Meditsiinihumanitaaria sissejuhatus

MEDITSIINIFILOSOOFIA MÄRKMETE PLAAN
ONTOLOOGIA
¤ Meditsiini kui tegevusvaldkonna loomus ja eksistents, sh meditsiini piirid (2017)
¤ Meditsiin kui ühiskonna ja üksikisiku suhete peegeldus (2013)
¤ Meditsiin ja inimeksistentsi piirid (2010)
¤ Haiguse mõiste ja inimeksistents (2009)
¤ Tervis ja haigus muutuvad maailmas (2013)
¤ Piiririkkujad ja piirivalvurid meditsiinis (2012)
¤ Tervise ja haiguse ontoloogia (2007)
¤ Ole normaalne – kas tungiv soov või vajadus? (2006)
¤ Haigused kui loomulikud liigid (2010)
¤ Valu mõttest (2018)
¤ Organism, funktsioonid ja kohastumine
¤ Keha ja vaim (2005)
¤ Põhjuslikkus (2008/2013)
¤ Kaasumine meditsiinis – kas ründav või lepitav vahend (2006)
¤ Meediku-patsiendi suhe (2003) 
¤ Järjest ühiskonnastuv meediku-patsiendi suhe (2003)
¤ Ravimi ontoloogia
¤ Tervishoiusüsteemide ontoloogia
¤ Vaimsed ontoloogiad, vt näiteks Barry Smithi ja tema mõttekaaslaste tegemisi selle vallas

TEADMINE
¤ Eesti meditsiinikeel vajab hädasti arendamist (2012)
¤ Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis (2006)
¤ Uute teadmiste hankimine
¤ Teadmiste kommunikatsioon (2011)
¤ Kogemus, tõendus ja tõde
¤ Determinism ja tõenäosus
¤ Meditsiiniajalugu (2003–2014)
¤ Meditsiinihumanitaaria ressursid internetis

VÄÄRTUSED
MEDITSIINIEETIKA
¤ Kliiniline eetika
¤ Meditsiiniliste teadusuuringute eetika (2006)
¤ Rahvatervishoiu eetika (2014)

MEDITSIINIESTEETIKA
¤ Meditsiin kunsti allikana

Alustatud 3.03.2015, viimati täiendatud 4.11.2018

 


Märkmete saamislugu
Meditsiinifilosoofia veebilehekülgede tegemise konkreetsem plaan ja esimesed veebisaidi visandid lähevad tagasi 2008. aastasse, kuid ettevõtmise lähteimpulsid pärinevad juba 1980. aastate algusest, kui arstitudengina kuulasin rangelt kohustuslikus korras, ent ometi päris suure huviga, mitmel aastal arstiteaduse erinevatele ainetele vahelduseks, mida õppejõud dialektilise ja ajaloolise materialismi ning poliitökonoomia nime kandvatel kursustel meile rääkisid ning eks mitmed Marxi-Engelsi-Lenini kanoonilised sõnaseaded tuli ikka oma vaimust teadvustatult läbi lasta. Enamuse tookordsete kaaslaste arvamus „punastest ainetest“ oli üdini negatiivne ning see määras ka domineeriva nö orjapõlves olemise protestiva (kas vaiksema või avalikuma) hoiaku nende ainete tundides toimuvasse, sõltumata sellest mida seal parasjagu tehti või räägiti. Samas oli seal väga rasvases ideoloogilises kastmes teemadeks hulk igihaljaid ja filosoofe kõikidel aegadel huvitanud küsimusi. Tookordsed filosoofiaõppejõudude käsitlused olid omal moel vägagi hermeneutilised, sest sageli tulid nad välja juttudega sellest, kuidas üht või teist kohta klassikute kirjasõnas on õige tõlgendada, mis pidi eriti mõjusalt kõlama suletud ühiskonna ja mõtete vägagi piiratud liikumise tingimustes. Meditsiini filosoofilistest küsimustest täpsemalt oli tookord juttu õige harva, jutlustajate põhiaur läks ikka kogu maailma puudutavate, s.t pigem suurte metafüüsiliste küsimuste ideoloogilisele lahkamisele. Paarkümmend järgnenud aastat neuroteadustes, füsioloogias ja biofüüsikas tõid teatud meditsiinifilosoofia ontoloogilised ja epistemoloogilised küsimused paratamatult ja igapäevaselt mu vaimsetesse päevakordadesse, kuigi nendeski arstiteaduse valdkondades domineerisid tookord siinmail selgesti omad kanoonilised positsioonid, millest üks osa kuulutas avalikult oma vankumatut ja võitlevat truudust marksismidele ja vene koolkondadele ning teine osa ei tahtnudki esimesest midagi kuulda ja otsis kindlat tõde piskust infovoost ja vahetust suhtlusest, mis siia jõudis lääne ülikoolides samade probleemide lahendamisel tehtavast. Oma põhiolemuselt oli nii üks kui teine empiiriline reduktsionistlik materialism, üksnes tõepoolest kriitilise mõtlemise määr oli esimese puhul tublisti kasinam. Oli veel vist ka päris oma käe peal pusijate üks marginaalsevõitu kolmas tee, aga sellel kulgejatel oli õige raske nii esimeste kui teistega mingit ühistegevust arendada. Eesti siirdus kümneaastaga (1986–1995) ühelt sotsiaalselt poolkeralt teisele, mille üheks märgiks mitmete teiste seas oli ka hiljuti teiseks akadeemiliseks grupiks olnu muutumine esimeseks, samuti ootamatult tulnud vaimse pluralismi kevadiselt värske kokteili meeleolukas entusiasm. Uue aastasaja tulekuga köitis mindki järjest enam meditsiinieetika ja väärtuste teema ning viimased 15 aastat olen selles vallas vahelduva innuga tegutsenud ja seal toimuvat püüdnud silmas pidada ja vahendada. Meditsiinifilosoofia veebisaidi tegemine jäi üsna soiku aastatel 2010–2014, kui olin ametis meditsiinieetika e-õpiku kirjutamise ja sellele järgnenud toimetusprotsessiga. E-tekst peaks nüüd juba aastajagu päevi täitsa valmis olema, kuid ootab millegipärast kirjastuses ikkagi avaldamist. Päris viimastel aastatel on mind kõige enam köitnud praktiline meditsiini erialakeel ning sellel põhinev mõtlemine ja suhtlus. Mõned aastad toimetamist Eesti Arstiga ning selle järgnenud meditsiinitekstide tõlkimine ja osalemine farmaatsiaterminoloogia komisjoni töös on fragmentaarsel kujul avanud meditsiinilise teadmise teatud aspekte, mis hoolimata oma konkreetsusest lähtuvad samuti teatud filosoofilistest aluspõhimõtetest ja on nende suunatud teokssaamised. Nii tulebki välja, et mu enda vaimne teekord läbi filosoofia mõnede regioonide on loonud tubli aluse sellele veebile või teisisõnu, sel teekonnal nähtu, mõeldu ja kogetu moodustab valdava osa nende ekraanitäite sisust. Selle taga ei ole olnud süstemaatilisemat filosoofia õppimist ja praktiseerimist, pigem hoopis juba pikemat aega kestnud huvi üldisemate mõistete ja seoste vastu, mis kasutusel nii filosoofias kui konkreetsemates teadusvaldkondades. Praktiseerivat arsti ei ole minust veel tulnud, kuid niisuguse veebisaidi kaudu saab ometi vaimse harrastusena realiseeruda üks kunagine unistus ja aegajalt kimbutamas käiv sundmõte. Minu jaoks filosoofia ja meditsiiniseosed väga inspireerivad ja mõtlemises teineteist vägagi mõjutavad. Meditsiiniline teadmine on selgesti empiiriline ja rakenduslikult inimese eksistentsi haiguse-tervise aspekti mõjutava eesmärgiga väga, samas filosoofia oma klassikalisel kujul pigem teoreetiline ja puhtale mõtlemisele ja teadmisele püüdlev. Spetsiaalse filosoofiahariduse puudumine ning meditsiini rakenduslikkus võivadki antud juhul anda kokku ühe tekstikogumiku, mis filosoofi jaoks on liiga asine ning meediku jaoks elukauge. Eks tuleb selle võimalusega leppida ning pidada saadut pigem üheks refleksiooniks ning võimaluseks teiste seas asju näha ja mõista.
Seda veebisaiti ei ole mõeldudki esitada kuidagi lõpetatud kujul, pigem hoopis vastupidi, s.t et on olemas üks esialgne plaan, mida hakatakse täitma peamiselt enda olemasolevate kirjutistega, millele järgnevad etteantud teemade kohta riburada päris uued read ning seniste täiendused ja parandused. Mõnele meditsiinifilosoofia küsimusele on mul vastus kohe kiiresti ja selgel kujul varasemast võtta, teiste puhul on see pigem mingi ebamäärasem hoiak ning kolmandad vajavad veel hoolega uurimist ja mõtlemist, enne kui saan oma positsiooni piisava selgusega väljendada. Olgu antud veebi tekstide eesmärgiks ja tööhüpoteesiks arusaamad, et meditsiin on oma alustes ja teoreetilistes tagapõhjades väga filosoofiline valdkond ning käsitletavate teemade sisud ja taustad on vägagi mitmekesised ja tuntavat omavahelist vastastikust mõju omavad. Isiklikumast vaatepunktist on seeveeb mõeldud jälgima üht vaimset teekonda, mille käigus teeline saab järjest teadlikumaks teest enda all ja selle ümbruses olevast, kuid loodetud sihtkohta jõudmise suhtes puudub vähimgi kindlus. Et sellel teel on juba mõnda aega oldud, siis on mõndagi seni kogetust juba ka reisipauna kogunenud, mida saangi järgnevalt huvilisele tutvumiseks pakkuda.

Tartus, 26. aprillil 2015