Kui vaba on Eesti (sise)poliitika novembris 2003?

Tosin aastat iseseisvust on toonud meid sisepoliitikas ristteele, kus justkui on võimalus edaspidiseks ka suunda valida. Siiani räägiti ja kuulutati põhiliselt ikka nii, et valikuid ei olnud ja mistahes valitsused oleksid üldjoontes ajanud eesti asja ühtviisi. Seega oligi vaid üks tee ja kui ristteid tuligi ette, siis lahkuvad teed paistsid kohe väga pahad olema. Kõik olid parempoolsed ja sutsu vasemale hoiti vist küll vaid seepärast, et seal oli party makeritel rohkem ruumi vennaskondi poliitmaastikule paika sättida. Terendav võim ja seninägematud võimalused oli põhilised, mis parteisid ja parteilasi peibutasid. Ega see uue riigi meisterdamine pole kerge töö, eriti veel küllalt segases olukorras ja riigimehekogemuseta ja rahvaga, kes nii otseses kui kaudses mõttes hästi vana.

Tööd on tehtud ja vaeva on nähtud ning 2003 AD on toonud meid Euroopa Liitu ja NATOsse. Välispoliitikas on meie põhirelvaks nüüdsest osavus, kuidas suudame suurte kaladega karjas ujuda. Ise suureks kalaks saamine tundub nii muinasjutuline, et vääri hetkel isegi arutamist, kuigi nii mõnegi poliitiku arvates on ta superriigi esindaja. Paradoksaalselt on iseseisvus on muutnud mure eesti rahva füüsilise püsimise pärast palju aktuaalsemaks kui karmil nõukogude ajal. 2003 AD on ses suhtes märkimisväärne, et poliitika on jõudnud faasi, et tunnistatakse valikute olemasolu Eestis ja vajadust nende vahel valida. Positiivseid stsenaariume näikse poliitikutel olevat kaks: esiteks, traditsiooniline plaan õitsvast Eesti rahvusriigist ja teiseks plaan õitsvast Eesti riigist. Viimase variandi võimalikkust ja soovitavust on olnud kuulda vähemalt ühe mõjuka reformaatori suust ja parempoolse edule rajatud  individualistliku ilmakäsitluse jaoks on see õige loomulik stsenaarium, et igaüks on oma õnne sepp ja rahvused ei mängi tulevikumaailmas enam seda rolli, mis kunagi. Hakkamata pikemalt arutlema mõlema variandi vooruste ja puuduste üle, tuleb tunnistada, et eesti poliitiline süsteem on näidanud sel aastal üles lisaks töövõimele ka kohanemisvõimet ja saanud teadlikuks, et tal on võimalik valida. Ei saa veel päris kindel olla poliitilise süsteemi efektiivses toimimises, sest madal ühiskonnaliikmete usaldus poliitikute suhtes ei võimalda täie kindlusega öelda, kas poliitikud realiseerivad ikka alati rahva tahet. Mõnikord mõned poliitikud arvavad, et rahva tahet ei ole vaja või võimalik pidevalt arvestada. Selline enesekindlus sisaldab endas riski, et Bismarcki parafraseerides võivad poliitikud sellise enesekindlusega eneselegi ootamatult hakata ühtesid võõraid huve esindama. Risk aga on selline asi, mis sisaldab ikka võimalust alt minna. Riskeerimise mandaadi peaks poliitikutele andma ikkagi rahvas ja paremal juhul selgelt adudes, et minnakse riskile. Sellises olukorras võetakse ehk altminekut kui paratamatust, aga mitte kui üht jama. Selge on see, et kuigi poliitikud võivad võidelda omavahel kui lõvid oma (maailma)vaadete ja nende siinsete rakenduste eest, siis ühe osa rahva hoiak „Mul kama, sest minu elu läheb aina keerulisemaks!“ on hinne praktiliselt kõigile tehtud töö eest.

Kuid nüüd näikse olevat tekkinud valikud ja äravalitud valigu arukalt ja kaalutledes ning nüüd, kus riigi meisterdamisel suuremad tööd tehtud, ei ole vist üleliigne meenutada, et on olemas ka üks õige imelik ja mõnikord olevikus raskesti hoomatav vastutus ajaloo ees ning see jaotub ühe ühiskonna liikmete vahel sõltuvalt nende asukohast ühiskondlikul redelil. Jääb vägisi mulje, et hoolimata sisenemisest suurtesse distsiplineeritud organisatsioonidesse, on meie sisepoliitikas on vähemaks jäänud kõiksugu kammitsaid ja juurde tulnud tegelikku vabadust.

29.novembril 2003