Inimeste otsene arvustamine ei ole ju enamasti kombeks. Kuidas sa ikka arvustad selle maailma monumenti – vaba inimest? Taolist tegevust võib päris jumalavallatuks ettevõtmiseks pidada, sest minnakse ju tegelema looja enda loomingus tuhnimisega. Siiski paistab see olema õigustatud siis, kui inimene on jõudnud pühakuks või saatanaks (olgu kasvõi pisikeseks) saada.  Ajaloos ja kirjandusteaduses püütakse inimesi (resp. riigimehi ja kirjanikke) küll tervikuna võtta, kuid eks nende ühiskonda puutuvad teod on ikka põhiliselt luubi all ja marginaalsust seal püütakse seletada läbi isikliku elu, olgu selleks siis raske lapsepõlv, suhted vastassooga jms. Ajakirjandus (see ju ajaloo ja kirjanduse tegemise vahend) ilmutab muidugi samuti arvukalt isikulugusid, kuid kirjaridadesse sattumiseks peab inimene saama väljapaistvaks ja seejärel riputab ajakirjanik oma ala vahenditega suurust-väiksust ja inimlikkust loodavale portreele. Inimese kui terviku otsimisel ja nägemisel on enamasti ikka eesmärk seletada seeläbi nende teatud tegusid või tegematajätmisi. Seega inimest ennast kiputakse ikka ühiskonna tööriistana võtma ning tema terviklikkus omab ühiskonnale pigem sekundaarset tähtsust. Ühiskonna poolt asju vaadates ei ole selliselt asjadele lähenedes miskit imelikku: ühiskond väärtustab eeskätt endasse puutuvaid tegusid ning sellest ülejääv platseerub inimvabaduse rubriiki. Ega ühiskondlikku rolli ja vabadust saa muidugi teineteisest lahutada, kuid üksjagu vastandlikku neis  siiski peitub. Niisiis arvustatakse enam ikka inimeste tegusid, olgu need siis käsud, reaktsioonid, raamatud, plaadid, etendused, olek teles-raadios-vastuvõtul vms. Hinnangud tegudele võivad päris erinevad. Ma ei pea silmas ainult teiste inimeste suhtumist, ka inimesed ise muudavad aeg-ajalt oma suhtumist omaenda tegudesse. Üks põhjus selliseks asjade käiguks on osalise kirjeldamise lihtsus terviku püüdmisega võrreldes. Mõned väidavad, et terviklikult ei olegi võimalik inimest kirjeldada, liialt mahukas ja keerukas on see ettevõtmine, milleks ei paistagi olema kindlat metoodikat ja piiritlemisi.

Kuid ehk aitab juba targutamisest, räägime parem pisut Mutist ja Undist, kes siinse vaimse ruumi kujundamisel suurt tööd teinud ja palju saavutanud. Ega targutamisest päriselt ikka ei pääse, sest ei tunne neid kahte meest isiklikult üldse ja nende kirjasõnagi tean vaid põgusalt. Nii et minugi arusaama aluseks on see, millel nad on lasknud endast läbi vahendajate teistele paista. Tunne, millest tahaks pisut pajatada, on see, et need kaks meest on vennad oma tegemistes ja ehk ka olemises: samad põhiväärtused, natuke sama eneseteadev ja irooniline hoiak, osav sõnasepistus, vendadele päris iseloomulikud pisikesed erimeelsused. Kindlasti mitte kui suur ja väike vend, pigem üsna ühevanused või hoopis Mutt oma pragmatismiga isegi pisut vanem. Tunde taga võib-olla ehk see, et tegemist vahvade velledega, kelle hulka isegi ehk kuuluksin. Kuid vendasid ju ei valita ja mul on ju tegelikult vend, kes on mõnus ja  kellega oleme mõneski asjas päris ühte moodi, kuid mõnes mitte päris.

Unt ja Mutt on kirjamehed, kuid mitte ainult. Nad tunnevad ja mõtlevad samuti kõvasti, see on koguni ehk üks maailmavaade ja filosoofia, mida nad kuulutavad ja kehastavad. Nende puhul maksab hästi palju enda isik ise ning mitte ainult see, mida isik paberile kirjutab või lavale toob või muud midagi teeb. Mu äratundmise on nende meeste tervikus midagi õige sarnast, kuigi konkreetsed ettevõtmised liiguvad erinevaid radu mööda, mis mõnikord siiski kohtuvad. Mis on see sarnasus? Ehk üks tunne, et meid ümbritsev on kummaline ja osalisi kiusav näitemäng, mida ei maksa võtta ülemäära tõsiselt ning küllap ka maailmaparandajalik lootus, et näitemängu kulgu on võimalik mõjutada osalistele juttu kõrva sosistades. Nad näikse kaljukindlalt uskuvat isiku tähtsusesse, kuid maailma (lisaks muule teised inimesed) roll näikse mitmekesisem ja riukalisem olema.

Mutt on praegu toimetaja (Sirp) ameti poolest, Unt vist pigem natuurilt. Nad mõlemad on küllalt puhtad vaimuinimesed, kellele lähevad korda elu suuremad ideed, kuid tavaline argipäev on neile pigem pisikeseks piinaks. Sirp esimesed leheküljed ongi saanud meestele üheks kindlaks kokkusaamiskohaks, mille kaudu ollakse kontaktis nii omavahel kui  ühiskonnaga ning kus ollakse nii baromeeter kui tõekuulutaja. Undi regulaarsed mõlgutused eesti asjast trükitakse teinekord mustale põhjale, et see silma paistaks ja ehk häälestaks pisut. Mulle tähendab must Undi teksti all või vahel, et jutt käib probleemidest või isegi muredest, mis üldisele eesti olemisele kipuvad kahjuks tulema. Ega Unt tahagi murele retsepti kirjutada, pigem kipub ta mõista andma, et inimloomus on selle taga ning olukorra mõistmine aitab ka selle peremeheks saada. Mutt kirjutab ikka valgele põhjale ja jutt kipub ikka programmilisem olema, st temaatika kipub pisut laiem olema ja enda isikul ei antud ülemäära väljapaistvalt kohal olla. Nii oli see juba ametitest näha, et Mutt sätib end rohkem ühiskonna masinavärki korraldama (seesama ajalehe toimetamine) ja  Unt vähem korraldama ning rohkem toimima inimeste peale, kes siis korraldavad.

Unt märgib oma lugudes üpris sageli, et  Jung ütles nii või naa. Unt näikse oma juuri olevat 20. sajandi esimese poole Euroopas, mis kokkuvõttes on ju olnud üks rahutu pööramine olgu siis poliitikas ja ideoloogias, filosoofias või teadustes. Senised riided olid ühiskondadele ootamatult kitsaks jäänud ning tulemuseks oli valuline ja verine  garderoobivahetus. Ka Unt on valuline, ikka ja jälle söövad ta hinge ühed ja teised asjad meie ümber ning mees ei saa vaikida oma valust. Unt tahab ka otsustada valu käes olles, sest siis on see ehk kõige vahetum. Kui valu läind, siis kaob ka ehk isu läinud valu kurta. Eks see viita muidugi tunde valitsemisele mõistuse üle ja veelgi enam paha tunne mäletab ja kardab (hea tunne mäletab ja loodab), kuid mõistus mäletab ja kombineerib. Undi teatergi kannab vist seda pitserit, et mees ei pääse kergesti valu küüsist. Lood maailma suurte ideedega kipuvad pikad tulema ja mõni kord õige ootamatute käändudega, mis stereotüüpidele rasked seedida. Mõnikord jääb tunne, et valu ei lähe ära ka etenduse valmimisega. Vahingu Potter on ehk erandiks, seal läheb asi kui lepse reega ja ei mingit erilist põdemist. Kerguse põhjuseks on ehk see, et  lugu tuleb meeste kuldaegadest, kui eesti vaimne eliit oli tihedasti kokku pressitud, kuid käitus ikkagi eliidina, tajudes seda või mitte. Nüüd on individualism eliidi laiali lennutanud ja üksteisest füüsiliselt eemaldununa tajutakse eeskätt vaid enda mina ja vahetu ümbruskonna olemasolu.  Kuigi eliit armastab individualismi, nõuab see ka harjumist kui kitsast toast suurde saali ootamatult jõutakse. Unt on ise enda rolli stoiliselt talunud ja tulemuseks on meisterlik roll.

Mutt liigub väliselt teist trajektoori mööda. Raamatud räägivad elust siinsamas meie vahel ja ümber, kuid mitte nii palju meie sees.  Jutt on vürtsitatud iroonia või isegi sarkasmi kastmega ja annab avalikult märku, et pole mõtet elada ja olla pidevalt va banque, sest õnnemängus tuleb kaotusi ette ka võitjatel ja nõnda ei jõua keegi väga pikka aega, ilma et varem või hiljem tuleb hakata seda täie rinnaga elatud elu ebameeldivalt suure hinnaga kinni maksma. Ka Mutt on teatrimees, kuid tema lavad on erinevalt Undist ühiskondlikes institutsioonides, mis ei ole teatrid, vaid poliitilised üksused või toimetused. Mutile meeldib rohkem olla lavastav näitleja. Tema etendused on samuti kurvilised ja kõige paremini õnnestuvad rollid, kus asjaosalisi tuleb põhjalikult üllatada, et mitte öelda rabada. Mutt on näitlejana ka pisut kapriisitsev, sugugi mitte igast rollist ei tunne ta rõõmu (osa on täitsa kohe vastumeelsed) ja meelsasti vabaneks (ja vabanebki) ta neist kolleegide kasuks.  Talle ei meeldi sugugi ka episoodilised rollid, kuid ega Hamletki ei tee teda õnnelikuks. Kui Mutt räägib, siis ta veenab kergesti kuulajat jutu ainuvõimalikkuses, kuid mõnikord loobub ta ise mõne aja pärast selle uskumisest. Nagu Undilgi, püsib temagi ehitus inimvaimu suveräänsusel, kuid vaim ise on Undi omast kergejalgsem nobedam otsivam.

Kui poleks vaja arvestada geene ja sugupuid, siis peaksin neid kahte meest vendadeks, sest liiga palju on nende vaimudes ühist ja erinevused näikse olevat vaid selle ühise erinevad realiseerumise viisid.