringute 50aastast ajalugu (2014)
¤ Biomeditsiiniliste inimuuringute ajalugu (2014)
¤ Eesti Arsti üheksa aastakümmet (2012)
¤ Arstide 2012. a streigist
¤ Henrik Koppel – arstist rektor ja Eesti ühiskonna sepistaja (2010)
¤ Meenutusi neljast eesti füsioloogist (2003–2015)
Töötasin Tartu ülikooli füsioloogia kateedris/instituudis aastatel 1980–2005. Nüüd, tagantjärgi targemana, näen, et see aeg langes nii mujal kui meil kokku ühe suure analoogiapõhise perioodi lõppemisega füsioloogia ajaloos, tehes ruumi arvutusliku füsioloogia ajajärgule. Tartu füsioloogia instituut on selle esimese perioodi arenguloos mänginud olulist rolli, olnud 19. sajandi teisel poolel isegi füsioloogia arengu vedajate hulgas. Sestap instituudi võimas ajalooline traditsioon ja seda 20. sajandi teisel poolel edasi kandnud 4 eesti meest avaldasid mullegi kõik omal kordumatul moel suurt mõju, mis teeb oma tööd veel täninigi:
Olaf Imelik (1923–2014)
Peet-Henn Kingisepp (1936–2012)
Elmar Vasar (1926–2004)
Vello Pert (1940–2003)

Alustatud 21.04.2015, viimati täiendatud 09.07.2015