2005. aasta veebruari keskpaik pakub õpetlikku lugu Eesti ühiskonna toimimisest ja selle toimimise iseloomust, seda eriti demokraatliku ühiskonna ühe aluspõhimõtte – võimude lahususe – pinnal. Taustaks olgu nimetatud, et riiki juhtival koalitsioonil on omavahelised suhted järjest eskaleerunud ning avalik üksteise süüdistamine meedias on saanud päris igapäevaks tegevuseks. Parlamendis on jõudude vahekord selline, et võimalusi uute võimukoosluste tekkimiseks ei ole küll väga palju, aga mõned variandid on täiesti võimalikud. Sisepoliitiline mõõduvõtt resulteerub välisministri umbusaldamisega ja välisministri partei närviliste reaktsioonide valangutega ja sajatustega, et peaministril oleks aeg samuti lahkuda. Käib üks päris agar kaevikusõda, kus avalikkusele lennutatakse kõiksugu „torudest“ kõiksugu avaldusi põhiliselt kellegi teiste kohta ja nende eksimustest. Ja siis päris ootamatult saavad ühise avaliku kirjaga hakkama 5 parlamendierakonda , kus nad kurdavad Postimehe omanikele, et „meid tähelepanelikuks Postimehe aktiivne positsioon Eesti Reformierakonna poliitilise häälekandjana“. Postimees ei jää võlgu, tema ajakirjanikud leivad 5 parteisekretäri olemas seltsimeestena tagasi nõukogude ajas Moskvasse kaebekirja vormistamas, näevad toimumas Eesti Päevalehe vandenõu Postimehe vastu ja lõpuks põrutab loo ühe personaalse peategelasena Postimehe peatoimetaja ja vastutav väljaandja, et hoopis valimised on tulemas ja meediasõda käimas. Samas teatab Postimees, et  nende leivaisad Põhjamaal ei sekku eales sellesse, mida toimetajad tahavad lehes avaldada. Lähebki vaid paar päeva ja tähtis mees Põhjamaalt laseb Postimehel eesti ja inglise keeles teada anda, et Schibstedil ei ole poliitilisi suundumisi, aga mõnedel  neile kuuluvatel Rootsi lehtedel on. Samuti annab ta teada, et Eesti rahvaasemikud on oma kirja adressaadiga eksinud, nad pidanuks kirja saatma Postimehe peatoimetajale, sest tegemist on tema pärusmaaga ning tema päralt on ka omanike usaldus. Vastuses märgitakse veel, et ärimeeste peatingimuseks on  ajakirjanike tegevuse vastavus nende eetikakoodeksitele. Kui vaatate Eesti ajakirjanduseetika koodeksit, siis ajakirjanduse toimimise peaprintsiibiks on avalikkuse huvide teenimine, mis õigustab teinekord paljude arvates ka mitte päris eetiliste asjade tegemist. Samal päeval annab meediasõja vastasrinna peamees oma lehes päris joviaalses stiilis teada, et partesekretärid on küll pisut  pambusesse pannud, aga nende kirjas on ka annus tõtt, kuid mitte ei maksa otsida tema osalust ettevõtmises ja üleüldse hakkame sõpradeks. Läheb veel paar päeva ja Postimehe peatoimetaja ja vastutav väljaandja annab oma lehes veelkord teada, et tõesti on käimas rindejoonteta sõda, kus vastamisi erinevad meediagrupeeringud, samuti teatud persoonid ja parteid.

Meedia kui sotsiaalse kommunikatsiooni keskkond ja kommunikatsioon ise on kaasaja ühiskonnas õigusega sisse võtnud ülimalt mõjuka koha, sest inimesed hoolivad endisest palju vähem lehtedest lähedal asuval puul või pea kohal lendavatest lindudest, nad peavad palju tähtsamaks seda, mis toimub neid ümbritsevas sotsiaalses avalikkuses: kuidas talitab raha, kuidas juhitakse riiki, kuidas elab eliit, kuidas surrakse ebanormaalsel viisil ja veel muudki nipet-näpet ootamatut ja põnevat. Meedia on samaaegselt nii tagajärg kui põhjus, sest just meedia vahelduvate sisude pakkumine on inimest üksjagu selliseks vorminud nagu ta siis parasjagu on. Pole siis ime, et meedia kui keskkonna tähtsuses ei kahtle keegi ja selle keskkonna sisustamist kutsutakse demokraatliku ühiskonna neljandaks võimuks. See keskkond ei koosne vaid juba vanaks heaks saanud paberil ja valjuhääldajaperioodikast ja hoolib üha enam ekraanimeediast. Et inimeste sotsiaalne toimimine lähtub meedia poolt pakutud valikutest, siis   peab meedia ühiskonna koospüsimiseks paratamatult sisaldama meie ühiskonna ühisosa, kuid Läänemaailma arusaamade kohaselt peab temas olema ka vabadust nii valiku kui sisu mõttes, sest muidu ei ole seal õiget demokraatiat ega turgu. Meediamehed räägivad suure suuga oma sõltumatusest, aga siiski on nad sõltuvad suurtest asjadest ja vaid pisikestes üsna sõltumatud. Nende täielik sõltumatus poliitikavõimust ja iseäranis rahavõimust on üks kena suveniir (kui sedagi), mida aeg-ajalt tore kaeda ja rõõmustada, et teine veel olemas ja nõnda kena on Vaadake vaid, kellega meediamehed lõunal käivad ja te näete, et seal on võimumehed, mitte kirjanikud või kollektsionäärid. Meedia ei pajata sellest, mida peale toitumisel lõunal tehakse, kuid vaevalt võib loota , et plaanitakse koos teiste võimude ühist sonetti või margikogu luua.

Tulles tagasi eespool osutatud sündmuste juurde, on nii või teisiti pabermeedia meestel tüli majas ja etteheide selles, et võimud ja inimesed on pahasti sassis. Neljast demokraatliku ühiskonna võimusambast on kolm kenasti sõjateatris ja kohtuvõimu ei ole veel lahingutesse (sõda käib ju) kaasatud. Et kaasa löövad siinse kolme võimu kõige kõrgemad ešelonid, siis ei ole mingit põhjust pidada osalejaid rumalateks ja pahadeks, ikka vastupidi, nad on parimatest parimad ja läbinud edukalt enne tippu jõudmist kõik vajalikud demokraatia tuleproovid. Seega peaks toimuma see sõda parimal võimalikul tasemel, mis meil üldse võtta on. Küllap on siiski ka paragrahvidega kõik korras ja toimuv kasutab relvadena moraalsete hinnanguid toimuvale. Kuid mine sa tea: et nii mõnigi kord on Eestil meediaga suhteid sätitud kohtu vahendusel ning ehk leiab mõni sõdalane ootamatult, et tõe huvides on selles sõjakäigus lisaks rindejoontele ka kohtulugudega õigust teha. Samuti on ilmne, et lehetüli on ajaliselt kokku langenud tüliga poliitilisest võimust, mida poliitikud ei ole veel sõjaks ristinud ja küllap nad ei teegi seda, sest nende tegevus on õige sarnane rohkem spordi ja võistlemisega, kus saab kõnelda väljapoole suunatud fair play’st saab kõnelda, kuid nagu tippspordiski ei peaks väga tuhnima poliitika köögipoolel, sest ausaks ja ilusaks poliitikaks tuleb hullusti ja hambad ristis rassida ja mõnikord lausa musta tööd teha. Pealegi on sõda poliitikute vahel mingit moodi kodusõda ning meie demokraatlikul rahuarmastaval ajal tuleb sõdimist hoolega vältida. Sõjas on võitjad, kaotajad ja vaherahu, spordis võitjad, kaotajad ja osalejad. Spordis alustatakse iga võistlusega justkui otsast peale, sõjas on vaherahu vaid sõja jätkamiseks.

Vaatame veelkord käimasolevat meediasõda ja kaalutleksime pisut selle põhjuste ja tulevikuväljavaadete üle. Ühel sõjal peab olema nii ajend kui põhjus, mis korraliku sõjal ei lange üldiselt kokku. Et rindejooned on nähtamatud, siis muidugi tekivad raskused sõja alguse määratlemisega. Kui olgu siis nii, et sõda või vähemasti ulatuslik kevadkampaania algas parteisekretäride kurtmisega Postimehe omanikele, et nii leht kui toimetaja on poliitiliselt erapoolik ja kogu Eesti huvides poleks paha natuke väärika ja ka eduka tegija kaptenisillal pisut kursse sättida. Reederid vastavad sekretäridele, et nende üritus ja ka laev on uppumatud ja laev sõidab sinna, kuhu ise soovib, peaasi, et rahvast  olgu palju ja pidevalt pardal ning reis kena ja kasulik. Samas stiilis jätkates jääb mulje, et laeval võtavad üha enam meeleolud, et mõned sadamad ei suhtu enam laevasse kuigi kenasti, sest ta on nii ilus ja võimas. Olgu ajendiga nagu on, kuid olulisem on ju hoopis sõja põhjus. Enamasti sõditakse alistamise või vallutamise nimel, olgu vallutamiseks siin vastaselt tüki küljest ära hammustamine või rindejoonte nihutamine, kuid mitte vastase hävitamine. Loodetavasti ei pea rahva tublid pojad alistamissõda, vaid ihkavad vaid vajalikku vallutust, st suurendada oma mõju ja kõike sellest tulenevat rahvuse ühiskondlikus teadvuses, sest vaid üks kvaliteetleht riigis ei ole reeglina demokraatia garandiks. Niisiis tahaks sõjameestele soovitada mõõdukust oma kavades, sest mistahes meetoditega alistatud ja varemetes meedia ei too lähitulevikus kasu kellelegi.

Teine murelaps selles loos on võimude lahusus, õigemini hoopis, et nad ei ole piisavalt lahus. Ja veelgi täpsemalt öeldes on etteheited siin justkui meediahiidude soovidele teha kaupa poliitikutega ja anda ära neile seeläbi  oma sõltumatust. Nagu eespoolt juttu, on absoluutne sõltumatus abstraktsioon kasvõi seetõttu, et on olemas rahvuslikud huvid, mis nii mõnigi kord tugevamad (vähemasti ettekujutuses) kui soosikute või vastaste hea- või pahateod. Mis tagab meedia aktsepteeritava sõltumatuse? Lihtne vastus on, et vastavad kindlameelsed inimesed, suur mõjukus ja materiaalne sõltumatus peaksid tagama sisulise sõltumatuse poliitikast, poliitikutest ja nende soovist meediat mitteadekvaatselt palju oma vankri ette rakendada. Meie loos on mõjukuse ja rahalise sõltumatusega enam-vähem hästi, välisraha mängusolek paneb paranoilisi mõtlema, et see raha teenib teisi rahvaid ja vaateid, kuid olgem mõnusad ja uskugem inimeste headusesse ja suuremeelsusesse , kes suunavad raha abil sotsiaalseid tegevusi, nad toovad meile vaid kasu ei muud. Jäävad inimesed ja siin on nüüd juhtunud olukord, kus parteid ja ärimehed hindavad meediainimesi erinevalt. Poliitikutega on suhete skaala õige mitmekesine alates isiklikust sümpaatiast-antipaatiast kuni maailmavaateliste sarnasuste ja erinevusteni välja. Ärimeestest ülemustega on asi üksjagu lihtsam, ülemus otsustab su ametistaatuse üle oma äriarusaamade alusel, milleks väga sageli on muidugi äriline edukus, st vana hea kasumlikkus. Meediavärk ei ole mingi erand, kuid siia lisanduvad veel ka teatud avalikust huvist lähtuvad moraalireeglid. Avalik huvi on aga midagi sellist, mille määratlemiseks on mitmeid erinevaid võtteid, kuid avalikuks realiseerijaks ikkagi põhiliseks poliitiline võim. Võtke näituseks Eesti avalik huvi, mis võiks tõenäoliselt olla Eesti edenemine järjest kindlama eksistentsi suunas. Huvide realiseerimiseks on nii õnneks kui kahjuks korraga mitmeid erinevaid võimalusi, mille vahel valiku tegemine läheb teinekord õige kummaliselt. Meedia positsioon on selles värgis väga kaalukas, sest valikute läbivaidlemise koht on just seal Võtke näiteks ühiskonna liikmete maksude näol ühiskonda panustamise vaidluse praegune seis. Mõned arvavad, et panust tuleb vähendada, teised jälle arvavad, et panust tuleb suurendada ja diferentseerida, kolmandad ihkavad eelmist korraldust. Kuidas ajalehed võiksid siin toimida? Seadus tulumaksu alandamisest on vastu võetud ning ka lehed peavad paragrahvide vastu teatud respekti üles näitama, sest allumatuse kuulutamine toob ühiskonda kindlasti ebastabiilsust juurde. Lehed lasku siin erinevatel arvamustel üles astuda ja seda hoopis laiemas skaalas, kui erinevate poliitikute seisukohad. Pole midagi parata, lehed peavad lisaks elule kaasaelamisele aegajalt laveerima ühiskondlikes olukordades (mõjukuse, hoiakute, raha jm kaalutlustest lähtuvalt) ning võitlus enda eksistentsi eest võib kergesti kaasa tuua konfliktide tekkimise. Oh ja, kuskil on veel ka tõde ja objektiivsus, millega tuleb ette samuti devalveerumist a la „mida rohkem seda pakutakse, seda erinevam see on“.

Poliitikud nõuavad, et lehel ärgu olgu poliitilisi eelistusi, omanikud ütlevad, et see ei ole nende asi ja siis ongi käes lehe peamehe tähetund, temale on antud otsustamise kang. Kas lehe peamees ei ole ega taha olla isikus? Kindlasti tahab, sest ega see mõni monotoonne konveieritöö ei ole. Usutavasti tahaksid nad oma ametis olla subjektiivselt objektiivsed, kuid üks inimene saab oma tegemistes olla üldiselt seriaalne ehk järjestikune, mistõttu võibki juhtuda, et üks tegu on pisut rohkem subjektiivne ja seejärel tuleb jälle objektiivsem ettevõtmine. Mis teha inimese loomus on selline, ole sa sepp või agronoom ja ega siis lehe peamees ei taha robot olla.

Mis saab aga sest nähtamatute rindejoonteta sõjast? Kas see on avalikkuse huvides? Ehk tahab avalikkus, et olgu rindejooned paista ja antagu regulaarseid rindeteateid? Kas saame lähiajal mingeidki teateid sõjakäigu edenemisest. Viimasele küsimusele võib küllalt suure tõenäosusega positiivselt vastata ja oodata uusi jätkusid senisele. Soliidses sõjas (oh mis imelik ja vastuoluline määratlus) aetakse asju avalikult, muidu on ju tegemist sissisõjaga või vaata et terrorismiga ja seda poleks Eesti meediasse küll hoopis tarvis. Kui nüüd unistada, siis võiks ühes päeval lehtedes ilmuda teade, et Mart Kadastik on einestanud Hans Luigega või vastupidi ja midagi erilist seal ei juhtunudki ning mõni järgmine kord plaanitakse süüa koos parteisekretäridega.