PÄEVAPORTREE NEUROKIRURGIST

Ian McEwan. Laupäev. Tänapäev, 2006, 311 lk.

Arstid on ikka romaanides olulisteks tegelasteks olnud, kuid siiski mitte ülemäära sageli peakangelasteks. Kaasaja hinnatud inglise kirjanik Ian McEwan on ilukirjanduse heade kirjanduslike arstide galeriisse lisanud doktor Henry Perowne’i oma 2005. aastal ilmunud romaanist „Laupäev”. See raamat on tõepoolest eelkõige lugu ühest edukast neurokirurgist ja tema perest, täpsemalt nende elu ühest laupäevast, 15. veebruarist 2003.  Sellesse õige tavaliselt alanud päeva mahutab kirjanik arsti plaanitud ja täiesti ettearvamatud tegemised, mis toovad kaasa veel rahulolu ja õnnetunnet, õudu ja robustset vägivalda, maailma ängi ja arsti eetilisi valikuid, kunstide kaunist ilu ja haiguse saatanlikku mõju.

Eks kirjanikud ole oma teostes päris sageli püüdnud aega erinevatel viisidel kokku suruda ja filtreerida ning üheks sagedaseks võtteks on kujunenud ühe päeva  või isegi vaid selle osa kirjeldamine. See päev võib olla tüüpiline või hoopis väga ebaharilik, ikkagi on sellega püütud tabada või sõeluda peategelas(t)e elu mingit suuremat ajaüksust, olgu või kogu elu.  Olgu siin vaid mõne väga kuulsa näitena nimetatud James Joyce’i „Ulysses”,  Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Virginia Woolfi „Proua Dalloway” või Karl Ristikivi „Hingede öö”.

Üks õige traditsiooniline viis käesolevat teost mõista on vaadelda seda lugu peategelasse puutuvate liinide ja nende lõikumisena ühel hiljutisel laupäeval Londoni linnas. Olgu kõigepealt mainitud mõned globaalsemad liinid. Nii algabki kogu romaan tabava viitega Saul Bellow’ romaanile „Herzog”, kus moodsa aja inimest vaadeldakse just mutrina ühiskondlikus masinavärgis, mille eiramine või vältimine on lootusetult rumalad kavatsused. Nii tuleb üritada kohaneda ükskõik mis asjaga enda ümber, muidu oled peatselt kadunud hing. Eks globaalsem joon ole ka meie ajastu maailmakord ja  ingliskeelse maailma soov hegemooniat säilitada. 11. septembri rünnakud, pärast mida maailm ei olnud enam ameeriklastele ja inglastele endine, on saanud romaanis juba pisut ajalooks ning uue Iraagi sõja alguseni 19. märtsil jääb veel pisut rohkem kui kuu. Aga seesama ingliskeelne maailmgi käärib ning just kõnealusel laupäeval leiab Londonis aset hiigelmeeleavaldus Iraagi sõja vastu. Vaatab arstki varahommikul taevasse ja näeb seal põlevat lennukit suundumas Heathrow poole. Tema mõtlemine selle tulilinnu suhtes peegeldab just ängi või hirmu maailma saatuse suhtes ja ta ei suudagi muud, kui ikkagi poliitikute tegemisi tagant kiita. See valik toob omakorda kaasa põlvkondliku konflikti oma lastega, kes on selgelt sõja vastu.

Suurte liinide  kuulub ilmselt ka Londoni enda teema, mida romaani kriitikud on sageli kiitvalt ära märkinud. Kogu teose sündmustik toimub reaalse Londonis tänavatel ja väljakutel, mis annab paeluvalt edasi maailmalinna sarmi ja muret.

Muidugi sisaldab romaan ka terve rea isiklikumaid liine, mille hulk ja omapära mõõdavadki enamasti inimese elu vaimse rikkuse suurust. Kõigepealt tulevad siin mõneti konkureerivatena mängu elukutse ja perekonna liinid. Need mõlemad teed on Perowne’l kulgenud õige siledalt ja kenasti. Kõigepealt tasub meenutada, et ta nägi oma tulevast naist patsiendina haiglas  (vt täpsemalt lk 50).   Perowne assisteeris oma tulevase kaasa hüpofüüsi kasvaja eemaldamise lõikust ning sai juba tookord temast täielikult võlutud. Siin võib mängu tulla mõne puritaani moraalne etteheide, et kuidas siis tohter ikka oma patsiendist kaasa leiab. Palju normaalsem paistab arstide seas olema viis leida elukaaslasi oma õpingu- ja töökaaslaste hulgast. Nende õnnelik ja edukas kooselu tõi kaasa päris paljudele tohtritele omase iha kaunite kunstide järele ning ka sagedase kurvastuse, kui vähe jätab reaalne töö meditsiinis selle mõistmiseks ning nautimiseks aega ja võimalusi. Perowne’i äi ja tütar on andekad ja mõneti pisut rivaalitsevad poeedid ning tõid tema ellu kunstid ja kultuuri, kuid ta tunneb ikka ja jälle, et kahjuks ei ole tal ikkagi võimet ega võimalust hinnata nende tegemisi kunstis teisiti, kui vaid välise sära ja tunnustuse kaudu.

Romaan pakub ka ootamatult detailset ja  usutavat pilti ka mehe komplitseeritud neurokirurgi tegevusest. Ta mõtleb tagasi oma eelmisele tööpäevale (lk 15–21) ning need kirjeldused on raamatus tõesti üks meditsiiniterminoloogia tulevärk, mis ilmselt vaimustab meedikuid ning viib päris ahastusse tavalugeja. Igal juhul tuleb siin tunnustada tõlkija Ene-Reet Soovikut, kes selle päris spetsiifilise ja keeruka tõlkeülesandega on meisterlikult hakkama saanud. See kõik kordub lehekülgedel 266–278, kui arst opereerib meest, kes muudab kogu Perowne’ide-Grammaticuste laupäeva õhtu täiesti pööraseks, kuid sellest pisut tagapool. Tavalugejale jääb seda meditsiinilise sõnavara tulevärki meenutama lisaks arusaamatusele vast ka tõsiasi, et Perowne armastas lõikustoas klassikalist muusikat, iseäranis Bachi, kuulata.  Kuulu järgi armastavad reaalsegi elu kirurgid kirurgiat teha muusika saatel, kuid loodetavasti ei ahista nad kõigepealt oma temperamendile sobiva klassika, punk-rocki või mistahes teise nõudliku žanriga teisi meedikuid ruumis.

Teos sisaldab ka õige karmi ja mitmepalgelist moraalset liini, mis puudutab nii Perowne’i inimeseks ja arstiks olemist kui kogu tema peret. Asi saab alguse keeruka kirjeldusega väiksest arsti Mercedese ja kahtlaste tegelaste BMW riivamisi kokkupõrkest sõjavastase miitingu lähistel kõrvaltänaval (lk 93–111). Siin on tegemist meeste (arsti ja pättide), autode, tõekspidamiste, au ja alanduse  konfliktiga, kus arsti füüsiline eksistents on pärast tugevat rusikalööki rindkeresse ja vägivaldset äratassimist on väga selges ohus.

Perowne „ründab” viimases hädas pättide peameest Baxterit tema haiguse Huntingtoni tõvega ja suudab teda sellele leevenduse võimaluste pakkumise abil endale allutada ja seeläbi ka vägivallast pääseda. Jah, tavaliselt ei teata arst tänaval viibijatele nende haigusi, kuid siin on olukord päris ekstreemne ning tavapärased moraalikaanonid kaotavad niisugustes situatsioonides oma jõu. Ilmselt ei ole kuigi palju neid, kes arstile taolist „meditsiinirelva” kasutamist ette heidaksid, pealegi ei kahjusta see kuidagi pätist patsienti, vaid on talle pigem abiks. Perowne lahkub esimesel võimalusel sündmuskohast, ilma et püüaks seal enam seaduslikult õiglust kehtestada. Paraku sellega veel lugu ei lõpe. Mõned tunnid hiljem idülli lubava perekondliku õhtusöögi ajal tungivad samad mehed, nuga arsti siseneva naise kõril, nende majja ja kättemaks arstile päevase alanduse eest tema enda uhkes kodus võib alata (lk 224–246). See kulmineerub arsti äia ninaluu purustamise ja olukorraga, et  rase tütar peab lahti riietuma ja peapätile teda malbeks tegeva luuletuse ette lugema. Taas tekib arstil võimalus rünnata Baxterit tema haigusega ning seejärel õnnestub neil koos pojaga mees trepist alla visata. Veelgi enam, peatselt kutsutakse arsti haiglasse, et kogenud arstina opereeriks neid rünnanud mehe ekstraduraalset hematoomi. Ja siin on Perowne taas kõigepealt arst ja siis alles pereisa. Tema kahekõne naisega (lk 256–260) välisuksel on just see koht, kus kulmineerub juhtunu moraalne külg. Arst on otsustanud, et tahab ja peab aitama meest, kes talle nii palju kurja oli teinud. Ja ta teebki seda meditsiini mõttes edukal viisil ja ei mingi tavapärase lihaliku kättemaksuga. Või siiski? Ta jõuab koju tagasi alles öösel ja otsustanud veenda koduseid Baxterile mitte süüdistust esitama, piisab talle tema haigusestki. Jah, pikaks ja sündmusterohkeks kujunes see laupäev, mille vahetu ärkvel kulg lõppes arstile alles pühapäeva varasel hommikul ning pakkus kindlasti suures koguses moodsa elu rõõme ja ohte.

Lõpetuseks võiks küsida, miks oli autoril vaja konstrueerida arstile selline metsik laupäev? Küllap oli see soov portreteerida kaasaja tipparsti tema suurtes tegemistes, aga ka tavainimeseks olemises. Nagu iga portreega, paistab seal kõige rohkem olevikku, kuid varjatumalt ka minevikku, millest jäädvustatud hetk on tekkinud. Portreest ei jää mingit kahtlustki, et hea arst olgu olla sellisel majanduslikul järjel, et tal oleks vaid positiivsed valikud ning puuduks päriselt asine kitsikus, olgu see siis auto, maja või harrastustega seotud. Samas oli see laupäev, mis avaramalt oli selliseks juba mõnda aega küpsenud ning purustas läbi terve rea juhuste ja paratamatuste räpaseks reaalsuseks taas mõned kenad kujutlused. See oli ka laupäev, millel õnnestus jätta selline pitser nende inimeste kõikidele järgmistele päevadele, mida ei ole võimalik nende elust enam täiesti eemaldada ning panna asjaosalisi elu senisest teistmoodi võtma. Kas oli see kättemaks Henry Perowne’ile tema ilusa elu eest? Vaevalt, pigem on see tänase sotsiaalse reaalsuse karmi sissetungi tõdemus, et arstil ei pruugi olla sotsiaalset immuunsust. Küllap järgneb nädalavahetusele taas argipäev, kus nii mõnigi arst püüab taas põgeneda tervena haigemajja oma isikliku ja sotsiaalse hea elu eest ja oma portreele uusi värve lisada.

Algne, Lege Artises ilmunud versioon pärineb 2007. aastast, käesolevat on pisut kohendatud 2015. a mais.