Meditsiini on pikka aega võetud ikka ühe suletud ja salapärase valdkonnana, kuhu satutakse vaid patsiendina oma hädade leevendamiseks või lähedaste tervisehädadele kaasa elamiseks. Ambulantsid ja haigemajad ühes oma arvukate tubade ja energiliselt ringi liikuvate meedikutega on justkui  pühakojad, kuhu tullakse lootuses oma keha või vaimu probleemidele leevendust saada.  Niisamuti on nende monumentide sees ja läheduses kõikide inimeste käitumine tugevasti ritualiseeritud ning järgib kindlalt väljakujunenud tavasid. Kuigi meedikud arvavad enamasti, et need rituaalid lähtuvad suuresti nende parimatest arusaamadest, saavad nad võimalikuks ikkagi konkreetsete ühiskondade mõnikord vaikival, teinekord jälle kärarikkal heakskiidul. Küllap on valge kittel, vastuvõtt ja visiit  ühe pikka aega kestnud meditsiinilise traditsiooni olulisemad käitumuslikud formaadid.
Praegust aega iseloomustab ses asjas üks ühiskonna uus ihalus rituaalide ümbervaatamise ja ümbertegemise järele. Selles soovis ei ole midagi väga ootamatut, pigem vastupidi, sest nii ühiskondades kui nende meditsiinis on mõndagi oluliselt muutunud. Jätkuvalt üritatakse inimesi teha vabamaks ühiskonna köidikutest nendele pakutavate inimõiguste ja autonoomiaga, kuid resultaadiks on nende üha avarduv personaalne sõltuvus rahast ja selle eest pakutavatest teenustest, mis märgivad uusi piire kaasaja inimeste  vabades valikutes. Kui traditsiooniliste elukutserituaalide keskmeks on professionaal (meditsiinis seega arst), siis moodsa rituaalse käitumise südameks on teenus ning seda üritatakse rakendada nii universaalselt kui võimalik mistahes ühiskondliku käitumise vormidele, olgu siin tegemist näiteks turva-, intiim-, juhtimis-, haridus-, terviseteenusega teenuste lõpmatult pikas nimekirjas.  Niimoodi tekibki uus ja mõnede arvates ülimalt ahvatlev inimese elu mõistmise viis, mille kohaselt inimese normaalne elu ei kujutagi endast midagi muud, kui teenuste osutajaks ja tarbijaks olemise vaheldumise rahaga kirjutatud protokolli.  Uut olukorda meditsiinis iseloomustab lisaks teadmiste ja ravivõimaluste kiirele kasvule ka tarbimismallide esilekerkimine massiivse ravimite ja meditsiiniliste teenuste reklaami näol, paisuvad meditsiiniturud ja konkurents, samuti äärmuslik tervisekultus sooviga teha normaalset paremaks või lausa ideaalseks (sic!). Teenuse universaalse malli kummardajad ülistavad sageli teenuste sotsiaalset paindlikkust ja umbisikulist kvaliteeti, kuid unustavad samas, et meditsiiniteenuste turgugi kontrollib raha nii tegevuste kogusumma kui nende kättesaadavuse mõttes, mis reeglina reageerib hilinemisega „turuplatsidel” tegelikult toimuvale ning jätab osa hädasolijaid paratamatult suuresti vaid turusituatsiooni korrektsioonidele lootma.  Sugugi mitte kõik meedikud ja nende patsiendid ei ole innustunud uute aegade inimest fragmenteerivast hingusest, vaid tahaksid pigem kombineerida  praeguse meditsiini võimalusi endiste aegade tervikliku(ma) inimese käsitlusega. Siiski annavad praeguse aja märgid vähe lootust selliste soovide täitumiseks, pigem saab see olema turu otsustada, millised saavad  olema meditsiini uued rituaalid.