Majanduskriis kui sotsiaalne haigestumine

Suur osa riikidest on järsku ära tundnud, et nad on väga suurtes majandusraskustes ja  enesetunne kisub neis nii vaimus kui struktuuris järjest  nadimaks. Alles äsja oli edukamatel  ütlemata hea olla ning paistis, et maine paradiiski saab minna vaid paremaks. Nüüd võtab enam ja enam maad tunne, et enam ei saa järsku enam suurt millegagi hakkama ning ühiskondlik masinavärk ei suuda enam hankida ja jagada sotsiaalseks hapnikuks olevat raha ning ühiskonda koos hoidvad liigesed valutavad ja ragisevad armutult. Need ühiskonnad on hakanud avastama, et viimasel ajal on elatud päris valesti lootes kõige enam ja ülemäära  iga üksiku inimese raha põletamisest saadud energiale. Ühiskondade eksistentsi peamiseks mõttekski kippus mõnel poole saama tarbimishullus ühes seda saatva nii hurmava raha lõhna ning võhmale aetud inimeste ja ettevõtetega. On tõepoolest suureks paradoksiks, et inimesed, vähemasti nende endi arvates, nii eriliste mõtlevate olenditena ei peaks toimima mõttetult ning üksikult võttes peaks ju iga ettevõte ja omakorda iga selle  liikme töö olema väärtuslik, kuid turud ei suuda ühel hetkel enam nende väärtust hinnata ning kuulutavad kogu nende tegevuse väärtusetuks ja olemasolu mõttetuks. Eks riigiti on ilmnenud sotsiaalse haiguse etioloogia ja patogenees mõneti erinev, kuid silma torkab olukorra nakkavus ning süsteemsus. Eestis saab asi alguse sellest, et noor riik tormab järjest jahedamaks ja tuulisemaks muutuvas ilmas ikka ringi nabapluusi väel ega mõtlegi mütsi ega salli kapist välja otsida, kuigi õnneks on need seal kenasti olemas. Ja tulemus ühe ägeneva sotsiaalne reumana ei lasegi end kaua oodata. Tänaseks päevaks ollakse juba mõistnud, et tegemist ei ole nohu, vaid millegi märksa tõsisemaga, kuid õnneks mitte ka vähi või vereringekatastroofiga kuskil asendamatus või elutähtsas piirkonnas. Mida siis ette võtta sellises olukorras? Kindlasti olla kaalutlev ja mõistlik oma edasistes võimalustes ja käitumises, otsida välja riigireservist müts ja sall, juua esivanemate kogemuse garantiiga rohuteed ning sünteetilistest ravimistest kasutada vaid neid, mille raviv mõju rahvusvahelise mõistusliku kogemusega tõendatud. Olen päris kindel, et sellisel juhul peaks haigus peatselt  järgi andma ning teed tegema nii tervemale ühiskonnale kui iga selle liikme tervisele.