Eesti meditsiinikorralduse selle sügise kuumaks teemaks on kujunenud kolme pealinna perearsti dividendide näitel arstliku tegevuse kasumlikkuse lubatavus. Kuulda on olnud arvamusi nii arstliku kasumi poolt kui vastu, kuid tahaksin meenutada veelkord vaid mõned nädalad siinsamas sel teemal sõna võtnud meie juhtivat meditsiiniõiguse asjatundjat Ants Nõmperit. Tema positsiooni saab võtta kahte põhimõttesse, millest esimene on mõistliku kasumi kohustuslikkus ning teiseks on praegusel ajal parim ja lõplik mõistliku kasumi tegeliku määra selgitamise vahend kohtuvaidlus. Olgu siinkohal väljendatud selgesti mittenõustumist mõlema positsiooniga kui ainuvõimalike või kõige mõistlikematena antud küsimuses. Samas tuleb tunnistada, et Ants Nõmperi seisukoht on väga heas kooskõlas meie vana rahvatarkusega, et mida külvad, seda ka lõikad. Aastaid tagasi külvati sotsiaalsesse pinnasesse ehk seadustati võlaõigusseaduses arstlik tegevus kui lepinguline teenuseosutamine ning sellele põhimõttelisele mallile rajati ka kogu riigi arstiabi korraldus. Teiseks on Eesti ühiskonnas päris pikalt toiminud totaalse turumajanduse ja õhukese riigi doktriin. Kui need asjad ühiskonnas kokku lastakse, siis peab paratamatult arstlik tegevus ka kasumlikuks tegevuseks saama ning džinn ongi rahakotist välja pääsenud. Nüüd võib mõnedele siiski ka eetika meenuda, et kas on ikka hea sünnis kasumit teenida selle sama ühiskonna liikmete hädade ja kannatuste pealt? Nojah, kui ots otsaga kokkutulemine meie oludes tõesti kuidagi ei passi, siis võiks ikka õige pisut ja mõistlikkuse piires kasumit olla, mõtlevad need, kes üritavad leida mingisugust kompromissi sotsiaalse tegelikkuse ja mõnede igihaljaste (meditsiini)eetika põhimõtetega. Aga ega selle kompromissiga tegelikus elus väga kaugele ei jõua, sest seadustatud turufundamentalism vormib kaasajal inimeste käitumist märksa tõhusamalt kui abstraktsevõitu ning numbriliselt väljendamatu headuse, õigluse ja väärtustega õiendamine. Siiski peitub üleskutses lahendada meditsiiniprobleeme kohtus ja õigusabi teenuse ulatusliku pruukimise abil selgelt kahtlus meditsiinikogukonna võimes ise oma tegevust puudutavatele küsimustele sobivaid lahendusi leida ning nendes headuses ka tervet ühiskonda veenda. Nii või teisiti on Eesti meditsiini dividendiseerumine juba aastaid tagasi ühes meditsiinilise ettevõtluse tekkega päris hoogsalt alanud ning kolme perearsti dividendid üksnes kübeke kasumitest, mis meie meditsiini innustama on pandud. Ja jõudu, mis meditsiini dividendiasjanduses läbipaistvuse ja korra looks ei ole tänasel päeval küll kuskilt paistmas.