Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015–
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED,
TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
PÄEVAPORTREE NEUROKIRURGIST
Ian
McEwan. Laupäev. Tänapäev, 2006, 311 lk.
Arstid on ikka romaanides olulisteks
tegelasteks olnud, kuid siiski mitte ülemäära sageli peakangelasteks. Kaasaja
hinnatud inglise kirjanik Ian McEwan on ilukirjanduse heade kirjanduslike arstide
galeriisse lisanud doktor Henry Perowne’i oma 2005.
aastal ilmunud romaanist „Laupäev”. See raamat on tõepoolest eelkõige lugu
ühest edukast neurokirurgist ja tema perest, täpsemalt nende elu ühest
laupäevast, 15. veebruarist 2003.
Sellesse õige tavaliselt alanud päeva mahutab kirjanik arsti plaanitud
ja täiesti ettearvamatud tegemised, mis toovad kaasa veel rahulolu ja
õnnetunnet, õudu ja robustset vägivalda, maailma ängi ja arsti eetilisi
valikuid, kunstide kaunist ilu ja haiguse saatanlikku mõju.
Eks kirjanikud ole oma teostes päris
sageli püüdnud aega erinevatel viisidel kokku suruda ja filtreerida ning üheks
sagedaseks võtteks on kujunenud ühe päeva
või isegi vaid selle osa kirjeldamine. See päev võib olla tüüpiline või
hoopis väga ebaharilik, ikkagi on sellega püütud tabada või sõeluda
peategelas(t)e elu mingit suuremat ajaüksust, olgu või kogu elu. Olgu siin vaid mõne väga kuulsa näitena
nimetatud James Joyce’i „Ulysses”, Aleksandr Solženitsõni
„Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Virginia Woolfi „Proua Dalloway” või Karl
Ristikivi „Hingede öö”.
Üks õige traditsiooniline viis
käesolevat teost mõista on vaadelda seda lugu peategelasse puutuvate liinide ja
nende lõikumisena ühel hiljutisel laupäeval Londoni linnas. Olgu kõigepealt
mainitud mõned globaalsemad liinid. Nii algabki kogu romaan tabava viitega Saul
Bellow’ romaanile „Herzog”,
kus moodsa aja inimest vaadeldakse just mutrina ühiskondlikus masinavärgis,
mille eiramine või vältimine on lootusetult rumalad kavatsused. Nii tuleb
üritada kohaneda ükskõik mis asjaga enda ümber, muidu oled peatselt kadunud
hing. Eks globaalsem joon ole ka meie ajastu maailmakord ja ingliskeelse maailma soov hegemooniat
säilitada. 11. septembri rünnakud, pärast mida maailm ei olnud enam
ameeriklastele ja inglastele endine, on saanud romaanis juba pisut ajalooks
ning uue Iraagi sõja alguseni 19. märtsil jääb veel pisut rohkem kui kuu. Aga
seesama ingliskeelne maailmgi käärib ning just kõnealusel laupäeval leiab
Londonis aset hiigelmeeleavaldus Iraagi sõja vastu. Vaatab arstki varahommikul
taevasse ja näeb seal põlevat lennukit suundumas Heathrow
poole. Tema mõtlemine selle tulilinnu suhtes peegeldab just ängi või hirmu
maailma saatuse suhtes ja ta ei suudagi muud, kui ikkagi poliitikute tegemisi
tagant kiita. See valik toob omakorda kaasa põlvkondliku konflikti oma lastega,
kes on selgelt sõja vastu.
Suurte liinide kuulub ilmselt ka Londoni enda teema, mida
romaani kriitikud on sageli kiitvalt ära märkinud. Kogu teose sündmustik toimub
reaalse Londonis tänavatel ja väljakutel, mis annab paeluvalt edasi
maailmalinna sarmi ja muret.
Muidugi sisaldab romaan ka terve rea
isiklikumaid liine, mille hulk ja omapära mõõdavadki enamasti inimese elu
vaimse rikkuse suurust. Kõigepealt tulevad siin mõneti konkureerivatena mängu
elukutse ja perekonna liinid. Need mõlemad teed on Perowne’l
kulgenud õige siledalt ja kenasti. Kõigepealt tasub meenutada, et ta nägi oma
tulevast naist patsiendina haiglas (vt
täpsemalt lk 50). Perowne
assisteeris oma tulevase kaasa hüpofüüsi kasvaja
eemaldamise lõikust ning sai juba tookord temast täielikult võlutud. Siin võib
mängu tulla mõne puritaani moraalne etteheide, et kuidas siis tohter ikka oma
patsiendist kaasa leiab. Palju normaalsem paistab arstide seas olema viis leida
elukaaslasi oma õpingu- ja töökaaslaste hulgast. Nende õnnelik ja edukas
kooselu tõi kaasa päris paljudele tohtritele omase iha kaunite kunstide järele ning
ka sagedase kurvastuse, kui vähe jätab reaalne töö meditsiinis selle
mõistmiseks ning nautimiseks aega ja võimalusi. Perowne’i
äi ja tütar on andekad ja mõneti pisut rivaalitsevad poeedid ning tõid tema
ellu kunstid ja kultuuri, kuid ta tunneb ikka ja jälle, et kahjuks ei ole tal
ikkagi võimet ega võimalust hinnata nende tegemisi kunstis teisiti, kui vaid
välise sära ja tunnustuse kaudu.
Romaan pakub ka ootamatult detailset
ja usutavat pilti ka mehe
komplitseeritud neurokirurgi tegevusest. Ta mõtleb tagasi oma eelmisele
tööpäevale (lk 15–21) ning need kirjeldused on raamatus tõesti üks
meditsiiniterminoloogia tulevärk, mis ilmselt vaimustab meedikuid ning viib
päris ahastusse tavalugeja. Igal juhul tuleb siin tunnustada tõlkija Ene-Reet
Soovikut, kes selle päris spetsiifilise ja keeruka tõlkeülesandega on
meisterlikult hakkama saanud. See kõik kordub lehekülgedel 266–278, kui arst
opereerib meest, kes muudab kogu Perowne’ide-Grammaticuste
laupäeva õhtu täiesti pööraseks, kuid sellest pisut tagapool. Tavalugejale jääb
seda meditsiinilise sõnavara tulevärki meenutama lisaks arusaamatusele vast ka
tõsiasi, et Perowne armastas lõikustoas klassikalist
muusikat, iseäranis Bachi, kuulata.
Kuulu järgi armastavad reaalsegi elu kirurgid kirurgiat teha muusika saatel,
kuid loodetavasti ei ahista nad kõigepealt oma temperamendile sobiva klassika,
punk-rocki või mistahes teise nõudliku žanriga teisi meedikuid ruumis.
Teos sisaldab ka õige karmi ja
mitmepalgelist moraalset liini, mis puudutab nii Perowne’i
inimeseks ja arstiks olemist kui kogu tema peret. Asi saab alguse keeruka
kirjeldusega väiksest arsti Mercedese ja kahtlaste tegelaste BMW riivamisi
kokkupõrkest sõjavastase miitingu lähistel kõrvaltänaval (lk 93–111). Siin on
tegemist meeste (arsti ja pättide), autode, tõekspidamiste, au ja alanduse konfliktiga, kus arsti füüsiline eksistents
on pärast tugevat rusikalööki rindkeresse ja vägivaldset äratassimist on väga
selges ohus.
Perowne „ründab” viimases hädas pättide
peameest Baxterit tema haiguse Huntingtoni
tõvega ja suudab teda sellele leevenduse võimaluste pakkumise abil endale
allutada ja seeläbi ka vägivallast pääseda. Jah, tavaliselt ei teata arst
tänaval viibijatele nende haigusi, kuid siin on olukord päris ekstreemne ning
tavapärased moraalikaanonid kaotavad niisugustes situatsioonides oma jõu.
Ilmselt ei ole kuigi palju neid, kes arstile taolist „meditsiinirelva”
kasutamist ette heidaksid, pealegi ei kahjusta see kuidagi pätist patsienti,
vaid on talle pigem abiks. Perowne lahkub esimesel
võimalusel sündmuskohast, ilma et püüaks seal enam seaduslikult õiglust
kehtestada. Paraku sellega veel lugu ei lõpe. Mõned tunnid hiljem idülli lubava
perekondliku õhtusöögi ajal tungivad samad mehed, nuga arsti siseneva naise
kõril, nende majja ja kättemaks arstile päevase alanduse eest tema enda uhkes
kodus võib alata (lk 224–246). See kulmineerub arsti äia ninaluu purustamise ja
olukorraga, et rase tütar peab lahti
riietuma ja peapätile teda malbeks tegeva luuletuse ette lugema. Taas tekib
arstil võimalus rünnata Baxterit tema haigusega ning
seejärel õnnestub neil koos pojaga mees trepist alla visata. Veelgi enam,
peatselt kutsutakse arsti haiglasse, et kogenud arstina opereeriks neid
rünnanud mehe ekstraduraalset hematoomi. Ja siin on Perowne taas kõigepealt arst ja siis alles pereisa. Tema
kahekõne naisega (lk 256–260) välisuksel on just see koht, kus kulmineerub
juhtunu moraalne külg. Arst on otsustanud, et tahab ja peab aitama meest, kes
talle nii palju kurja oli teinud. Ja ta teebki seda meditsiini mõttes edukal
viisil ja ei mingi tavapärase lihaliku kättemaksuga. Või siiski? Ta jõuab koju
tagasi alles öösel ja otsustanud veenda koduseid Baxterile
mitte süüdistust esitama, piisab talle tema haigusestki. Jah, pikaks ja
sündmusterohkeks kujunes see laupäev, mille vahetu ärkvel kulg lõppes arstile
alles pühapäeva varasel hommikul ning pakkus kindlasti suures koguses moodsa
elu rõõme ja ohte.
Lõpetuseks võiks küsida, miks oli
autoril vaja konstrueerida arstile selline metsik laupäev? Küllap oli see soov
portreteerida kaasaja tipparsti tema suurtes tegemistes, aga ka tavainimeseks
olemises. Nagu iga portreega, paistab seal kõige rohkem olevikku, kuid
varjatumalt ka minevikku, millest jäädvustatud hetk on tekkinud. Portreest ei
jää mingit kahtlustki, et hea arst olgu olla sellisel majanduslikul järjel, et
tal oleks vaid positiivsed valikud ning puuduks päriselt asine kitsikus, olgu
see siis auto, maja või harrastustega seotud. Samas oli see laupäev, mis
avaramalt oli selliseks juba mõnda aega küpsenud ning purustas läbi terve rea
juhuste ja paratamatuste räpaseks reaalsuseks taas mõned kenad kujutlused. See
oli ka laupäev, millel õnnestus jätta selline pitser nende inimeste kõikidele
järgmistele päevadele, mida ei ole võimalik nende elust enam täiesti eemaldada
ning panna asjaosalisi elu senisest teistmoodi võtma. Kas oli see kättemaks
Henry Perowne’ile tema ilusa elu eest? Vaevalt, pigem
on see tänase sotsiaalse reaalsuse karmi sissetungi tõdemus, et arstil ei
pruugi olla sotsiaalset immuunsust. Küllap järgneb nädalavahetusele taas
argipäev, kus nii mõnigi arst püüab taas põgeneda tervena haigemajja oma
isikliku ja sotsiaalse hea elu eest ja oma portreele uusi värve lisada.
Algne, Lege Artises ilmunud versioon
pärineb 2007. aastast, käesolevat on pisut kohendatud 2015. a mais.